Perekonnata. Hector Malot

Чтение книги онлайн.

      „See on Rémi.”

      „Sa ometi ütlesid mulle…”

      „Seda küll, aga… see polnud tõsi, sest…”

      „Ah, polnud tõsi, polnud tõsi!”

      Ta astus minu poole, ülestõstetud kepp käes, ja ma taganesin vaistlikult.

      Mis olin ma kurja teinud? Milles olin ma süüdi? Mispärast niisugune kohtlemine, kui ma tahtsin teda kaelustada?

      Mul polnud aega mõtelda nende mitmesuguste küsimuste üle, mis segamini tunglesid mu peas.

      „Nagu ma näen, pühitsete vastlapäeva,” ütles ta. „See sobib just hästi, sest tunnen üsna tugevat nälga. Mida sa õhtusöögiks pakud?”

      „Ma küpsetasin pannkooke.“

      „Seda ma näen isegi, aga kas sa kavatsed pakkuda pannkooke inimesele, kes on kümme miili jala maha käinud?”

      „Mul pole midagi muud, me ei teadnud ju sind oodata.”

      „Kuidas, ei ole midagi muud? Ei ole midagi muud õhtusöögiks?”

      Ta vaatas ringi.

      „Seal on ju võid.”

      Ta vaatas üles lae alla, kus vanasti rippus sink, kuid konks oli tühi juba ammust aega; tala küljes rippus ainult paar peotäit küüslauke ja sibulaid.

      „Näe, sibulad,” sõnas ta ja lükkas kepiga sibulapuntra maha. „Neli-viis sibulat, tükk võid juurde ja meil ongi hea supp. Jäta oma pannkoogid ja prae meile sibulaid.”

      Pannkoogid pannilt ära võtta! Ema Barberin ei vastanud sõnagi. Otse vastupidi, ta ruttas tegema seda, mida käskis mees, kes vahepeal istus pingile koldenurgas.

      Ma ei julgenud liikuda kohalt, kuhu kepp oli mu hirmutanud. Toetusin laua najale ja silmitsesin võõrast.

      See oli umbes viiekümneaastane, karmi näo ja kalgi ilmega mees. Saadud haava tõttu hoidis ta pead veidi parema õla poole ning see inetu kehahoiak muutis ta näo veelgi vähem usaldatavaks.

      Ema Barberin oli panni uuesti tulele asetanud.

      „Kas sellesama võiraasukesega tahadki meile suppi keeta?” küsis ta.

      Ta võttis ise taldriku, millel oli või, ning lükkas kogu tüki pannile.

      Nüüd polnud enam võid ja nüüdsest peale polnud ka enam pannkooke.

      Mõnel teisel silmapilgul oleks see katastroof mind kindlasti vapustanud, kuid nüüd ei mõelnud ma enam pannkookidele, vaid ainult sellele, et mees, kes näis nii karmi ja kalgina, oli minu isa.

      „Minu isa, minu isa!” Neid sõnu kordasin ma masinlikult.

      Ma polnud kunagi varem püüdnud nii põhjalikult selgusele jõuda, missugune isa on, ma vaid kujutlesin ebamääraselt, et isa peaks olema jämedama häälega emast, aga kui ma silmitsesin nüüd seda isa, kes oli mulle otsekui taevast kukkunud, tundsin ma valulist hirmu.

      Ma tahtsin teda kaelustada, kuid ta tõukas mu kepiotsaga tagasi. Mispärast? Ema Barberin ei lükanud mind endast kunagi eemale, kui ma teda kaelustama läksin, vaid hoopis vastupidi, ta võttis mu oma käte vahele ja surus mind tugevasti enda vastu.

      „Selle asemel, et seista nagu jäätanud, pane parem taldrikud lauale,” sõnas isa mulle.

      Ruttasin käsku täitma. Supp oli valmis. Ema Barberin tõstis selle taldrikutele.

      Nüüd tuli isa koldenurgast välja, istus laua juurde ja hakkas sööma, peatudes vaid ajuti, et mind silmitseda.

