Risti rahvas. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

      «MIS OLEKSIME MEIE, SAKSLASED, ILMA ALBRECHT I KARUTA?!»

      Hedwig de Lode ärkas, avas silmad ja nentis vastikusega, et jällegi on alanud üks uus päev – tõenäoliselt sama hall, ilmetu, tusasekstegev nagu nad viimasel ajal kõik: ah, mis viimasel ajal – juba ammu, juba aastaid.

      Ta heitis pilgu öökapile: tema mahlakruus, kuhu tuli lahustada mett ning lisada näpuotsatäis kaneeli – see segu aitavat nii kõhukinnisuse vastu kui mõjuvat hästi ka jumele – puudus järjekordselt. Jälle on too lohakas Matilde selle tuua unustanud. Laisk plika. Talle tuleb sulg sappa panna! Ja seda teeb Hedwig juba täna, otsemaid!

      See mõte virgutas veidike, andis päevale siiski mingi sisu.

      Hedwig upitas end küünarnukkidele ja pidi juba kella helistama. Ent siis meenus talle, et Matilde pidavat ju hoopistükkis haige olema. Eile käis tema ema siin alandlikult vabandamas. Ta oli koguni Matilde õe prouale ajutiseks toaneitsiks pakkunud, kuid Hedwig de Lode teatas, et päeva või paar saab ta ka ise hakkama.

      Ega ta mõni abitu vanainimene ole.

      Proua Hedwig de Lode laskis peal taas padjale vajuda – resigneerunult ja vihaselt ühekorraga: too, päeva alguseks pisukestki vaheldust tõotanud tegu, pidi niisiis tegemata jääma.

      Kitsast võlvkaarega aknast immitses sisse ihmjat, sellele kõledale, ebasõbralikule, kala- ja tökatihaisulisele linnale nii tüüpilist valgust.

      Kusagilt kostis sepahaamrite lööke ja raua kolksumist, maja ees tänaval korskas hobune, kostis kutsari ptruutamist ja alamsaksakeelset sõimu.

      Hedwig de Lodet ootab tavaline rõske, nüri päev. Jumal küll! – selles vaenulikus hallis Revalis on pea kõik päevad nii ühte nägu nagu siinne rahvaski…

      Ta peab ennast täna ise riidesse panema. Hea vähemalt, et kaminast siiski veel natukegi soojust õhkub – too Hans, kombekohaselt punasukastatud teener, vähemalt ei unusta oma kohustusi.

      Hedwig de Lode lükkas öösooja teki vastumeelselt pealt ja astus jalgu kõrgele tõstes nagu kurg üle vaiba tugitooli poole, millele ta oli eile lohakalt heitnud oma päevariided. Tal tuli mööduda suurest trümoopeeglist – üks vähestest esemetest, mis proua Hedwig oma sünnikodust – malbest, pärnaõiemeelõhnalisest Brandenburgist siia vastikusse Revalisse kaasa oli toonud. Viimasel ajal oli ta hakanud peeglit, mille ees plikaeas alatihti kekutada armastas, vältima. Kuid ootamatult Hedwig de Lode vihastas ning heitis koguni öösärgi seljast. Vahtis kaua oma alasti, jahedusest sinetavat vananeva naise keha. Vahtis nimme mingi õela, halastamatu rõõmuga.

      Kunagi nii sulnilt kõrgele kaardunud rindadest oli saanud kaks pikka, pruunjat kotti. Pealegi hoidsid nad end harali… Teab mis lollist uhkusest; juba ammu polnud neil enam neid vedrusid sees, mis piigade rinnad mõnevõrra isepäisteks teevad. Jah, aga eks siis ole neil selleks ka õigus. Praegu meenutasid Hedwigi tissid neid seeni, mis vananedes lötakateks lähevad ja millele lapsed peale astuvad, et itsitada, kui mustjaspruun tossupilv pahinal välja lendab. Mis nende seente nimi oligi? Vist «der Flaschenstäubling» või midagi sellist. Aga üks kurat puha! Nagu ütlevad matsid.

      Põlvekedrad olid suured ja sinakad nagu raudmunad; reied, millel hõredad, udujad ihukarvad külmast turrisid, aga kollakad ning ehmatavalt kõhnad. Muumialikud. Sa oled üks luine vrakk, kallis krahvinna! Aga ütle, kust sa endale küll selle trumja punnkõhu oled saanud, nii kohtlaselt piimvalge, et see muu kõduga kuidagi kokku ei käi?

      Ilu on kadunud, noorus on kadunud, on kadunud ka krahvinna tiitel, sest selle hullu de Lodega abielludes sai sinust paruness. Sinust, Albrecht I Karu tütretütretütretütretütrest! Suure esiisani viib küll kaunis pikk, aga laitmatult sirge joon.

