Perekonnata. Hector Malot

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viibisime alati kodus, oma majas, ega tundnud õhtust jõudeaega, mis kujuneb rändajaile sageli nii pikaks ja talumatuks.

      Otse vastupidi, need õhtutunnid olid meile sageli liiga lühikesed ja magamamineku aeg saabus peaaegu alati silmapilgul, mil me sellele veel üldse ei mõelnud.

      Jahedatel õhtutel kogunesime pärast laeva peatumist salongi, kus süüdati tuli, et peletada eemale niiskust ja udu, mis mõjusid halvasti haigele. Lambid pandi põlema ja Arthur asetati laua juurde, mina istusin tema kõrvale ja proua Milligan näitas meile pildiraamatuid või fotovaateid. Samuti nagu meie laev oli ehitatud selle erilise reisi jaoks, nii olid ka raamatud ja fotod selleks otstarbeks välja valitud. Niipea kui meie silmad hakkasid väsima, avas proua Milligan mõne oma raamatuist ja luges meile ette üksikuid lehekülgi, mis võisid meid huvitada ja millest suutsime aru saada; või siis sulges raamatud ja albumid ning jutustas meile legende või ajaloolisi sündmusi neist kohtadest, kust me parajasti olime möödunud. Jutustamisel kiindusid ta silmad oma poja silmadesse ja oli liigutav näha, kui palju vaeva talt nõudis, et tarvitada kergesti mõistetavaid mõtteid ja sõnu.

      Kaunitel õhtutel oli ka minul oma osa täita: ma võtsin siis oma harfi, läksin kaldale ja istusin teatavasse kaugusse mõne puu taha, mis mind täielikult varjas, ja laulsin seal kõik oma laulukesed ja mängisin kõik viisid, mida oskasin. Arthurile meeldis nii väga kuulata öövaikuses muusikat ja mitte näha selle tegijat. Sageli hüüdis ta mulle:

      „Veel!”

      Ja ma alustasin uuesti viisi, mille olin äsja lõpetanud.

      See oli õnnelik ja kaunis elu minusugusele lapsele, kes pärast ema Barberini hurtsikust lahkumist oli senjoor Vitalisega mööda maanteid rännanud.

      Milline vahe mu vaese võõrasema soolaga kartulite ja proua Milligani perenaise valmistatud maitsvate puuviljakookide, eleede, kreemide ja küpsiste vahel!

      Milline erinevus poris, vihmas ja päikeselõõmas oma isanda järel käidud pikkade jalgsimatkade ja selle laevaga sooritatud jalutussõidu vahel!

      Kuid et olla õiglane enese vastu, pean ütlema, et olin tundlikum hingelisele heaolule, mille leidsin selles uues elus, kui neile materiaalsetele mõnudele, mida mulle pakuti.

      Jah, proua Milligani koogid olid tõepoolest ülimaitsvad; jah, nii mõnus oli mitte enam kannatada näljapiina, palavust või külma! Aga kui mitmekordselt paremad ja mõnusamad olid need tunded, mis täitsid mu südant!

      Kaks korda olid puruks rebitud või lahti sõlmitud sidemed, mis mind ühendasid nendega, keda ma armastasin: esimene kord siis, kui mind kisti ära ema Barberini juurest, ja teine kord, kui mind lahutati Vitalisest. Nii olin ma kaks korda jäänud üksi maailma, kus mul polnud teisi sõpru peale mu loomade – ilma toeta, ilma abita.

      Ja nüüd olin ma oma üksinduses ja meeleheites leidnud kellegi, kes külvas mind üle õrnustega ja keda oleksin võinud armastada – ühe naise, ühe ilusa daami, nii leebe, lahke ja õrna, ning ühe omavanuse lapse, kes kohtles mind nagu oma venda.

      Milline rõõm, milline õnn niisugusele südamele nagu minu oma, mis nii väga ihkas armastust!

      Kui palju kordi hakkasin mina, täis tervist ja jõudu, kadestama Arthuri õnne, kes lamas laual kahvatu ja kurvana!

      Ma ei ihaldanud heaolu, millega teda ümbritseti, ma ei ihaldanud ta raamatuid, ta uhkeid mänguasju, ma ei ihaldanud isegi tema laeva, ma ihaldasin armastust, millega ema teda ümbritses.

