Risti rahvas. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ näoga mees olla, kuid aastad, mida tal ju nii väga palju seljataga ei saanudki olla, olid selle kallal raevukalt oma peitli- ja meislitööd teinud: teravad, sügavad kortsud lõikasid näo risti-rästi läbi, ja veel lausa ootamatutes suundades. Need kortsud ja kortsukesed mõjusid esimesel pilgul mõõgaarmidena, kuid Hoeneke kinnitust mööda polnud Marquard iial sõjamees olnudki. Ka äge duellant mitte. Oma kahevõitlusi oli too mees pidanud eluaastate ja küllap ka rahaliste raskustega. Ning muidugi – küllap olid oma lõivu nõudnud ning jälje jätnud ka niisugused tegemised, mille eest meid kirikukantslitest hoiatatakse. Aga olgu kuidas on – elulusti, jultumust ja enesekindlust sel mehel igatahes jätkus. Ei olnud elumured mehelt ka juukseid riisunud; ainult et tema hallisegused punakad juuksekahlud olid oma kasvupaiga – peanaha – suhtes küll väga valivad – neid kasvas torditi siin-seal, pealaest ei paistnud aga eriti hoolivat. Pikad punased hülgevuntsid aga kasvasid mis mühises; nad mõjusid värvisse kastetud takutuustidena ja kippusid sööjale koguni suhu. See räsitud, kulunud, vett ja vilet näinud ning nagu läbi vasktorude käinud peakuul oleks välja kannatud võrdluse koormalt kukkunud ja kraavi veerenud naeriga, ainult et niisuguseid naereid pole paraku olemas. Jaa – Reymar Mumme enda peanupuke mõjus Marquardi oma kõrval üsna kabedana – sile, rõõsk veeremängumuna, millele pigimustad paksud kulmud ja kitsas hoolitsetud vuntsihari söega peale maalitud… Foogti silmad olid sini-sinised, väga väikesed ja väga uudishimulikud. Nii need kaks peanuppu siis valitud roogi mekkisidki.

      «Vana Porse pani endale nööri kaela,» kuulutas Marquard ja neelas kadunukese mäletuseks kaks juustuklimpi korraga alla.

      «Nii vähemasti räägitakse.»

      «Ja ega ordu temalt maad odavalt kätte kah saanud oleks,» jätkas asehaldur. «Mees oli kõrini võlgades… Nojah, aga seda teate te ju ise ka.»

      Et hertsog Knut kohe pärast seda, kui ta kuningas Christopherilt Eestimaa endale sai, hinge heitis, seda teadis Mumme küll. Surma põhjust kuulis ta aga esimest korda.

      «Ja see oleks üks õhu peale tehtud leping ka, sest need harjukad-virukad pressisid talt ju veel ka püha paberi välja, kus vana kinnitab, et tema palavalt armastatud Eestimaa «cum castris, civitatibus, munitionibus»… (nüüd pühkis Marquard vuntse ja pigistas mälu pingutades silmad kinni. «Kuradi hea mälu teisel, ja ladin kah suus,» imestas foogt) … nojah, veel ka «inibi existentibus», jääb «in perpetuum a corona vel regno nostro Daniae». Ja mingeid kinnitusi oli seal veel lisaks kah. Ning seda paberit on need Harju-Viru pasa-läänimehed igal võimalikul ja võimatul korral kanged lehvitama.»

      See «pasa-läänimehed» meeldis Reymar Mummele väga. Erik VII Menved oli tark mees, ja selge seegi, miks ta iga teise eesti vabataluniku läänimeheks oli nõus tõstma – selle taga ei olnud midagi muud kui sakslaste, osalt ka rootslaste ja muidugi ennekõike ordu kui võimsa organisatsiooni kõrvaletõrjumine. Sealt need Röle de Herkylad, Tilo de Kirkuttad, Põõsatagused ja igasugu aadlimehed de Hoppanurma, de Rokula ja koguni de Warese tulidki. Aga seda, et Taanimaa ka oma aadlikega – ja eestlased, taanlased ning koguni pooleldi ümberrahvustunud sakslased on mõnes asjas vägagi ühe mütsi all – ühel heal päeva kimpu jääb, ei osanud ta aimatagi. Piisas ühest nõrgast kuningast, kaotustest rootslastele ja lõputust vägikaikavedamisest venelastega, ning juba olid uhked jonnimehed vaata et päris oma riiki püsti panemas…

      «Magusat lurri ma ei või,» tõrjus Marquard vahukoorega valmistatud zabalone kõrvale. «Piima-aine paneb mu sisikonna torupillilugu lööma,» teatas ta avameelsusega, mis on kõrgaadli ja voorimeeste privileegiks.

      On mehel ikka sõnad! Siin, punase damastiga kaetud seinte vahel pole veel keegi oma seedimise omapäradest juttu söandanud teha, imestas, koguni ehk imetles Reymar Mumme.

