Pärast äikest. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mälu – ma olen Sylvia mehe vend, see tähendab, kui täpne olla, Georg Õiguse õemehe vend. Veidi keeruliselt kõlab, kas pole? Tulen ma teile meelde?” Ja pahvatas naerma. „Ah, muidugi mitte. Ma olin siis ju lausa kollanokk ja minu teada polnud teie siis veel major Õiguse abikaasagi, aga võib-olla ma ka eksin, mul polnud ju au teie pulmapeost osa võtta! Aga venna pulmas ma olin ja seal ma teid ka nägin, mul on hea mälu!”

      „Võimalik… aga…” Meeri tahtis küsida, millega ta võib külalisele kasulik olla, ent too võttis sõnajärje jälle enda kätte.

      „Ja nüüd ma siis asun oma missiooni raskema poole juurde.” Mees tõmbas õhku sisse ja köhatas, nagu kavatseks ta kõnet pidama hakata. Tal oli madal ja selge hääl.

      „Kas on midagi halba juhtunud?” taipas Meeri.

      „Kahjuks jah.” Mees jäi hetkeks vait ja Meeril pidi hing kinni jääma mõttest, et äkki on need teated kuidagimoodi seotud Georgiga.

      „Asi on selles, et teie abikaasa õde Sylvia on surnud. Avaldan kogu perele kaastunnet!”

      „Sylvia surnud?” kohmas Meeri. „Ta elas ju Austraalias.”

      „Jah. Sydney’s. Sain vennalt kirja, ta palus seda teile edasi öelda. Teie abikaasa viibib ikka veel Siberis?”

      „Me oleme lahutatud,” ütles Meeri ja kahetses kohe öeldut, küllap teadis mees seda niigi. „Aga Georg Õigus tuleb varsti koju,” ei saanud ta lisamata jätta.

      „Rõõm kuulda. Osa küüditatuist ongi juba kodumaale tagasi tulnud.”

      „Jah, minu õde ka,” ütles Meeri.

      „Millal major Õigus tuleb? Kas on juba teada?”

      „Ei ole veel. Kui tuleb, küllap ma siis talle ka selle kurva teate edasi annan. Millesse Sylvia suri?”

      „Tõtt-öelda, ei tea ma seda isegi päris täpselt. Tal oli süda haige, eks see kuumus seal… Kullo kirjutas, et Sylvia igatses väga Eestit taga, tahtis saada maetud kodumaa mulda… Mu vend on nüüd võtnudki nõuks naise soovi täita, toob ta tuhastatud põrmu Eestisse.”

      „Ma mõistan teda,” noogutas Meeri mõtlikult ega teadnud korrapealt isegi, mida oma ütlemisega mõista, kas seda, et Sylvia igatses kodumaa mulda või seda, et mees tema soovi täita otsustas. Küllap mõlemaid.

      Korraga avanes elutoa uks ja tuppa astus Helve. Märgates võõrast, pomises ta midagi vabanduseks ja tahtis taganeda.

      „Helve!” Meeri tõusis ruttu püsti ja haaras tütre käsivarrest. „Meile toodi kurbi sõnumeid, sinu tädi on surnud.”

      „Missugune?” Helve tõstis käe kohkunult suule.

      „Tädi Sylvia.”

      Mees tõusis.

      „See on minu tütar,” ütles Meeri mehele, „saage tuttavaks!”

      „Uskumatu, kas tõesti tütar!?” Mees kummardus põgusalt ning hoidis Helve kätt hetke oma peos.

      Miks küll Looja meestele nii kaunid lokid on andnud, mõtles Helve samal momendil ning püüdis naeratada. Mees aga, pöördudes Helve poole, lisas: „See pole ju tõsi, ega ju? Tõepoolest, raske on otsustada, nagu öeldakse, kumb on ema, kumb tütar! Aga nüüd ma küll vabandan, olen teie aega juba niigi kaua viitnud!”

      Helve tõmbus sirgu. Ja kuigi anti mõista, et ema on tütrest kenam, otsustas ta siiski, et üle hulga aja nende majja sattunud huvitavat külalist ei tohi niisama minema lasta. Ja pannes mängu kõik oma naiselikud võlud, ütles ta naeratades: „Meil käib nii harva külalisi ja ema pole märganud teile kohvigi pakkuda! Ehk jooksite tassikese?”

