Risti rahvas. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Aga sellele asjale sai lõpp peale tehtud:

      «Mina kolin linna tagasi! Sina võid siia oma töllakate juurde jääda. Ma olen kammerneitsi! Ma pole lüpsieit!» kuulutas Hedwig, kui ta oli pidanud terve kuu maakolkas vaevlema.

      «Kamber kambriks, aga kas sa sündideski neitsi olid, selles julgen ma kahelda,» oli ülbitsenud pastlamehest härra. (Hiljem hakkas ta oma topakat meest mõttes lihtsalt pastlavanameheks kutsuma.) «Aga ega sellel – sinu sinivere erilisel omapäral – mingit tähtsust ole, hullem on see, et sa peps kobakäpp oled – kanna sind nagu essu pilpa peal… Et ma ka ei mõistnud endale korralikku Harju talutütart naiseks võtta… Mine pealegi siit minema! Mul mõistlike külainimeste ees sinu pärast ühtelugu häbi silmad täis,» oli kuulutanud see allakäinud aadlimees. Ja nii see läkski!

      Muidugi lepiti veel paaril korral ära, kuid proua Hedwig ei olnud siiski enam mitte mingil tingimusel nõus maale tagasi minema. Huhh! Hirmus lehmade hais! Tömbid matsid, kes oma arusaamatut, aga tema narrile mehele siiski meeldivat maakeelt ludistavad. Ei iial enam maakolkasse! Veel praegugi näeb ta mõnikord unes seda hirmsat pooltundi, mil ta aita kinni jäi. Igast nurgast ilmus kassisuurusi rotte, ja kui proua kriiskeid kuuldud poleks, võinuksid nad ta sealsamas nahka panna. Pärast selgus, et aidauks lukku läinud polnudki, ta lihtsalt käis kole raskelt, ja siis kõhistas mõisarahvas muidugi naeru…

      Tema hull mees aga ei suutnud jälle linnaelu taluda. Ei hoolinud ta sellestki, et peaaegu igal õhtul nende lauas küllaltki kõrgeid isandaid istus: raehärra ja rüütel Bertram Parenbeke (ikkagi «vices capitanei gerens et index castrorum Revaliae», nagu raedokumentides kirjas), teine, sama tiitlit kandev rootsi soost Stigot Anderson, siis veel sale, särasilmne Ioannes de Mekes – tiitlilt küll veel oma nooruse tõttu kannupoiss, kuid kahekümneüheselt lüüakse kannupoisid rüütliteks; ning ka kannupoistena pole neil mingit tegu ei oma rüütli kannude ega kannustega (millele see sõna kohalike pärismaalaste keeles vihjavat).

      Ainult üks noor mees leidis pastlavanamehe silmis armu – Helmoldus de Zaghe, kes oma kaheldava eesti päritoluga koguni hooples ning ennast Hedwigi silmis sellega naeruväärseks tegi. Kohaliku rahva verd voolas mõne teisegi tähtsa isanda soontes, aga kuna nad seda ise ei rõhutanud, ei pannud parunesski nende päritolu pahaks – tema nii väiklane ei ole! Ja eks või madalamaski kodumetsas ükskuid tammesid – kuigi harva – kasvada.

      Ega sel Helmoldus de Zaghel välimuselt vigagi olnud. Ka häid kombeid tundis ta ning võis neist, kui vaid soovis, kenasti kinni pidada. Ja esiotsa pidaski. Kuid see oligi õnnetuseks! Just õnnetuseks! Sest algul leidis ta ka Hedwigi silmis armu, ning parunessil polnud midagi selle vastu, et Helmoldus teistest sagedamini neil käis ja tema tütrele (jah, õnnetuseks on neil vana Lodega siiski ka laps!) pikemaid pilke heitis. Helmoldus de Zaghe oli ikkagi rüütel ja raehärra, ja nende Carolina, kes aina tikkis ja gobeläänide taga kössutas ning seltskonnaelu ja selle juurde kuuluvat koketeriid ning flirti pelgas, kippuski juba liiga kauaks armsaks kasvuhoonelillekeseks jääma.

      Parajasti seadis Hedwig de Lode oivalistele, Hiinamaalt Bütsantsi kaudu Euroopasse jõudnud siidiussiniidist valmistatud sukkadele – nii imepeened ja hõrgud! – karmiinpunasest sametist sukapaela. Nood hiljuti moodi tulnud sukad olid mehi hullutavad. Asjatundjad ei lubanud neid oma südamedaamidel sängiski jalast võtta; ja praegu ei ütle parunessi jalgade järgi küll keegi ära tema iga! Ta naeratas.

      Kuid mõte tütrele kustutas selle ajutise helgema väreluse suunurkadest otsemaid. Mnjaa… Ühel päeval selgus, et õrna kasvuhoonetaimekest on siiski osavasti rammutatud ning ta võtab kenasti kaalu juurde… Millal ja mil moel Helmoldusel selle õiekese noppimine küll nii kähku korda oli läinud? Kuid südames teadis Hedwig, et kindlasti imelihtsalt. Selles vastikus uduses linnas kasvanud naiivitar, kel hoovkonna rafineeritud kommetest, rääkimata veel arstiteaduse mõnedest nii vajalikest tarkustest aimugi polnud, sulas blondi kahupea käte vahel nagu vaha. Hedwig oskas tema nõrkemisohetki ette kujutada… Iseenesest polnud selles kõiges midagi halba; Helmoldus osutus aumeheks ning kibekiiresti sõlmiti kihlus ning peeti pulmad.

