Pärast äikest. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Aitäh, ema,” ütles Lehti, „see on ainult liiga hinnaline!”

      „Mis sellest. Ma pole ju viisteist aastat sulle midagi kinkinud. Olgu see nende kõikide aastate eest tagantjärele,” vastas Greta ja mõtles, et Antonil oleks kindlasti heameel, kui ta teaks, et ta suutis mehe kingitud käevõru kõigi raskuste kiuste alles hoida ja nüüd nende nooremale tütrele kinkida. Jah, see käevõru oli temaga koos Siberis ära käinud ja tagasi tulnud. Niisamuti kui Bernhardi ehetekotike, millest ta küll kaks sõrmust oli maha müünud.

      „Palun nüüd kohvilauda!” kutsus Lehti.

      VIII

      Meeri oleks pidanud rõõmustama, tema aga hoidis hambaid risti alandusest, mida ta enda arvates Georgi saabudes läbi elama oli pidanud.

      Jah, Georg oli jõudnud kodumaale, oma kodulinna, oma endisesse korterisse. Tuli ette teatamata ühel udusel pühapäevasel hommikupoolikul ja koos Ulvi Uuemõisaga. Meeri tema tulekut ei näinud. Saatuse tahtel oli ta tol varahommikul korraks turule kiirustanud, et sealt üht-teist vajalikku toidukraami osta. Turult tagasi tulles kandis ta kotis soolatud sealiha tükki ja käe otsas valges kolmeliitrilises piimanõus hapukapsaid. Viimased tundusid küll ostes pisut liiga hapukad olema, mõtles Meeri, aga neid võib ju enne keetmist loputada, maitse läheb kindlasti paremaks.

      Meerile meeldis valmistada mulgi kapsaid just nimelt soolatud sealihast, turult Tallinna Kooperatiivkaubastu müügipunktist võis seda alati riikliku hinnaga saada.

      Lihatükki kandekotti surudes märkas ta, et letil erilist valikut polnudki, seal vedeles tavaliselt kolmanda sordi või hoopis sorditu liha, paremad tükid hoiti teatavasti tuttavatele ja sümpaatsematele ostjatele. Meeri kuulus arvatavasti viimaste hulka ja ta oli sellest pisut ehk meelitatudki.

      Panen kõik kapsad korraga hauduma, mõtles Meeri korteri ust avades, siis hea hommegi võtta. Nüüd, sügise tulekul, oleks küll hoopis midagi värsket pidanud keetma, aga Meeri arust oli talv veel mägede taga, nii et üks talvepäevi meenutav toit kulus vahelduseks perele ära.

      Kohe esikusse jõudes tajus Meeri, et midagi erakorralist oli juhtunud. Peeglilaual lebas võõras sinakashall nööbiga sonimüts, selline, mida noored Lenini mütsiks nimetasid, laua kõrval maas aga kandiline puust kohver, selline, nagu neid vahel Venemaalt tulijate käes näha võis. Toast aga kostis hääli.

      Meeri tõmbus pingule.

      Üks hääl, mida ta võis ära tunda tuhandete seast, ütles parajasti lõbusalt: „Väike Krislin on ju täiesti vanaema moodi!”

      „Ei,” vaidles Helve hääl, „ta on iseenda nägu!”

      Ning siis kostis kolmanda, Meerile tundmatu noore naise hääl: „See on tõsi. Mina tema vanaema küll näinud pole, aga miks peaks laps alati kellegi nägu olema? Ta on kindlasti iseenda nägu!” Ütleja pistis naerma ning teisedki ühinesid temaga.

      Meeri asetas piimanõu hapukapsastega põrandale. Suur rõõmulaine, mis temast üle oli valgunud, asendus korraga mingi ohu tunnetusega. Kes oli see naine? Ega Georg ometigi Venemaalt naist kaasa toonud? Seda oli nii mõnegi tagasitulnud mehega juhtunud… Samas ajas ta need mõtted peast – Georg tuli ju hoopis teisest keskkonnast, aga mine sa tea…! Mõte, et Georg on Venemaalt naise kaasa toonud, surus peale.

      Mida teha? Minna tuppa nüüd, kus koos Georgi ja Helvega on veel keegi kolmas… Tunda kohtumisrõõmu ning teada sealjuures, et sa oled üleliigne, ei, seda ta ei suutnud, seda ta ei tahtnud! Liiatigi ei tohtinud teised tema tunnetest midagi teada! Ning Meeri tegi välkkiire otsuse – tuppa ta praegu ei lähe! Ning poetades paberisse mähitud lihatüki esikulauale, tegi ta seda, mida hiljem mitmel korral kahetsema oli pidanud – ta avas ettevaatlikult uuesti välisukse ja kiirustas nagu kuriteolt tabatud koolitüdruk trepist alla. Ära siit! Ainult kaugemale, ainult kaugemale… et mitte kuulda seda kolmandat, seda vaikset ja enesekindlat naisehäält.

