Pärast äikest. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Roosikrantsi tänavale ehitati? Ah jaa, seda tänavat nimetatakse nüüd hoopis Lauristini tänavaks, mitte ei harju sellega ära. Kui ta õigesti mäletab, siis valmis see maja alles eesti aja lõpul.

      Greta sisenes majja. Lai koridor ei näidanud just hoolitsuse jälgi, kommipabereid ja suitsuotsi vedeles maas, kas siin kojameest polegi – mõtles ta – ja samas turgatas pähe vanasõna: mõisa köis, las lohiseb. Ta sammus pikkamööda trepist üles. Lifti ei tahtnud kasutada, sest oli kuulnud, et Tallinnas on tihti elektrikatkestusi ja istu siis liftis kinni, selle asemel et tütre sünnipäevakohvi juua.

      Aga kui Lehtit polegi kodus? Sellest oleks küll kahju. Siis ei saakski ta oma tütart sünnipäeval õnnitleda. Kuid see võib võimalikuks osutuda, sest kui ta viimane kord tütart nägi ja jutu sünnipäevale viis, ütles Lehti, et ta ei pühitse üldse oma sünnipäevi. Ja kohe tärkas Greta peas mõte, et tema läheb siiski tütart õnnitlema. Ongi parem istuda tütre perega omakeskis. Ehk saab nii tütargi talle veidi lähedasemaks. Peaasi, et ta ikka kodus oleks – mõtles Greta nüüd ja vajutas kellanupule.

      Otsekohe avati talle uks, tundus koguni, nagu oleks tütremees ukse taga seisnud ja kellahelinat oodanud.

      Meeldiv toiduaroom tungis sõõrmeisse. Sünnipäeva lõhn – mõtles Greta – just nagu meie kodus… vanasti.

      „Tere!”

      „Tervist,” ütles tütremees Innogenti, kes tundus veidi kohmetu.

      Greta ulatas väimehele käe. „Olete üllatunud?”

      „Jah… Oh ei, muidugi ei teadnud me teid oodata!”

      „Tulin siiski Lehtit õnnitlema, on ta ikka kodus?”

      „Jaa, loomulikult,” pomises mees ja hüüdis närviliselt üle õla: „Lehti, tule ometi!”

      Samas ilmuski Lehti, näost õhetav ja erutatud: „Sina!”

      „Mina see olen. Soovin sulle õnne, Lehti!” Greta ulatas tütrele käe ja surus seda hästi tugevasti. Äsja ukse taga oli ta küll mõelnud, et kallistab tütart kohe kõvasti, ent Lehti jäine hoiak külmetas tema kavatsuse. Greta võttis lilled paberist ja ulatas tütrele: „Palun, need on mu lemmiklilled ja loodan, et meeldivad ka sinule. Ja siin on kingitus!”

      Lehti võttis enda kätte pisikese paki, mis oli suure roosa lehviga seotud. „Aitäh!” Ja alles nüüd märkas ta emale öelda: „Võta, palun, mantel ära! Aita ometi, Innogenti!”

      Tütremees aitas ämmal mantli ära võtta ja otsis siis üleriidele juba koormatud nagis kohta.

      Greta kohendas oma juukseid peegli ees ja nentis rahuldustundega, et Meeri kingitud kleit istub tõesti hästi ja ta võib oma välimusega rahule jääda.

      „Meil on mõned külalised,” ütles Lehti veidi summutatud häälega, „tulid täitsa ootamatult mind õnnitlema.”

      „See on ju tore,” naeratas Greta, „hea, kui selliseid sõpru on, kes ei oota kutsumist.”

      „Astuge, palun, edasi!” ütles väimees ja avas elutoa ukse.

      Greta astus üle läve ja jäi jahmatades seisma. Esmapilgul tundus avar tuba külalistest otse tulvil.

      „Saage tuttavaks, minu ema!” tutvustas Lehti ja Greta ulatas kõigile järgemööda käe.

      Näod ja nimed keerlesid tema ümber kui kaleidoskoop. Meelde jäi ainult vanem sirgejuukseline daam, kes ütles kuivalt: „Mina olen Innogenti ema. Nii et me oleme langud.”

      „Ja te polegi varem kohtunud!” imestas üks hiirenäoline noorepoolne naisterahvas. „See on imelik!”