      Hedwig de Lode tõmbas siidist alussärgi üle pea ja asus seejärel kalaluudega tugevdatud korsetti raevukalt kinni nööpima. Selleks tuli just selle va kõhupauna pärast end kõvasti pingutada. Alati oli talle siinjuures abiks too laisk Matilde, aga täna tuleb Hedwigil selle tööga ise kuidagi toime tulla. Ega ta ju ka Hansu või appi kutsuda… Kuigi too, kohmakas, ent üsna sileda näoga, kohalikust soost noorepoolne teener selle austava ülesandega kenasti toime tuleks. Ta tuleb üldse kõigi ülesannetega toime, ja alati – see isegi ärritab; tema hobusenäol – truuvil, seda tuleb küll tunnistada – on ikka ühesugune ja muutumatu, ilma igasuguse espriita naeratus.

      Kalaluud ragisesid meeleheitlikult ning korraks, Hansule mõeldes, proua näole kerkinud hapu-magus muie kadus jälle. Ta sikutas ja sikutas, ning lõpuks lasi end kinni panna ka viimane nööp. Täiesti arusaamatul kombel vihastas aga seegi proua Hedwigit…

      Kuid kui pisut üle viiekümnene Hedwig – kui palju just üle, see pole kellegi asi! – end nüüd uuesti peeglist vaatas, enne veel ka võltspatsi abiga oma hõredavõitu juuksed uhkeks kõrgeks soenguks kuhjanud, paranes ta tuju: ei, asi pole siiski kõige hullem! Tema luisus, mis alasti olles ehk peletaski, oli, nagu välja tuleb, siiski väärtus omaette. Ta pole vähemalt mõni nuumatud hani, nagu seda on enamik pürjeliprouasid. Natuke salve, natuke puudrit, pisut värvi siia-sinna, ja paruness Hedwig de Lodel pole tõesti enam väga vigagi. Tema figuur ja kõnnak osutasid sellele, et esiemadest, kes, niikaua kui mäletatakse, hoovkonda olid kuulunud, on midagi päritud. Ta sobiks õuedaamiks praegugi. Vanus seda ju ei piira, kuuluvuse kõrgemasse seltskonda määrab sugupuu, maneerid, teatud raskestikirjeldatav ja veel raskemini õpitav väärikus.

      Miks pidi ta küll tolle parun de Lode võrku langema?! Aastatelt oli too ju Hedwigist tosinavõrra vanem; kuid korraks Brandenburgi kuursaalidest läbihõljunud baltlane, peente, kuigi veidi iseäralike kommetega, tumedat verd, koguni mõnevõrra mefistolik, kuid samas ka nii lihtne ja õrn, võlus kõrgest soost, ent puupalja piiga kohemaid ära. Kõneldi, et härral seal kaugel Liivimaal maid ja mõisaid on – ühesõnaga rikas mees; ning pealegi ümbritses Läänemereäärsetelt aladelt tulnuid teatud kangelaseoreool. Ikkagi ristisõdalaste järeltulijad, Kristuse õpetuse külvajad, vahvad mõõga ja ristiga mehed. Tütarlapsele, kelle soontes voolas Albrecht I Karu õilsat verd – selle mehe verd, kes lõi Elbest idasse jäävatel maadel korra majja ja näitas kõigile neile slaavi soost lutitšitele, sorbidele, podritsatele ja kormo-, ei, ikka pomoraanidele (Issand, millised nimed!) nende õige koha kätte: mustatöölised võite te ju olla, aga ei enamat! – sellisele neiule võis de Lode just sobiv partii olla.

      Kuid mis sellest välja tuli, mis selgus!? Hull oli see vana Lode, täielik vaimusant! Selle asemel et pärismaalaste keskel õige, kõva kord maksma panna, õppis ta hoopis ära kohaliku rahva keele ja hakkas, ning veel suure lustiga, käima nende tobedate matsikommete järgi. Kes oleks sellist hirmsat asja oodata võinud? Rikas ta ju oli: Lodel oli maid Harjumaal mitmel pool: Lohul ja Kuusikul, Sahal ja mujalgi (Saha-Loo küla nimigi on nagu kahe põlisaadli – Zaghede ja Lodede nimest välja kasvanud; kuigi, jah, ka kellestki Saha Yllelempist juttu on, keda Taani Vakuseraamatuis kohata võib). Noh, see selleks – igatahes lisaks maavaldustele kuulus Helmoldus de Lodele ka kaks korralikku kivimaja selles kalgis linnas – ühes neist ju proua Hedwig praegu elabki… Kuid mis tähendab see kõik, kui varsti selgub, et ollakse nõrgaarulisele mehele läinud?!

      Kui nad oma mesinädalad, neil polnud vigagi, Tallinnas mööda olid saatnud – siin oli de Lodel tõesti väärikaid tuttavaid raehärrade hulgas, linna koorekihti kuuluvaid, natuke segasema sugupuuga, kuid seda rikkamaid linnakodanikke siis viidi noorik Kuusikule ja anti talle sümboolsed perenaisevõtmed vööle. Koledad, rasked võtmed, kuid neid kui võimu märke võis veel taluda; ent Hedwigi segane elukaaslane andis mõista, et ta prouat meelsasti ka laudas ja aitades näeks. Temale, kes ta oli harjunud pruukima peenest portselanist lauanõusid, lükati mingi savikauss ette, las lörbib!.. Mõisa mured taheti osalt tema ahtakestele õlgadele lükata. Asjad oleksid varsti nii kaugele СКАЧАТЬ