Mona. Dan T. Sehlberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ettevaatlikkus oli edu võti. Nad olid nüüd üle kogu maailma laiali. Samir ei osanud aimatagi, kus teised olla võisid. Võib-olla on Mossadil tema nimi juba teada? Ja kas Melah istub juba Nice’is trellide taga? Kui palju Melah õigupoolest teab? Kas ta oskab suud pidada?

      Ahmad oli Samiri jaoks broneerinud Alitalia lennu Rooma, sealt edasi Ethiopian Airlinesiga Etioopiasse. Pärast Addis Abebasse jõudmist pidi ta kasutama väiksema lennufirma teenuseid ning lendama ida suunas – Berberasse Somaalias. Mis teda seal ees ootas, sellest ei olnud tal mingit aimu. Loodetavasti kiire internetiühendus.

      Öö ovaalse akna taga oli must. Tema on see, kes lõi teie jaoks tähed, et leiaksite nende järgi tee mere ja maa pimeduses. Allah on tark, ta ei tee iialgi midagi, millel ei ole tähendust. Mida mõtles Allah aga siis, kui ta oma pisikese teenri tagasi võttis? Nii äkitselt. Samir ei saanud sulgeda oma tütre silmi ega suudelda tema põski. Ta võitles selle eest, et mälestus temast alles jääks. Ta nägi tütart vaimusilmas, kuid taipas ahastusega, et motiiv oli sama mis ainsal temast säilinud fotol. Mustvalgel fotol, millel tüdruk kaameli seljas sõitis. Ta oli valmis tegema kõik, et saada Monast parem värviline foto. Praegu oli laps ta mällu süüvinud mustvalgena. Ta mäletas koopiat, mitte originaali. Talle meenus lühike tsitaat: Ceci n’est pas une pipe – see ei ole piip. Magritte’i maalitud piip. Piipu ennast ei olnud. Oli vaid selle kujutis, kahemõõtmeline ja staatiline. Sama on Monaga. Ceci n’est pas une fille. Kuidas ta lõhnas? Kuidas kõlas tema naer? Tal olid kaotsi läinud eluliselt tähtsad detailid.

      Hezbollah oli võtnud temaga ühendust varsti pärast seda, kui ta koos Nadimiga Liibanoni tagasi kolis. Nad olid veennud teda viirust looma. Samir oli keeldunud. Tal oli Iisraelis sõpru. Sõda oli midagi abstraktset ja ebareaalset. Oma töö kaudu Banque du Libanis avanes talle hoopis võimalus luua stabiilsust oma riigi pangasüsteemis ja see sobis talle paremini. Tema ei olnud sõdur. Aga see oli siis. Praegu oli ta üks neist. Eeskätt ei olnud ta osaks millestki muust. Hea, mille te ette ära teete, leiate te uuesti Jumala juures. Tõesti, Jumal näeb, mida teie teete. Allah teab, mismoodi Mona välja nägi. Tüdruk saab temalt oma naeratuse tagasi. Kuid enne, kui Samir oma naispere juurde jõuab, maksab ta nende eest kätte.

      Samir üritas lennukitoolis enam-vähem mugavat asendit leida. Kättemaksust mõtlemine ei pakkunud talle rahuldust. Kusagil sisimas aimas ta, et Nadim poleks seda soovinud. Kuid ta oli andnud tõotuse oma mõrvatud tütrele. Mis võiks olla veel püham? Qisas. Araabia keeles kättemaks. Elu elu vastu. Salongis oli praegu vaikne, kui mitte arvestada konditsioneeride sahinat ja mootorite kauget müra. Ta keris läbi iPodi muusikanimistu, leidis Satie, keeras hääle vaikseks ja laskis ennast vallata muusikapalal „Lent et douloureux“. Ta tundis oma pisikesest tütrest puudust.

