Risti rahvas. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jumal, Marquard! Sa oled mu päästeingel!»

      «Ingel? Ingliks saada pole mul küll mingit isu…» Malbelt, ent üsna kindlalt vabaneti vurre ohustavaist lembustest. Krahvinna lõhnas kergelt millegi terava järele. Kas küüslauk?

      «Sa arvad, et kui arst tunnistab ja advokaat kinnitab ja kohus otsustab ja … noh, et siis on see vara kõik minu,» hingeldas Hedwig.

      «Ma mitte ei arva seda. Ma olen selles täiesti kindel. Ja selle kõige eest oled sa otseselt tänu võlgu kroonile, mida mina teenin (kenitlevalt silitas Marquard oma suurt vapiga pitsatsõrmust): Taani hertsogiriigis võib pärimine mõnel juhul käia ka naisliini pidi… Saksa vastav koodeks tunnistab ainult meesliini, ja poega teil ju pole.

      Täna õnne, et vana Lode maad – too Kuusiku mõis muide ainult napilt-napilt – Taani hertsogiriigi piiridesse jääb. Muidu oleks võinud juhtuda, et sinu vaimunõdra elukaaslase hulluks tunnistamise puhul võinuksid kõik tema varad minna pärast õige lühikesi keerdkäike otse ordule. Ning ilma mingi kompensatsioonita. Sina, Hedwig, oleksid olnud päevapealt puupaljas. Justkui Eestimaale tulles. Mis muud kui, paljad kintsud härmas, Brandenburgi poole tagasi lipata.»

      «Kintsud härmas?! Marquard, Jumal hoidku! Kuidas sa daamiga räägid!?» Hedwig de Lodetki ajas see kurb pilt muigama; ta viibutas noomivalt oma rootsudeks kulunud paabulinnusulgedest lehvikut, kuid tema silmade sära oli sõnadega absoluutses vastuolus.

      «Kas kaks Tallinna maja jäävad kah minu nimele?»

      «Loomulikult.»

      Parunessil tuli õhust puudus.

      «Aga mis ma nende lautade ja tallide ja põldude ja heinamaadega peale hakkan? Maale, pärapõrgusse…» Ta väristas väga ilmekalt oma paljastatud luiseid õlgu.

      Marquard lonksas reinveini. Paruness tõusis, võttis öökapikesest piduliku sündmuse puhul – ikkagi otsus armas kaasa täielikuks idioodiks kuulutada – ka endale vapiga klaasi (Lodede vapp see igatahes ei olnud, märkas Marquard). Kui isand Breide parunessi tillukese kaheksatahulise pokaali oli täitnud, kõlksahtasid kaks klaasi kõlinal kokku. Hedwig pidas vajalikuks mainida, et klaaside kokkulöömine on küll rohkem meeste komme, kuid näib, et eks tule temalgi nüüd mehe eest väljas olla.

      «Ma olen jõudnud juba natuke ka sinu eest mõelda,» alustas de Breide. «Üks võimalus on selline, et meil tuleb sobiv valitseja leida, kes on usaldatav ja otse sinule allub.»

      «Just. Otse minule. Ainult minule!» Oh, kui resoluutselt see kõlas! «Aga ma olen kindel, et sul on ka … mõni teine võimalus.»

      Marquard nägi, et see naine tedagi läbi näeb. Loomulikult on Hedwig küllalt tark mõistmaks, et – kurb küll! – tema enda isik, kahjuks sama kulunud, sama pruugitud kui too vausulgedest lehvik, kedagi enam erilisele enesesalgamisele ei innusta.

      «Vaata, Hedwig, minu sõber, Paide foogt Reymar Mumme võiks sulle valitseja leida küll. Kindlasti suhteliselt tubli mehe, aga varem või hiljem hakkavad nad kõik meid pügama.»

      «Nii see on. Mittekedagi ei või usaldada.» Parunessi pilgus oli sarkasmi, kui ta oma heategijat niiviisi õige pika pilguga mõõtis. Ei, see Hedwig, on siiski vahva moor, nentis Marquard, kes illusioonideta inimestest lugu pidas.

      «Ja sellepärast arvan ma, armulisim,» lõpuks ometi laskus ta käsi hetkeks Hedwigi juba ammu ootavale põlvele, «et need maad tuleks maha müüa. Sa ei kujuta ettegi, millise portsu raha sa saad! Müüa tollele samale Mummele. Mina võin olla vahendaja, Hedwig. Muidugi, kui sa seda tahad, kui sa minu jaoks aega leiad…»

      Rõõmsalt, häbitu avameelsusega vahetasid need kaks pilke. Ning see oli suur ja selge jah-sõna, mis Marquardile proua de Lode silmist vastu kiirgas.