      Olin nii segane ja hirmul, et ma ei suutnud üldse süüa, ma silmitsesin teda samuti, kuid tegin seda vargsi, langetades silmad niipea, kui ta minu poole vaatas.

      „Kas ta alati sööb nii vähe?” küsis ta järsku ema Barberinilt ja osutas minu poole lusikaga.

      „Oh, ta sööb tublisti.”

      „Seda halvem. Oleks parem, kui ta sööks vähem.”

      Mul polnud mingit tahtmist kõnelda ja ema Barberinil näis olevat vestlemiseks sama vähe soovi kui minul; ta toimetas laua juures ja teenis tähelepanelikult oma meest.

      „Sinu kõht siis polegi tühi?” küsis minult Barberin.

      „Ei.”

      „Noh, siis mine voodisse ja jää silmapilk magama, muidu ma saan kurjaks.”

      Ema Barberin manitses mind oma pilguga, et ma ilma vasturääkimata sõna kuulaksin. Kuid see soov oli üleliigne, sest ma ei mõelnudki sellele käsule vastu hakata.

      Nagu enamikus talumajades, nii täitis ka meil köök ühtlasi magamistoa aset. Laud, leivamõhk, söögikapp ja kõik muu, mida kasutati söömise juures, asetses kolde läheduses; köögi teises seinas olid magamiseks tarvilikud esemed – ühes nurgas ema Barberini voodi, teises nurgas minu oma, midagi kapitaolist, mida varjas punane eesriie.

      Ma riietusin kiiresti lahti ja pugesin voodisse, kuid magamisega oli teine lugu: seda ei saa teha käsu peale. Magama jäädakse siis, kui tuleb uni ja valitseb rahu. Minul aga und ei tulnud ja polnud ka rahu. Ma ei saanud magada, mind vaevas hirm ja ma tundsin end ülimalt õnnetuna.

      Kuidas, see mees olevat mu isa! Aga miks ta kohtleb mind siis nii karmilt?

      Nina vastu seina surutud, püüdsin ma kõik mõtted peast minema kihutada ja magama jääda, nagu ta mul oli käskinud teha, kuid see oli võimatu, sest uni ei tulnud. Kunagi varem polnud ma tundnud end sel määral ärkvel olevat.

      Tüki aja pärast, ma ei tea, kui kaua see võis kesta, kuulsin, kuidas keegi lähenes mu voodile. Aeglaste, lohisevate ja raskete sammude järgi tundsin ma kohe, et see pole ema Barberin.

      Palav hingeõhk puudutas mu juukseid.

      „Kas magad?” küsis summutatud hääl.

      Ma ei vastanud, sest ähvardavad sõnad – „ma saan kurjaks” – kõlasid mul veel kõrvus.

      „Ta magab,” ütles ema Barberin. „Niipea kui ta voodisse heidab, nii kohe ka uinub, tal on see juba harjumuseks. Võid rahulikult rääkida, ta ei kuule midagi.”

      Muidugi, ma oleksin pidanud ütlema, et ma veel ei maga, kuid mul polnud selleks julgust; mul oli kästud magada, aga ma ei maganud, seega olin süüdlane.

      „Kuidas on sinu protsessiga?” küsis ema Barberin.

      „Kaotasin! Kohtunikud leidsid, et jäin oma süü tõttu tellingute alla ja seepärast pole ettevõtja kohustatud mulle kahjutasu maksma.”

      Siis virutas ta rusikaga vastu lauda, hakkas vanduma ega öelnud enam ainsatki mõistlikku sõna.

      „Protsess kaotatud,” jätkas ta peatselt, „raha ära kulutatud, ise vigaseks tehtud ja viletsuses! Ja sellest kõigest pole veel küllalt! Koju tulles leian siit eest veel lapse! Miks ei teinud sa nii, nagu ma sul käskisin teha? Ütle!”

      „Sellepärast, СКАЧАТЬ