Perekonnata. Hector Malot

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ja ma jätkasin oma laulukest.

      Kuid ei tulnud mitte mu isand, vaid politseinik. Joli-Coeur märkas teda esimesena, pani kohe käe puusa, viskas pea selga ja hakkas minu ümber edasi-tagasi jalutama, tehes seda kangelt, kõverdunult ja naljaka auväärsusega.

      Pealtvaatajad puhkesid naerma ja plaksutasid mitu korda.

      See viis politseiniku tasakaalust välja ja ta heitis mulle tulivihaseid pilke.

      Endastmõistetavalt kahekordistas see publiku lõbusust.

      Mulle eneselegi kippus naer peale, aga samal ajal olin ma ka veidi rahutu. Kuidas see kõik lõpeb? Kui Vitalis oleks kohal, vastaks ta muidugi politseinikule ise. Kuid ma olin seal üksi, ja ütlen avameelselt, et ma ei teadnud, mida vastata politseinikule, kui ta oleks minu poole küsimusega pöördunud.

      Politseiniku näoilme ei tõotanud mulle midagi head: selles avaldus metsik viha.

      Ta sammus edasi-tagasi minu nööride ees ja iga kord, kui ta minu eest möödus, heitis ta mulle üle õla pilgu, mis pani mind loo halba lõppu kartma.

      Joli-Coeur, kes ei taibanud olukorra tõsidust, lõbustas end omakorda politseiniku käitumisega. Ka tema jalutas edasi-tagasi piki nööri, kuid seespool ja iga kord, kui ta minust möödus, vaatas ta mind üle õla nii veidra grimassiga, et publik veelgi enam naerma hakkas.

      Kuna ma ei tahtnud politseiniku viha üle piiri ajada, hüüdsin Joli-Coeuri, kuid ahv ei arvanud heaks minu sõna kuulata. Mäng valmistas talle lõbu, ta ei mõtelnudki mulle alistuda, jätkas nüüd oma jalutamist joostes ja lipsas mul käest, kui tahtsin teda kinni nabida.

      Ma ei tea, kuidas see juhtus, kuid politseinik, keda vihapuhang pimestas ja kes arvas, et ma kihutan ahvi tema vastu üles, astus äkki üle nööri.

      Kahe sammuga jõudis ta minu juurde ja andis mulle nii tugeva kõrvakiilu, et see mu peaaegu maha paiskas.

      Kui ma uuesti kindlalt jalgadel seisin ja silmad avasin, oli Vitalis, kes oli sel hetkel kohale jõudnud, minu ja politseiniku vahel, ning hoidis selle kätt randmest kinni.

      „Ma ei luba teil lüüa seda last,” ütles ta. „See on alatus, mida te tegite.”

      Politseinik tahtis oma kätt vabastada, kuid Vitalis hoidis seda tugevasti.

      Ja mõne sekundi vältel vaatasid kaks meest teineteisele silma.

      Politseinik oli vihast meeletu.

      Mu isand oli auväärselt suursugune: ta hoidis püsti oma valgete juustega raamitud ilusat pead ja ta nägu väljendas põlgust ja käskivust.

      Ma arvasin, et niisuguse üleva hoiaku ees vajub politseinik maa alla, kuid midagi seesugust ei juhtunud, tugeva liigutusega vabastas ta oma käe, haaras mu isandal kraest ja lükkas teda toorelt enda ees.

      Tõuge oli nii tugev, et Vitalis peaaegu kukkus, kuid ta ajas enese sirgu, tõstis parema käe ja lõi politseinikule tugevasti vastu kätt.

      Mu isand oli jõuline mees, kuid ikkagi vanamees, kuna politseinik oli noor ja tugev ning võitlus nende vahel poleks kestnud kuigi kaua.

      Kuid selleni tüli siiski ei läinud.

      „Mida teie soovite?” küsis Vitalis.

      „Ma arreteerin teid, tulge minuga jaoskonda.”

      „Miks te seda last lõite?”

      „Jätke jutt! Tulge kaasa!”

      Vitalis ei vastanud, kuid pöördus minu poole ja ütles:

      „Mine tagasi võõrastemajja ja jää koertega sinna. Saadan sulle teate.”