      Kui õnnelikuna pidi Arthur end tundma, et teda nii armastati, et teda päevas kümme, kakskümmend korda suudeldi ja kallistati, et ta ise võis kogu südamest suudelda ja kallistada seda kaunist daami, oma ema, kelle kätt ma julgesin vaevalt puudutada, kui ta selle mulle ulatas.

      Ja siis mõtlesin ma kurbusega, et minul ei saa kunagi olema ema, kes mind suudleks ja keda mina suudleksin. Võib-olla pääsen ühel päeval tagasi ema Barberini juurde, mis valmistaks mulle suurt rõõmu, kuid nüüd ei saaks ma talle enam öelda nagu kunagi varem: „Ema” – sest ta polnud mu ema.

      Olen üksi ja jään alati üksi!

      Ja see mõte ahvatles mind veelgi aplamalt nautima rõõmu, mida mulle valmistas proua Milligani ja Arthuri õrn kohtlemine.

      Ometi ei tohtinud ma elus olla liialt paljunõudlik õnne suhtes, ja kuna ma jään igavesti ilma emata, ilma vennata ja ilma perekonnata, siis pean end tundma õnnelikuna vähemalt sõprugi omades.

      Ma pidin olema õnnelik ja ma tundsingi ennast tõeliselt õnnelikuna.

      Ent siiski, nii veetlev kui mulle mu uus elu tunduski, pidin ma ometi sellest peatselt loobuma ja oma vanade eluviiside juurde tagasi pöörduma.

      XIII

      LEITUD LAPS

      Aeg oli selle reisi kestel möödunud kiiresti ja mu isanda vanglast vabanemise silmapilk jõudis kätte.

      Mida kaugemale sõitsime Toulouse’ist, seda enam hakkas mind see mõte piinama.

      Nii imekaunis oli selliselt sõita laeval, ilma vaevata ja ilma muredeta; kuid vett mööda sõidetud tee tuli jalgsi tagasi matkata.

      Ja see polnud kaugeltki enam nii ahvatlev: ei ole enam pehmet voodit, ei ole enam kreeme ega kooke, ei ole enam hubaseid ühiselt veedetud õhtuid laua juures.

      Ja veelgi valusamalt puudutas mind see, et tuli lahkuda Arthurist ja proua Milliganist; pidin loobuma nende lembusest ja nad kaotama, nagu olin juba kaotanud ema Barberini. Kas ma armastasin ja olin armastatud vaid selleks, et mind julmalt kistaks nende juurest, kellega tahaksin elada koos kogu oma elu?

      Võin öelda, et see mure oli nende säravate päevade ainuke pilv.

      Lõpuks ühel päeval otsustasin sellest kõnelda proua Milliganile ja temalt küsida, kui palju kulub mul aega Toulouse’i tagasijõudmiseks, sest tahtsin olla vangla ukse ees hetkel, mil mu isand sealt väljub.

      Kuuldes kõneldavat lahkumisest, hüüdis Arthur valjusti:

      „Ma ei taha, et Rémi meie juurest lahkub!”

      Vastasin, et ma pole vaba, et ma kuulun oma isandale, kellele mu vanemad on mu üürinud, ja et ma pean jätkama oma teenistust tema juures päeval, mil ta mind vajab.

      Ma kõnelesin oma vanematest ega lausunud sõnagi, et nad tõeliselt polnudki mu isa ja ema, sest siis oleksin pidanud tunnistama, et olen leitud laps; kuid see oli häbi, mida ma ei suutnud omaks võtta, sest sellest ajast alates, mil ma hakkasin taipama, nägin ma oma külas, kui suure põlastusega suhtuti alati lastesse, kes elasid varjupaigas: leidlapsed! Mulle näis, et see oli kõige häbiväärsem asi maailmas. Mu isand muidugi teadis, et ma olen leitud laps, aga tema oli mu isand. Ent ma oleksin pigem surnud suletud suuga, kui avaldanud proua Milliganile ja Arthurile, kes suhtusid minusse kui väärilisse, et olen leitud laps; nad oleksid mu siis eneste juurest põlastusega eemale lükanud ja minema kihutanud!

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную СКАЧАТЬ