Perekonnata. Hector Malot

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda Jérôme. Ja kui ta nägi, et kolme aasta jooksul polnud vanemad sind taga otsinud või vähemalt polnud sind leidnud, siis tahtis ta sind vaeslaste varjupaika viia. Ja sa kuulsid ise, miks ma tema sõna ei kuulanud.”

      „Oh, ainult mitte varjupaika!” hüüdsin ma tema külge klammerdudes, „palun sind, ema Barberin, ainult mitte varjupaika!”

      „Ei, mu laps, sinna sa ei lähe. Küll ma korraldan kõik. Jérôme pole õel inimene, küll sa näed; see on mure ja hirm igapäevase leiva pärast, mis ta pahuraks teeb. Meie töötame ja sina hakkad samuti tööle.”

      „Ma teen kõik, mis sa soovid, ainult mitte varjupaika.”

      „Sa ei lähe sinna, aga tingimusel, et sa heidad kohe magama. Jérôme ei tohi koju tulles sind ärkvel leida.”

      Ta suudles mind veel kord ja keeras siis mu näo seina poole.

      Oleksin tahtnud uinuda, kuid olin liiga rängalt vapustatud, liiga sügavasti liigutatud, et leida rahu ja uinuda, nii väga kui ma seda soovisingi.

      Niisiis ema Barberin, kes oli minu vastu nii hea ja nii leebe, ei olnudki mu tõeline ema! Ent milline pidi siis olema mu tõeline ema? Kas veel parem, kas veelgi leebem? Oo ei, see poleks võimalik.

      Aga ma mõistsin ja tundsin ainult seda, et mu tõeline isa ei oleks nii karm kui Barberin, ta ei oleks mind nii kalgilt silmitsenud ega keppi tõstnud.

      Ta tahtis mind varjupaika saata; kas ema Barberin suudab teda selles takistada?

      Külas oli kaks last, keda hüüti varjupaigalasteks; neile oli tinast number kaela riputatud; nad olid halvasti riides ja kasimata; neid pilgati ja peksti; teised lapsed ajasid neid tihti oma lõbuks taga nagu kodutuid koeri, kellel pole kedagi, kes neid kaitseks.

      Oh, ma ei tahtnud olla nagu need lapsed; ma ei tahtnud, et mulle riputatakse tinanumber kaela; ma ei tahtnud, et minu järel kisendades joostakse:

      „Varjupaika! Varjupaika!”

      Juba see mõte üksi pani mind üleni värisema ja ajas mu hambad lõgisema.

      Ja ma ei uinunud.

      Ometi võis Barberin iga hetk tulla.

      Õnneks ta ei tulnud siiski nii ruttu, nagu oli lubanud, ja ma uinusin enne, kui ta koju jõudis.

      III

      SINJOOR VITALISE TRUPP

      Kahtlemata magasin ma kogu öö mure ja hirmu mõju all, sest järgmisel hommikul ärgates oli mu esimene liigutus katsuda oma voodit ja vaadata ümberringi, et veenduda, kas mind pole vahepeal ära viidud.

      Kogu hommikupooliku ei lausunud Barberin mulle ainsatki sõna ja ma hakkasin juba uskuma, et minu varjupaika saatmise kavatsus on ära jäänud. Kindlasti oli ema Barberin minu eest rääkinud ja nad olid otsustanud mind enda juurde jätta.

      Aga niipea kui kell oli löönud kaksteist, käskis Barberin mul mütsi pähe panna ja talle järgneda.

      Hirmunult pöörasin silmad ema Barberini poole ja palusin temalt abi; ta viipas mulle salaja, mis tähendas, et ma pean sõna kuulama, siis tegi ta käega liigutuse, mis mind rahustas: karta pole midagi.

      Nii asusin ma Barberini järel sõnagi lausumata teele.

      Meie maja juurest külani on palju maad: tuleb käia tubli tund aega. Selle tunni jooksul ei lausunud Barberin mulle ainsatki sõna. Ta sammus ees, aeglaselt ja pisut longates, ta ei teinud peaga ühtegi liigutust ning pöördus aeg-ajalt kogu kehaga ringi, et vaadata, kas ma talle järgnen.

      Kuhu ta mind viib?

      See küsimus tegi mu rahutuks, ehkki ema Barberin oli mind käeviipega rahustanud. Et päästa end hädaohust, mida ma veel ei teadnud, vaid ainult aimasin, otsustasin põgeneda.

      Selleks püüdsin maha jääda; kui olen temast juba küllalt kaugel, hüppan kraavi ja ta ei saa mind enam kätte. Algul käskis ta mul kõndida otse enda kannul; kuid peatselt – nähtavasti taipas ta mu kavatsust – võttis ta kinni mu käerandmest. Nüüd pidin talle tahes-tahtmata järgnema. Nii jõudsime lõpuks külla ja kõik inimesed pöördusid meie möödudes ringi, et meid vaadata, sest mul oli tigeda koera ilme, keda veetakse nööri otsas. Kui me parajasti ühest trahterist möödusime, hüüdis keegi uksel seisev mees Barberini ja kutsus teda sisse.

      Võõras haaras mul kõrvast, lükkas mind enda ees ja kui me olime sisse astunud, sulges ta ukse.

      Mu süda muutus palju kergemaks; trahter ei tundunud mulle sugugi ohtliku kohana; ja pealegi olin ma juba ammugi igatsenud üle selle läve astuda.

      Trahter! Jumalaema trahter! Mis see niisugune võis küll olla? Kui palju kordi olin seda enese käest küsinud!

      Olin näinud, kuidas inimesed tulid trahterist välja õhetavate nägudega ja taaruvatel jalgadel; möödudes trahteri uksest, olin ma sageli kuulnud karjumist ja laulu, mis pani aknaruudud värisema.

      Mida seal sees ometi tehti? Mis toimus nende punaste kardinate taga?

      Nüüd viimaks saan seda teada.

      Sel ajal kui Barberin istus laua juurde koos trahteri peremehega, kes oli teda sisse kutsunud, istusin mina kamina juurde ja silmitsesin ümbrust.

      Minu vastas nurgas oli pikakasvuline halli habemega vanamees, kes kandis nii kummalist riietust, missugust ma polnud veel kunagi näinud.

      Ta pead kattis roheliste ja punaste sulgedega ehitud kõrge hall viltkaabu, mille alt pikad juuksesalgud kuni õlgadeni ulatusid. Keha ümber liibus lambanahkne varrukateta kuub, villaga sissepoole. Selle varrukaaukudest väljaulatuvaid käsivarsi kattis mingi samet, mis kunagi oli olnud sinine. Villased sukad ulatusid kuni põlvini ja olid seotud punaste ristamisi paeltega ümber säärte.

      Ta oli sirutanud end toolile, lõug toetatud paremale käele, kuna küünarnukk puhkas põlvel.

      Iialgi polnud ma näinud üht elusolendit niisuguses tardunud asendis; ta sarnanes meie kiriku puupühakutega.

      Tema juures tooli all lebasid liikumatult üksteise ligi kolm koera ja soojendasid end; üks valge puudel, üks must puudel ja üks väike hall, õrna ja kavala ilmega koerake. Valge puudel kandis peas vana politseimütsi, mida hoidis lõua alt seotud nahkrihm.

      Sel ajal kui ma imestleva uudishimuga vanameest vaatlesin, vestlesid Barberin ja trahteripidaja tasasel häälel ja ma kuulsin, et nad kõnelesid minust.

      Barberin jutustas, et ta oli tulnud külla selleks, et mind viia külavanema juurde, kes peaks varjupaigalt nõudma talle pensioni minu kasvatamise eest.

      Niipalju siis oligi ema Barberin jõudnud välja kaubelda oma mehelt ja ma taipasin otsekohe, et kui Barberin leiab kasulikuma olevat mind enda juures hoida, siis pole mul enam midagi karta.

      Kuid vanamees, kes ei paistnud seda kõnelust üldse pealt kuulavat, sirutas korraga oma parema käe minu poole ja ütles Barberinile võõra aktsendiga:

      „Kas seesama laps ongi teile tüliks?”

      „Jah, seesama.”

      „Ja teie usute, et teie departemangu varjupaiga valitsus hakkab СКАЧАТЬ