      Need kujunesid seisusekohasteks, ja isegi vana Lode tõmbas sabakuue selga. Ta meenutas veidike koguni kunagist Brandenburgi salongides laineid löönud härrasmeest. Kuid oma lihast tütart pidi Hedwig siiski südames põlgama: polnud tema vallutamiseks tarvis ei veripunaseid roose ega keelenõtkust, mida vajatakse armuromansside esitamisel (ja mõnel muulgi puhul!), temale suska saialill suhu … see tähendab … ikka pihku! Löö plikal käsi kõvasti ümber puusa, õhka, et «küll oled sa mo meele järele!», ja kogu lugu!

      Kuid varsti võtsid asjad hullema pöörde, kui seda Hedwig eales arvata oleks võinud – Helmoldusest ja vanast Lodest said suured sõbrad, koguni aatekaaslased, väimeespoeg hakkas üha tihedamalt Kuusikul külas käima, ja – kujutatagu ette! – nad hakkasid omavahel koguni kohalikku murret purssima. Kõigest sellest, mida kaks vandeseltslast omavahel rääkisid, ei saanud proua parimagi tahtmise juures enam üldse aru.

      Muide – siiasamasse proua tuppa suubus kaks iseäralikku plekist, läbi müüride käivat toru – nähtavasti oli selle maja kunagine ehitaja või omanik olnud uudishimulik ja umbusklik härra; üks neist torudest viis kööki – selle kaudu võis proua Hedwig kuulata koka ja köögitüdrukute jutte (õnneks räägiti enamasti alamsaksa keeli), teine pealtkuulamise-võimaldaja viis aga otse kaminasaali, kus alatihti just Helmolduse sõpru külas käis. Maitsti veini või õlut, arutati maailma asju ja mängiti vahel ka kaarte. Kuna Helmolduse tuttavate hulka kuulus üpris kahtlasi tegelasi – mitte ainult linnakodanikke, koguni talumehi söandas too jultunu parunessi keelust hoolimata siin mõnikord vastu võtta – , luges proua oma pühaks kohuseks nende jutte pealt kuulata. Kuigi proua Hedwig seda kellelegi ei tunnistanud, sai ta, kui just väga vaja oli, natuke ka maakeelest aru. Või vähemalt tundus see talle nii. Siiski vist vaid tundus. Kord oli ta neist torudest, mis ta muide üsna juhuslikult – tänu vastikutele rottidele – oli avastanud, oma kunagisele austajale, Taani asehaldurile Marquard de Breidele rääkinud (Marquardile mõeldes pidi proua Hedwig nukralt ohkama), ning too šarmantne härra tundis nende vastu otsemaid suurt huvi. Eks ta siis kutsuski võimeka härra oma buduaari… Hedwig ohkas taas. Hiljem pani too talle südamele oma salatööd kindlasti jätkata: neid, aadlikke, ähvardavat siin maal ju pidev oht – ainult Jumal teab, mil tänamatu maarahvas mässu võib tõsta. Seda tuleb ennetada! Ja õilsale, riigitruule kodanikule ei saa olla suuremat au, kui teatud salaameteid teenida.

      «Suvatsete mõnikord ehk mindki, krahvinna (jaa, Marquard nimetas teda ikka krahvinnaks), mõnele õhtusele sekreet-seansile kutsuda?» Kui peenelt too härra, kes paljusid maailma keeli valdas, ikka võõrsõnu kasutas.

      Küllap oleks paruness ilma Marquardi palvetagi toruteenuseid kasutanud, kuid nüüd oli sellele lihthuvile lisandunud ka kohustuse-element. Õhina ja hoolega kuulas, mida torud pajatasid. Tänu neile (jah, Hedwig de Lode oli tark naine ega teinud endale illusioone) viibis Marquard de Breide kord nädalas, tavaliselt neljapäeva õhtuti neil, sest Helmoldus käis siis vehklemiskunsti harjutamas. Nad said kahekesi rahus olla. See, et kammerteener Hans Marquardi vihkaval pilgul põrnitses, tegi neile ainult nalja.

      Kas oli proua Lodel siis Taani aukandjale ka midagi pajatada? Oli ikka ka. Omamoodi imelik asi: ehkki Taani kuninga haldusaladel talumeeste vakused ja muud koormised märksa suuremad olid kui ordu valdustes, kiruti, ja seda tegid nii raehärrad kui ka lihtmehed, ennekõike ikka ordut. Need teated poleks pidanud Taani riiki esindavale mehele otsest huvi pakkuma, kuid, nagu selgitas Marquard, on «politiik» niisugune kunst, kus kõik omavahel läbi põimub. Ja terane Hedwig märkas, et nende igas mõttes vaimustava koostöö lõpuperioodil tõusis Breide huvi kõige ordut puudutava vastu veel eriti. «Meie, madam Hedwig, oleme ennekõike sakslased, ja meid huvitab kõik, mis meie rahva tulevikku kas või kaudseltki puudutab…» rõhutas punapäine aristokraat.

      Ühel õnnelikul, teistpidi aga jälle õnnetul juhul sattus Hedwig kuulama juttu, СКАЧАТЬ