      Lähen kohvikusse, otsustas Meeri erutatult. Õnneks oli ta märganud käekoti kaasa võtta ja rahagi leidus seal parasjagu. Joon tassikese kohvi ja tulen hiljem tagasi, ehk selleks ajaks on õhk puhas, mõtles ta. Aga kui ei ole? Samas tegi Meeri endale selgeks, et tal ei ole tollele võõrale naisele midagi ette heita, samutigi mitte Georgile, Georg oli ju vaba, nad olid lahutatud terve igaviku tagasi, pealegi oli Meeri ise juba keskeas, kuidas võiski ta end võrrelda noorega, sest hääle järgi otsustades tundus naine küllaltki noor olevat.

      Segaste mõtetega kiirustas Meeri kesklinna poole. Talle meenus umbes samasugune situatsioon aastate eest. Tõsi, siis läks ta küll koos Pauliga, siis oli ta sunnitud minema, nüüd aga läks ta ise, vabatahtlikult. Kuidas nii? katkestas ta samas iseenda mõttelõnga, ma ei kavatse ju ometigi päriselt oma Wiedemanni kodunt ära minna! Ei, seda mitte! Juba õhtul tulen tagasi ja siis näen ma Georgi, kuulen, kuidas ta need Siberi-aastad üle elas ja millised plaanid tal oma elu korraldamisega on. Kui see naine ainult sinna pole jäänud… Aga kuhu tal minna oh, kui ta juba koos Georgiga Venemaalt tuli…

      Ning Meeri muutis meelt. Täna ta koju ei lähe, hommikul aga ütleb, et oli öövalves, ja kõik! Ei, see ei klapi. Helve ju teab, et öiseks vahetuseks on hotellis teised inimesed. Meeri ohkas. Räägitakse, et aeg parandab kõik haavad, elus on see aga hoopis teisiti…

      Kui kahju, et pole enam Ollit oma Nõmme majaga, Gretal pole aga oma kodu hoopiski mitte, tema elab nüüd koos Allaga ja nende elamine on küllaltki tagasihoidlik. Miks küll Greta Venemaalt tulles Wiedemanni elama ei tulnud? Meeri juures oleks ju ruumi rohkem olnud ja Gretaga koos oleks praegust olukorda ka kergem taluda olnud. Hillari tuba oli ju kogu talve vaba! Kas tõesti sellepärast, nagu Greta ise hiljem selgitas, et Meeriga elas koos niigi kolm inimest. Wiedemanni korter aga kuulus ju tegelikult Georgile ja mine tea, kuidas selline mitme pere elamine temalegi koju tulles meeldinud oleks.

      Hajameelselt edasi liikudes ei märganudki Meeri, millal ta sammud ringiga oma endise korteri suunas oli seadnud. Ja kui paistsid tuttavad kollase maja aknad, tuli talle korraga meelde, kuidas ta aastate eest, kohe pärast Pauli surma, korrus allapoole krahvi juurde kolis. Nüüd elab samas korteris Pauli sõber Ervin Tiik. Ervini ema ja isa dr. Tiik olid Siberisse küüditatud. Ervini sõjaväest naasmisel aga elasid nende majas võõrad inimesed. Ning noormees oli tänulik, kui Meeri, minnes ise laste juurde elama, talle oma korteri loovutas. Kuuldavasti töötas Ervin Tiik kusagil revidendina ja viibis seetõttu kuude viisi maarajoonides kaubandus- ja varumisettevõtteid kontrollimas, mistõttu seisis korter periooditi kasutamata. Meeri silme ette kerkis krahvi kabinet koos vanaaegse massiivse kirjutuslauaga ning kõrge tugitooliga selle ees. Ta mäletas veel hästi Ervin Tiigi siiralt rõõmsat nägu, kui noormees taipas, et korter jääb nüüdsest kogu sisustusega ainuüksi tema päralt.

      Ja Meeri tundis äkki omamoodi igatsustki näha tube, kus olid möödunud tema viimased krahviga kooselatud päevad. Polnud ju krahvist pärast tema arreteerimist midagi kuulda. Kui kaua oli Meeri oodanud teateid temalt, oma teiselt seaduslikult mehelt, aga teated jäid tulemata – krahv kadus nagu sajad ja tuhanded teisedki… Võib-olla ma ei pääsegi sisse, mõtles Meeri siis, ehk on noormees taas komandeeringus?

      Ervin Tiik oli kodus. Meelsasti loovutas ta oma korterivõtmed Meerile ja sõitis ise veel samal õhtul rongiga Rakverre, et seal kohe esmaspäeva hommikul revideerimist alustada. Meeri jäi üksi.

      Nüüd oli tal aega mõtteid koguda. Ta keeras raadio lahti, ja toetudes seljaga vastu krahvi vana tugitooli leent, laskis mõtetel minevikuradadel uidata…

      Meeri ärkas ja taipas, et oli juba öö. Videvikus istudes ja oma mõtteid mõlgutades oli ta märkamatult tukastanud. Saatus oli tema eest otsuse teinud. Tänasest tagasiminekust ei tule enam midagi välja.

      Meeri СКАЧАТЬ