      «Kas mul tuleb kohtu ette ilmuda?» küsis ta siis.

      «Seda võib teha ka sinu esindaja. Aga ma arvan, et sa toimiksid targalt, kui ise kaasa tuled. Sinu tunnistused võivad tema vaimuhaiguse kohta uusi üksikasju päevavalgele tuua. Küllap märkasid sa teie ühise elu jooksul nii ühte kui teist…»

      «Ma märkasin just seda, mida kohus vajab!» naeris Hedwig. «Ja muide, ega ma kõike peagi oma peast välja mõtlema, mida mul kohtu ja Kõigevägevama palge ees vanduda tuleb.» («Miks ta küll meheks ei sündinud?» mõtles Marquard de Breide.) «Vanamehel oli tohutult veidrusi: kui mõni rüütliks sündinu torupilli mängib nagu mats, on ta lihtsalt ogar. Aga kas vanadest tünnidest, kaltsudest ja kontidest krati tegemine pole siiski midagi rohkemat? Ma olen kuulnud, et krati elustamiseks antakse Kuradile endale kolm tilka verd… Äkki võib niisugune asi koguni Püha Ametit huvitada? Jaa – inkvisitsioon, see juba oleks midagi…»

      Ta istus Marquardile veel lähemale, lausa liibus tema vastu ja sosistas, silmade särades:

      «Kallis, mis oleks, kui see hull ja ohtlik mees … raudvarbadest puuris kohtusse viidaks?»

      «Ja lapsed teda oradega sorgiksid?» muigas Marquard.

      «Miks mitte, Marquard?» kihistas Hedwig. Ja ta paksult, kuid mitte oskamatult mingitud näol märkas Marquard jälle sedasama ablas-iharat mõnugrimassi, millega ta kord õnnetu roti lõputõmblusi jälginud oli.

      See naine hakkas juba paljunäinud Breidelegi hirmu peale ajama. Milliseid pilte ta praegu silme ees näha võib?..

      «Aadlimeest me muidugi puuri ei pane. Aga tõllal on kohtuvapp peal küll, ning eks seegi ole häbistav.»

      «Mis sa arvad hullusärgist?..»

      «Jäta!» Marquard oli juba päris pahane. «Jäta oma kättemaksuplaanid ja mõtle parem oma tulevase vara targa kasutamise üle!»

      «Aga kas minu noorus, kogu mu elu siis midagi väärt ei ole?!»

      «Noorus nooruseks. Mis läind, see läind! Kuid sulle on jäänud, noh, ütleme, kuldne keskiga, mis kah midagi väärt on. Eriti, kui proual midagi hinge taga… Mulle näib, et sa võid endale õige varsti juba väga väga palju lubada. Näiteks selle lehvikurootsu, millega sa kogu aeg mu nina all vehid, võid otsemat teed prügikasti saata.»

      «Kus on su galantsus, Marquard?» ohkas Hedwig, kuid mitte eriti südamest. «On ta siis nii jõle?» Igaks juhuks pandi lehvik siiski kõrvale.

      «Minult pole mõtet galantsusi oodata,» oli de Breide napp. «Aga sind võib edaspidi ümbritseda parv noori isandaid, kes omavahel selles ägedasti võistlevad. Sa võid lubada endale ehteid, mida vaid soovid. Sa võid igal ajal omale uue teenri võtta. Või koguni kaks!» muigas Marquard.

      «Marquard, kuigi mulle su vihjed ei meeldi, olen ma siiralt tänulik.»

      See kõlas juba tõesti ausalt. Paruness sulges silmad, ning polnud raske mõista, mida ta parajasti ette kujutab.

      «Raad peaks oma seadusi rangemaks tegema: iga ilma mingi seisuseta tsunftisellipruut võib omale naela hõbedat kaela riputada… Kuhu me nii välja jõuame?! Ja ka peenematest kangastest riietust tuleks lubada ainult aadlimatriklisse kantutele. Noh, vahest ka Püha Ihu gildi kullasseppade prouadele võiks natuke enam lubada…»

      «Sind rõõmustab mitte ainult see, mis sinul on, vaid ka see, mida teistel ei ole.»

      «Aga ma olen pidanud ka nii palju-palju alandusi tundma. Nüüd on sellel varsti lõpp. Algab uus elu. Ainult et natuke liiga hilja…»

      Gooti СКАЧАТЬ