      Kutse kukkus kohmakalt välja.

      „Tänan, aga ma pean kahjuks ruttama. Oleksin ma ette teadnud, et nii meeldivasse seltskonda satun, siis…” naeratas mees juba Helvele, tal oli meeldiv vaade ja naeratus, „siis oleksin ma oma käigud teisiti korraldada püüdnud!” Ja Räni laiutas kahetsevalt käsi.

      „Siis teine kord,” pomises Helve.

      „Arvestage, et ma võtan kõike kole tõsiselt,” muigas mees. „Tulen ehk tõepoolest!”

      Kui mees oli läinud, ohkas Meeri: „Kahju, et isa kodumaale jõudes kurvad sõnumid ees ootavad.”

      Helve pilk oli rahutu ja sallimatu. „Sa oleksid pidanud mind kohe siia kutsuma, teade oli ju mulle ja Hillarile. Tädi Sylvia on sulle ju tegelikult täiesti võõras!”

      Meeri silmitses imestunult tütart. „Minu arust…” alustas ta, ent tütar ei lasknud emal oma mõtet lõpetada.

      „Sinu arust!” kordas Helve trotslikult. „Alati sa…” Ta jättis öeldu pooleli ja lõi käega.

      „Mida ma siis jälle valesti tegin?” Meeri pani käe tütre õlale. „Helve, kallis laps, kuidas sa minuga räägid? Mis meiega ometi toimub?”

      Helve raputas ennast lahti. Meeri solvus.

      „Niiviisi ei ole ilus tujutseda! Kui sa oma mehega samuti käitud, siis ära pane imeks et…”

      „Mida?! Mida ma ei tohi imeks panna?!!” kisendas Helve endast täiesti välja minnes. „Mis sina ka minust ja minu elust tead!” Ning ust enda järel jõuga kinni lüües lahkus ta toast.

      Meeri jäi tütrele murelikult järele vaatama. Oma sisemuses aga arvas ta tundvat, mis tütre hinges toimus. Ilmus ju väimees koju alles hilistel õhtutundidel. Siis ruttas kohe kööki ja kolistas seal toidunõudega, arvestamata, et on juba hilja. Seejärel kadus läbi Helve toa kabinetti, tundmata huvi lapse vastu ja andes igati mõista, et Helve on tema jaoks õhk. Nähtavasti mõtles Helve, et nüüd oleks olnud sobiv võimalus kohvilauas meelt lahutada ja omalt poolt Rolandile mõista anda, et temagi pole üksi.

      Meeri ohkas, läks kööki, võttis põrandalapi ja kuivatas jäljed, mida olid jätnud Räni Karmi porised kingad.

      Siis märkas ta, et mees oli oma vihmavarju esikunurka unustanud.

      VII

      Greta väljus lillekauplusest, rahulolev naeratus huulil. Müüja oli talle koguni tagaruumist värsked ja lopsakad nelgid toonud. Greta armastas nelke – ainult mitte punaseid, mis tuletasid liialt meelde neljakümnenda aasta juunisündmusi. Ta lootis, et roosad nelgid teevad tema tütrele rõõmu. Mis olid Lehti lemmiklilled? Seda ta enam ei mäletanudki, või polnud kunagi teadnudki. Viisteist aastat tagasi oli tütar veel laps ja võib-olla ei rääkinudki nad siis lilledest. Ei mäleta. Ja üldse, mida ta teadis oma tütrest?

      See oli valus küsimus ja Greta püüdis sellele praegu mitte mõtelda ning astus reipal sammul Tõnismäe poole, et minna tütre sünnipäevale.

      Ta oli tagasi saanud endise enesekindluse ja tundis end jälle täisväärtusliku Tallinna elanikuna. See oli mõnus tunne. Küllap aitas siin kaasa ka Meerilt kingituseks saadud rukkilillesinine kleit, mis sobis talle suurepäraselt ja mis praegugi välkus halli suvemantli siilude vahelt. Suvemantli oli ta just eelmisel nädalal ümber pööranud – nägi sellega küll vaeva, ent see õnnestus hästi – ja ehkki riie oli pahempidi veidi topiline, näis ta jälle värske ja peaaegu uus. Sama värvi pisike kübar istus samuti hästi tema tumedatel juustel, СКАЧАТЬ