      «Aga ehk sobib vein ilma vahukooreta?» päris Paide foogt.

      «Muidugi! Milles asi?!»

      Ja nii helistatigi teenrid uuesti lagedale ning saadeti veinikeldrisse. Kõik käis kähku ja varsti kulistas Marquard Breide juba suurest hõbekarikast head vana veini. Ka Mumme ise läks mehelikumale joogipoolisele üle.

      «Meister Braunschweigi Luderus on Harju-Virust muidugi mõnevõrra huvitatud,» lausus Mumme diplomaatiliselt – see «mõnevõrra» oli muidugi väga deminutiivne ja ümber-klaasmaja-nurga väljend.

      «Mõnevõrra…» naeriski Marquard, vasak vunts veinileotuses.

      «Vanakurat olla meie kolmest veretilgast kah mõnevõrra huvitatud!» lõbutses ta edasi.

      Ent siis äkki toimus tema käitumises ootamatu muutus. Ta kargas püsti ning võttis valvelseisaku.

      «Meie õilis kuningas Christopher on surnud!» kuulutas ta pühalikul diakonihäälel; jah, tema kärisev bass oli moduleerunud veel tubli kvindi võrra madalamale – see oli nüüd tõeline basso profundo.

      Püsti tõusis ka Reymar Mumme, ja talle ei meeldinud, et asehaldur – laua taga istudes foogtiga üsna sama kasvu mees – nüüd temast terve peajao kõrgemale kerkis.

      Et Taani kuningas vahest nädalapäevad tagasi oli hinge heitnud, sellest levis Paide-mailgi kuuldusi, kuid nende tõepäras ei võidud siiani veel täiesti kindlad olla. Või nii! Asjad on niisiis tõesti sedapsi! Asehaldur juba tühje jutte ei levita.

      «Räägitagu mis räägitakse, aga siiski voolas tema soontes meie esiisade püha veri!» röögatas isand Breide, kes küll muide ise Lüübeki linnas esimest ilmavalgust oli näinud. Eks ta ole.

      «Olgu muld talle kerge!» lausus Reymar Mumme tõsiselt. Selge on igatahes see, et pärast kuninga surma enam midagi selge ei ole! Taanis on interregnum. «Teie kuninga surm saadab meie usu ja tema teenrid veel suuremasse ohtu kui seni. Paganaid võib innustada hirmsatele tegudele iga ootamatu sündmus. Ordu peab oma valvelolekut tõhustama!» ütles Reymar ja püüdis oma häälele anda murelikku kõla.

      «Või et teie olete siis kirikute ja kloostrite pärast suures mures…» Marquard oli taas istunud. Ta muigas irooniliselt. «Aga muidugi. Eks ole me ju johanniitidest välja kasvanud. See tähendab, et Ristija Johannes ise kõnnib meie ees,» kinnitas Mumme.

      «Üks tubli talupoegade mäss kuluks teile ära küll. Saaksite Issanda teenritele appi tõtata ja maad päästjaõigusega endale,» irvitas Breide. «Aga seda mässukest juba niisama lihtsalt ei tule. Eestlased pole juba ammu enam paganad, ja enne võivad nad teie lossi rünnata kui pühakodasid.»

      Tohoh! Punavunts kippus nüüd küll juba liiga ülbeks minema!

      Ja üldse ei vastanud ta põrmugi neile kirjeldustele, mida Mumme tollest isandast seni kuulnud oli. Padise kloostris olevat ta endast väga soliidse mulje jätnud, Hoeneke kirjelduse järgi olla ta end ka mingi kohaliku kantori peres asjaliku ja hästikasvatatud mehena ülal pidanud ning munga ja tema koduabilise lausa ära võlunud. Milles siis asi? Ent Mumme suutis ka seletuse leida, ja endale üsna meeldivagi: ju leiab Marquard, et peab nii vaimulikele kui ka lihtsamale rahvale muljet avaldama, siin tunneb ta ennast aga vabalt. Võrdse ees pole mõtet kometit mängida. Ja Taani asehalduriga võrdne olla – see on ikkagi teatud tunnustus. Ent see vabalt ülalpidamine kippus siiski juba lausa talumatuks muutuma:

      «Ega teil paavstiga kah need suhtes päris korras ole,» teatas Breide. «Ühtelugu on ordut kirikuvandega ähvardatud. Ja mitte ainult ähvardatud…»

      Need olid valusad ja tõelähedased sõnad, kuid lausutud siiski pigem sümpaatia kui ähvardusega. Eks kuulame edasi!

      «Muidu ma niisugust juttu üles ei võtaks, aga sel ajal, kui te tukkusite, uurisin ma teie kirjavara. Ja seal oli üks raamat, mille Vatikan kohe pärast ilmumist keelatute kirja pani: Padova СКАЧАТЬ