      STOCKHOLM, ROOTSI

      Maailm tema ümber plahvatas. Või õigemini maailm tema sees. Sätendavates värvides tulevärk detoneeris tihedas pimeduses ja paiskas teda ülepeakaela edasi. Kõik lendas tema ümber, lendas läbi tema. Tuhanded neljakandilised meteoriidid. Ta langes läbi gigantse kaleidoskoobi. Kuulda ei olnud midagi. Tuult ei olnud. Meteoriidid olid värvikirevates mustrites. Mustrites, mis tundusid talle olevat mingil moel tuttavad. Ta pingutas, et kontrolli tagasi saada. Hoog tuleb maha võtta. Ta keskendus hingamisele. Sisse ja välja. Sisse ja välja. Ta langes, kuid juba aeglasemalt. Hõljus läbi sillerdava universumi. Ta taipas, et need ei olnud meteoriidid. Need olid veebilehed. Tuttavad kujutised – see oli veebilehtede graafika. Ta tundis ära Aftonbladeti esilehekülje, kuningliku tehnikaülikooli, MIT-i ja iTunesi. Internet. Ta kandus vooluga edasi läbi vaikse, piiritu ja lõputu interneti. Ohjeldamatu naer valdas teda ja ta sirutas õnnelikuna välja oma käed, et haarata mööda ujuvatest veebilehtedest. Ta istus töötoas, käed tühjalt õhku kobamas, kiivri küljes väänlemas juhtmed ja nägu peaaegu täiesti kaetud mustade prillidega. Kulus veidi aega, enne kui ta mõistis, kuidas navigeerida tuleb, kuid tasapisi sai ta selle selgeks. Ta püüdis kinni veebilehti, sukeldus nende alamsektsioonidesse, nihutas reklaamiribasid ja sirvis linke. Kõike seda mõttejõul. Ta tegi katset puudutada mõttes sõrmega üleval aadressiriba hitta.se. See värvus siniseks. Ta mõtles veebiaadressile di.se ja nägi imestusega, kuidas see kirje aktiivsesse välja tekkis. Veebileht muutus roosaks ja tema ees sündis tänane ajaleht. Investorid kurtsid ettevõtte varade puhasväärtuse allahindluse üle. Ta naeris ja heitis saidi minema, et sukelduda tema ees hõljuvasse kuningliku tehnikaülikooli veebilehte. Ta muutus järjest osavamaks. Õppis järjest paremini Mind Surfi kasutama. Arvutiklahvistiku kõrval sillerdav lilla geeli plekk paistis pimedas ruumis hästi silma.

      BERBERA, SOMAALIA

      Maapinnal oli ligi viiskümmend kraadi sooja, seal aga, kus istus tema – kümme meetrit maa all –, oli tunduvalt jahedam. Samir üritas keskenduda Mona retseptiivsuskaitsele, kuid ei saanud kuidagi silmi lahti mustalt skorpionilt, kes liikus pikaldaselt üle tohutu suure betoonpõranda. Kuiv ja läppunud õhk kandis endaga kaasa peaaegu talumatut lehka. Ta vajas värsket õhku. Samir tõusis kangelt, ta oli istunud palju tunde asendit muutmata. Tooli kolin kajas tühjas saalis vastu. Selle lagi oli rohkem kui seitsme meetri kõrgusel. Ta läks läbi ruumi ja jõudis pikka koridori, ka see oli üleni betoonist. Nurkades vedeles vanu õllepurke ja kaltse. Siin oli õhk täis laoruumis müriseva vana diiselgeneraatori heitgaaside lõhna. Elektrist, mida see genereeris, piisas valgustamaks koridori, töökohta ja väikest ruumi, milles ta mõne tunni ööpäevas magas. Ennekõike andis see voolu arvutile.

      Ta jõudis koridori lõpus asuva terasredelini. Silt seinal oli venekeelne. Ta asus vaevaliselt üles ronima. Samir oli oma vormi ammu kaotanud. Ta oli kõhn ja kurnatud, tokerjate juuste ja pügamata habemega. Kest ei olnud oluline. Redel viis üles maapinnale. Ta tõusis väiksesse betoonehitisse, mille katkistest akendest paistis sisse päike. