Perekonnata. Hector Malot

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ polnud sinu laps.”

      „Lõpuks ma tahtsin teha, nagu sa käskisid, aga just siis jäi ta haigeks.”

      „Jäi haigeks?“

      „Jah, jäi haigeks. See polnud ometi õige silmapilk tema varjupaika toimetamiseks; oleksin ta sellega võib-olla tapnud.”

      „Aga millal ta paranes?”

      „Ta ei paranenud kohe. Pärast seda haigust tuli teine: ta hakkas köhima, see õnnetu väike, süda kiskus valu pärast kokku; nii suri ka meie väike Nicolas; ja ma mõtlesin, et kui ma ta linna viin, sureb väike Rémi samuti.”

      „Aga hiljem?”

      „Aeg läks edasi ja ma mõtlesin, et kui ma olen niikaua oodanud, siis võin oodata veelgi.”

      „Kui vana ta praegu on?”

      „Kaheksa aastane.”

      „Hüva! Ta läheb kaheksa-aastasena sinna, kuhu ta oleks pidanud minema varem, ehkki see talle nüüd on märksa vähem meelepärane – ainuke kasu, mida ta selle viivitusega võitis.”

      „Ah, Jérôme, sa ei tee seda.”

      „Ma ei tee seda! Kes mind takistab? Kas sa arvad, et me võime ta alatiseks enda juurde jätta?”

      Hetkeks tekkis vaikus ja ma võisin hinge tagasi tõmmata; ärevus nööris mu kõri nii tugevasti kinni, et ma olin peaaegu lämbumas.

      Veidi aja pärast ema Barberin jätkas:

      „Ah! Kuidas Pariis on sind muutnud! Enne Pariisi minekut poleks sa kunagi nii rääkinud.”

      „Võib-olla. Kindel on see, et Pariis on mind muutnud, aga kindel on ka see, et Pariis on mind vigaseks teinud. Kuidas teenin ma nüüd ülalpidamist endale ja sinule? Raha meil enam pole. Lehm on maha müüdud. Kas peame siis, kus meil enestelgi süüa pole, toitma last, kes pole meie oma?”

      „Ta on minu laps.”

      „Ah jäta, ta pole ei sinu ega minu oma. Ta pole üldsegi talupoja laps. Ma vaatasin teda õhtusöögi ajal: ta on õrn, kõhn, nõrkade käte ja jalgadega.”

      „Ta on kõige ilusam laps kogu ümbruskonnas.”

      „Ilus võib ta olla. Aga tugevus? Kas ilu annab talle leiba? Mis tööline temast niisuguste õlgadega tuleb? Ta on linnalaps ja linnalapsi pole meile siin tarvis.”

      „Ütlen sulle, et ta on tubli poiss, ta on taibukas nagu kassipoeg, aga seejuures hea südamega. Ta hakkab meie eest töötama.”

      „Vahepeal peame aga meie tema heaks tööd tegema, aga mina olen töövõimetu.”

      „Aga mis sa siis ütled, kui ta vanemad teda meie käest tagasi nõuavad?”

      „Tema vanemad! Kas tal üldse vanemaid ongi? Kui tal neid oleks olnud, küll need oma lapse selle kaheksa aasta jooksul üles oleksid otsinud! Ah, missugune tainapea ma olin, kui uskusin, et tal on vanemad, kes teda ühel päeval tagasi nõuavad ja meile üleskasvatamise vaeva eest tasuvad! Olin lihtsameelne ja rumal. See, et ta oli ilusaisse pitsidega mähkmeisse mässitud, ei tähendanud veel seda, et tema vanemad teda otsima hakkavad. Ja mine tea, võibolla on ta vanemad koguni surnud.”

      „Aga kui nad pole surnud? Aga kui nad ühel heal päeval tulevad teda meie juurde otsima? Ma olen päris kindel, et nad tulevad.”

      „Noh, on need naised alles põikpead!”

      „Olgu pealegi, aga kui nad siiski tulevad?”

      „Jäta! Me viime ta varjupaika ja jutul on sellega lõpp. Ma olen kõigest sellest tüdinenud. Ma viin ta juba homme külavanema juurde. Ma lähen nüüd François’d tervitama ja tulen tunni aja pärast tagasi.”

      Uks avanes ja sulgus.

      Ta oli läinud.

      Ajasin enese kiiresti püsti ja hüüdsin ema Barberini.

      „Ema, ae!”

      Ema Barberin ruttas mu voodi juurde.

      „Kas sa lased mind varjupaika viia?”

      „Ei, mu väike Rémi, ei.”

      Ta suudles mind õrnalt ja kaelustas.

      See hellitus andis mulle mu julguse tagasi ja ma lakkasin nutmast.

      „Sa siis ei maganudki?” küsis ta minult hellalt.

      „See pole ju minu süü.”

      „Ma ei tõrele sinuga; tähendab, sa kuulsid kõik, mis Jérôme rääkis?”

      „Jah, sa pole minu ema, aga tema pole ka minu isa.”

      Ma ei lausunud neid väheseid sõnu mitte ühesuguse häälekõlaga, sest kuigi olin õnnetu, kuuldes, et ta pole mu ema, rõõmustas mind ometi, et Barberin polnud mu isa. See vastuolu mu tunnetes avaldus ka mu hääles.

      Ent ema Barberin näis seda mitte märkavat.

      „Oleksin võib-olla pidanud kõnelema sulle tõtt,” sõnas ema Barberin, „aga sa olid mulle nii omaseks saanud, et ma ilma põhjuseta ei suutnud sulle öelda, et ma pole su õige ema. Sinu emast, mu vaene väike, nagu sa ise kuulsid, ei tea me keegi midagi. On ta elus või surnud, ka seda ei tea. Ühel hommikul Pariisis, kui Jérôme läks tööle mööda Breteuil’ avenüüd, mis on lai ja puudega palistatud, kuulis ta lapse häälitsust, mis näis kostvat aiavärava võlvi alt. See oli ühel veebruarikuu varahommikul. Jérôme lähenes väravale ja silmas last, kes lamas lävel. Kui ta ringi vaatas, et kedagi juurde kutsuda, nägi ta üht meest suure puu tagant välja tulevat ja minema hiilivat. Kahtlemata oli too mees seal peidus, et näha, kas keegi leiab lapse, kelle ta ise oli aiavärava alla pannud. Jérôme sattus päris kimbatusse, sest laps kisendas nüüd kogu jõust, otsekui taibates, et talle on tulnud abi, mida ei tohi enam käest lasta. Sellal kui Jérôme mõtles, mida ette võtta, jõudsid kohale ka teised töölised, kes arvasid, et laps tuleb politseikomissari juurde viia. Laps aga karjus endiselt. Päris kindel, et tal oli külm. Kuna aga komissari büroos oli üsna soe, kuid laps ikkagi karjumist järele ei jätnud, siis arvati, et ta on näljas, ja mindi otsima mõnd naabrinaist, kes oleks nõus talle rinda andma. Ta hakkaski ahnelt rinda võtma, sest väikseke tundis tõepoolest nälga. Pärast seda riietati ta tule paistel lahti, ta oli ilus viie- või kuuekuine poisslaps, roosa, paksuke, hästi toidetud ja ütlemata tore; mähkmed ja peen pesu, mis tal seljas olid, tõendasid, et ta vanemad pidid rikkad olema. Päris kindlasti oli ta varastatud ja siis hüljatud. Nii vähemalt arvas komissar. Aga mis temaga nüüd teha? Pärast seda, kui kõik oli kirja pandud, mida Jérôme teadis kõnelda, samuti ka lapse enda kirjeldus koos mähkmetega, mis polnud märgitud, ütles komissar, et ta saadab lapse leitud laste varjupaika, kui keegi kohalolijaist ei avalda soovi väikest oma hoole alla võtta. Ta on ilus, terve ja tugev laps, kelle üleskasvatamisega ei tuleks suurt vaeva näha; pealegi hakkavad vanemad teda kindlasti taga otsima ja tasuvad rikkalikult neile, kes tema eest on hoolitsenud. Selle peale astus Jérôme ette ja ütles, et ta võtab vaevaks tema eest hoolt kanda, ja nii antigi laps temale. Mul endal oli just samavanune laps, aga ka kahe imetamisega tulin ma kergesti toime. Vaata, niimoodi ma saingi sinu emaks.”

      „Oh, СКАЧАТЬ