Название: Risti rahvas
Автор: Enn Vetemaa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Классическая проза
isbn: 9789949956937
isbn:
«Miks kivikuningas? Ja ega sõna «kivi» nii pahasti kõlagi. Kivi ju kah pisike kalju.»
«Ah, korjanud ta tõesti kive, uurinud neid läbi kõverate klaaside, ladunud kastidesse ritta ja pannud silte juurde. Koguni igasugu liblikaid ajanud nõelte otsa… Jah – aga niipalju, kui ma aru saan, ei avaldatud Taani kuninga esindajale de Breidele vist küllaldaselt austust. Oli nii või?»
«Oh, miks austust ei avaldatud,» naeris Andreas nüüd juba laia suuga. «Võeti mees viisakalt vastu nii Narvas kui ka Rakveres, ainult et linnustes, mis au järgi justkui Taani kuninga omad, pidasid peremehepõlve hoopis tundmata mehed – meie siinsed ise. Jagasid sealt hirmu ja armu ning mõistsid kohut; jah, tõsi, isegi kohut olevat nad viimasel ajal oma ülbuses hakanud mõistma, ilma et taanlastele sest rääkinudki oleks…»
Päris uudis see Bartholomäusele polnud: midagi niisugust oli temagi kõrvu jõudnud – eks seepärast Mummegi asjast täpsemat pilti saada tahtis – , aga nüüd on kroonikul õnn rääkida mehega, kellel kõige otsesem informatsioon käes! Seda higistavat ja vastikuvõitu, ent siiski arukat meest tuleb tõesti kasutada!
«Ja mida nad siis enda kaitseks ütlesid?»
«Aga loomulikult seda, et nad olid sunnitud linnused endi kätte võtma «maa julgeolekuks, kuninga ja krooni hüvanguks». Muidu olevat karta, et talupojad – ja just Saksa Ordu tagantkihutamisel – nad ise vallutavad. Ja muidugi jälle maa julgeolekuks. Ning, noh, ütleme – püha roomakatoliku kiriku hüvanguks.»
Kas see itsitav kantor pilkab? pidi Honeke mõtlema. On ta lihtsameelne või ainult mängib seda?
Mitte ei saa aru.
«Ja mida jäi vaesel Marquardil muud üle, kui halva mängu juurde hea nägu teha ning mehi koguni tänada… Minu katuse all pidi ta vihast lõhki minema: «Parem võtku see kuradima ordu juba ise need lossid kui sihukesed alles rohelised aadliidud…» kirus ta.»
«Ja-aa-hh?» venitas Hoeneke. «Või et nii ütleski…»
«Täpipealt tema sõnad,» kinnitas Andreas, jälgis külalist teraselt silmanurgast ja lustis, nagu mõistis. «Jaa, eks ennegi ole kaitsmise sildi all üht-teist alla kugistatud… Mis aga Marquardisse puutub, siis on ta praegugi siinmail. Ainult, et käib vist nüüd enamasti Tallinnas ööbimas. Noh, päris igapäev ta just kah siin pole, aga kui see teile peaks huvi pakkuma, siis saab selle kohta midagi välja uuritud. Ainult et kust mina, pisike laulumunk, teiesuguse härra üles leian…» jäi ta nõutumaks.
Nüüd köhatas Bartholomäus Hoeneke hääle puhtaks ja alustas päris tõsiselt, väärikalt ja ametlikult:
«Meie ei saa küll hoobelda sõprade rohkusega sellelsinatsel, ikka veel Taani kuningriigile kuuluval maatükil, kuid mõni sõber on meil siiski. Ma loodan, et te mind valesti ei mõista…» Kus sa sellega – kas niisugust jutualgust üldse saigi valesti mõista?!
Seejärel alandas ordukroonik tooni; jah, isegi siis, kui Leena kõrva hoolega vastu ust oleks surunud, poleks ta seda, mis edasi räägiti, kuulnud. Võib-olla ehk taalrite kõlina oleks tragi lese kõrv kinni püüdnud, kuid Leena magas juba nohinal. Jaa – seekord ei teenitud siin majas raha mitte matsilabakute eest.
Veidi aja pärast saatis Andreas krooniku tema magamisruumi – kitsukesse küll, mis sa teed, aga ikkagi puhtasse, just värske õhu käest tuppa toodud linade järgi lõhnavasse.
Järgmisel hommikul vara astus Bartholomäus Hoeneke tõlda; napp, peaaegu solvavalt jahe oli jumalagajätt. Kuhu ordukroonik sõita suvatses, sellest ei peetud vajalikuks Andreasele teatada.