      „Mis siin imelikku on?” küsis Innogenti ema rangel häälel nagu inimene, kes on harjunud käsklusi jagama. „Elu pole meid lihtsalt varem kokku viinud.”

      Seepeale tegi hiirenäoline hirmunud silmad ja hakkas oma naabriga, vibaliku prillikandjaga, tasakesi vestlema.

      Greta vaatas oma langu ja talle meenus kõik, mida Meeri Lehti ämmast talle rääkinud oli, ka tema ahviarmastusest oma poja vastu ja vabariigiaegsest põrandaalusest tegevusest. Ent oma välimuselt ei äratanud Innogenti ema põrmugi imetlust, otse vastupidi – ta oli eatu ja võlutu naisterahvas. Tema sirged juuksed olid justkui poti peal soenguks lõigatud, kostüüm näis range ning pluusi oli ta kindlasti meesteärist ostnud. Kulmud olid väga heledad ja kadusid samasuguse näo sisse, mis otse anus veidikegi kosmeetikat. Ja Greta tundis sisemist rahuldust, et oli oma põski veidi jumestanud. Las nüüd külalised võrdlevad – kumb neist on nooruslikum ja kenam.

      Kuna tutvustamisel ühtki nime meelde ei jäänud, nimetas Greta omas mõttes kõiki vaid nende välimuse järgi. Paks onkel, kes vaatas teda heatahtliku pilguga, pakkus nüüd talle sigaretti: „Te muidugi suitsetate, seltsimees Jaari?”

      „Ei, tänan, pole veel ära õppinud.”

      „Siis eksisin. Arvasin, et nii moodne ämm teeb ka suitsu,” muheles mees heatahtlikult.

      Greta imestas endamisi, kust too mees tema nime teadis. Ja veel imestas ta, et tema tütrel on nii palju sõpru, kes teda sünnipäeval ootamatult õnnitlema tulnud. See on muidugi hea, mõtles ta.

      „Tee siis kingitused lahti ka!” hüüdis blondeeritud nukunäoga neiu Lehtile.

      „Ma ei tea… ehk istume enne lauda,” kõhkles Lehti ja saatis küsiva pilgu ämma poole.

      „Enne ikka sööme,” vastas Innogenti ema.

      Ja selle lausega mõistis Greta, et selles majas hoiab taktikeppi ämm.

      „See on õige!” kiitis paks onkel. „Mul on kõht juba selgroo küljes kinni! Pole kaks päeva söönud, ma ju teadsin, kuidas selles majas söödetakse.”

      Külalised leidsid, et on põhjust naermiseks.

      „Palun lahkesti lauda!” teatas Lehti ning Innogenti lükkas samal ajal suure lükandukse eest ja avanes ilus vaade pidulikult kaetud lauale.

      „Loodan, et igaüks leiab ise oma koha üles!” ütles Innogenti.

      Nüüd märkas ka Greta, et taldrikute kõrval olid kaunilt kujundatud nimekaardid. Millal see kõik tehti? Ta otsis oma nime ja märkaski, ainult – see nimekaart ei läinud üldise stiiliga kokku, vaid oli kuidagi rutakalt valmistatud. Tähendab, jah, siin ei olnud kaksipidi mõistmist. Okas torkas hinge. Ta oli kontvõõras oma lihase tütre juures! Kuid praegu tuli hea nägu ette teha ja püüda kõigest üle olla. Ta istus naeratades määratud kohale.

      Pidulaud oli maitsekalt ja oskuslikult kaetud. Greta pilk otse puhkas lumivalgel linal ja tärgeldatud salvrättidel. Jah, seda kõike oli ju Lehti oma kodus tema käest õppinud ja nüüd tundis ta sellestki väikest rahuldust, et õpetatu polnud lihtsalt mööda külgi maha jooksnud.

      Klaase oli ridamisi neli, alates kõrgest veinipokaalist ja lõpetades viinapitsidega. Tähendab, nii palju eri jooke pakutakse, mõtles Greta.

      Paksuke, kes istus Greta kõrval, tõusis püsti ja esines toostiga:

      „Esiteks on mul lõpmatult hea meel olla kutsutu teie mugavasse koju, teiseks olen lõpmatult rõõmus, et perekond Pahl elab endiselt harmooniliselt, mis on tänapäeval haruldus!” Ta naeris ja tõstis klaasi: СКАЧАТЬ