      Ta ei saanud öelda midagi rohkem, sest politseinik tõmbas ta endaga kaasa.

      Seega etendus, mille mu isand oli kavandanud lõbusana, lõppes ootamatult nii kurvalt.

      Koerad tahtsid järgneda oma peremehele, kuid ma käskisin neil jääda enda juurde, ja harjunud sõnakuulmisega, pöördusid nad oma kohtadele tagasi. Nüüd ma märkasin, et koertel olid suukorvid, kuid traatvõre või võrgu asemel kandsid nad kitsast, nina ümber lehvi seotud siidpaela. Capi, kes oli valge, kandis punast siidpaela, must Zerbino valget ja halli karva Dolce – sinist siidpaela. Need olid teatrisuukorvid ja Vitalis ilustas kahtlemata oma koerad selliselt farsi jaoks, mida ta tahtis mängida politseinikule.

      Publik hajus kiiresti. Ainult mõned üksikud jäid kohtadele, vaieldes asetleidnud sündmuse üle.

      „Vanal oli õigus.”

      „Ei olnud.”

      „Aga mispärast politseinik lõi last, kes talle midagi ei öelnud ega teinud?”

      „Igatahes paha lugu. Kui politseinik tunnistab, et talle vastu hakati, siis vanamees vanglast ei pääse.”

      Ma läksin tagasi võõrastemajja väga kurva ja rahutuna.

      See aeg, mil ma Vitalist kartsin, oli juba ammugi seljataha jäänud, õigust öelda kestis see vaid mõned tunnid. Küllaltki kiiresti kiindusin temasse siira armastusega, ja see armastus kasvas iga päevaga. Elasime ühesugust elu, olime koos hommikust õhtuni ja sageli ka õhtust hommikuni, kui magamisel jagasime ühte ja sedasama õlekubu. Ka isa ei saa olla hoolitsevam oma lapse eest, kui seda oli Vitalis minu eest. Ta õpetas mind lugema, laulma, kirjutama ja arvutama. Meie pikkadel matkadel leidis ta alati aega selleks, et jagada mulle õpetusi kord ühes, kord teises asjas, nii kuidas juhus või olukord selleks parajasti võimalust pakkus. Külmadel ilmadel jagas ta minuga oma kehakatteid, suure palavusega võttis ta alati ühe osa minule määratud kandamist endale. Lauas, või õigemini öeldes, meie söömaaegadel, sest lauas sõime me väga harva, ei andnud ta mulle kunagi halvemat pala, jättes endale parema: otse vastupidi, ta jagas meie vahel võrdselt nii head kui halba. Tõsi küll, mõnikord kiskus ta mind kõrvust ja andis mõne vopsu võib-olla veidi karmima käega, kui seda oleks ehk teinud oma isa, kuid need väikesed karistused ei lasknud mul unustada tema hoolt, tema südamlikke sõnu ja kõiki neid õrnuseavaldusi, mida ta oli mulle kogu meie koosviibimise ajal osutanud. Ta armastas mind ja mina armastasin teda.

      See lahkuminek puudutas mind valusalt.

      Millal me näeme teineteist uuesti?

      Kõneldi vanglast. Kui kaua võis see vangistus kesta?

      Mida pidin ma tegema vahepeal? Kuidas elama? Millest elama?

      Mu isandal oli harjumuseks kanda oma varandust endaga kaasas, mistõttu ta ei jõudnud raha minule enne üle anda, kui politseinik ta ära viis.

      Mul olid taskus ainult mõned soud. Kas jätkub neist, et meid kõiki toita – Joli-Coeuri, koeri ja mind?

      Nii veetsin ma kaks päeva suures hirmus, julgemata võõrastemaja õuest välja minna ja askeldades Joli-Coeuri ja koertega, kes kõik olid rahutud ja murelikud.

      Lõpuks, kolmandal päeval, tõi mulle keegi mees Vitaliselt kirja.

      Selles kirjas teatas mu isand, et teda hoitakse vangis ja viiakse järgmisel laupäeval politseikohtu ette, sest teda süüdistatakse vastuhakkamises politseinikule ja tema kallal vägivalla tarvitamises.

      „Sellega, СКАЧАТЬ