VII
KOLMKÜMMEND KOLM HÕBESEEKLIT
Kaua jalutas selsamal õhtul Padise kloostri abt Matteus oma kambris edasi-tagasi; ikka seinast seinani. Polnud see kamber oluliselt suurem lihtmunkade isiklikest eluruumidest. Kitsas voodi oli seal, Ristilöödu peatsis, ja üks pink ilma ühegi padjata, aga veel ka kapike mõnede raamatutega ning kirjutuspult. Kaks kandelaabrit vahaküünaldega valgustasid askeetlikku paigakest, kuhu oli otsustatud peitu pugeda maailma tühisuse ja kiusatuste eest.
Pärast pikki kõhklusi astus Matteus raamatukapikese juurde ning võttis sealt, kõige alt, välja paar koltunud raamatut. Ta asetas nad kirjutuspuldile. Mis raamatud need siis olid? Ungari kuningatarile Agnesele pühendatud «Jumaliku lohutuse raamat», jutlused «Õilsast inimesest», «Mulier, venit hora et nunc est» ning «Eristamise kõned». Teadagi, Meister Eckharti tööd.
Pea viltu, silmitses ta neid; sedamoodi võib enesetapukavatseja vaadata mürgipudeleid. Noh, vahest on see võrdlus ehk ülearu utreeritud, naiivnegi, sest tegu oli ju ikkagi usuteadusliku kirjandusega, saksa teoloogilise mõtlemise tipptasemega, ega Meistri kirjatööd Matteuse elu kunagi ohtu olnud seadnud; aga mürgitanud – seda olid nad küll.
Üsna umbropsu lõi ta lahti ühe neist ja luges: «Mulle on küllalt, et minus ja Jumalas (milline kõrvutamine! pahandas Matteus) on tõde. Tõde, mida ma kirjutan ja räägin. Kes kepi näeb vette torgatud, sellele paistab kepp kõver, kuigi ta on täitsa sirge, ja see tuleb sellest, et vesi on tihedam kui õhk. Ja ometi on kepp iseendast õige ja mitte kõver, ja ka selle silmis, kes teda näeb õhu selguses».
Kus on selle inimese jumalakartus? Kes on kuulutanud tema Vägede Jehoova tõe ainukuulutajaks!? Ja kui ülbe on see Eckharti tõde, kui enesekindel! Meister Eckhart pistab Jumala tõdesid otsekui keppe vette, ja ainult Vägede Jehoova ja Eckhart kahekesi teavadki, kuidas nende näiliselt kõverate keppidega asjalood tõeliselt on. Meie, kõõrdsilmsed, aga ei saa asjust mõhkugi aru…
Ent järgmised read ühest teisest raamatust olid veelgi hullemad: «Kes seda kõnet ei mõista, see ärgu vaevaku oma südant. Sest senikaua kui inimene ei ole selle tõe sarnane, senikaua ei saa ta sellest kõnest aru. Sest see on varjamatu tõde, mis on tulnud otse Jumala südamest.»
Ja, oh armuline Issand, mida kuulutab see inimene veel siin – jutluses «Mulier, venit hora et nunc est»:
«Kui Jumal peaks tõest ära pöörduma, siis tahaksin mina tõest kinni pidada ja hülgaksin Jumala!»
Värisevi käsi sulges Matteus selle jõleduse ning jäi tükiks ajaks oma kitsukese voodi servale istuma.
Kui selgesti ammused aastad silme ette kerkisid.
Kloostriaed. Nad on just lõpetanud lõunasöögi ning istuvad laialeheliste pöökpuude jahedas varjus. Eckhart – siis veel mitte Meister – peab neile lauas tavakohase monoloogi, mis hiljem ilmub tema «Eristamise kõnedes». Ta on enesekindel ja rahulik, see piimahabe, keda aina imetletakse ja edutatakse, ehkki ta julgeb kõnelda Jumala ilmtingimatust kohalviibimisest inimeses, olgu see inimene pühak või mõrtsukas. Ükspuha. Sama «sädemeke» elavat nii lõbunaises kui paavstis endas. Tuleb välja, et mitte kristlike eluviiside, paastumise ja palvetamise ning patustele himudele suukorvi päheajamisega ei jõua me – mis sest, et küll vaid kukesammhaaval – Jumalale lähemale, vaid et tema istub juba meie ihus nagu kepp Eckharti veetünnis… Kas pole me siis ehk ise juba peaaegu jumalad?! Kas meil üldse tasubki end, täiuse poole püüeldes, vaevata?
«Kui Jumal on juba meis enestes,» julgeb küsida üks Eestimaal sündinud poiss – ise seejuures juuksejuurteni punastades, «kas pole meil siis vajagi karta patte, mis Jumala meist välja võiksid peletada?»
«Jumalat ei peleta meist miski, sa noor muretseja! СКАЧАТЬ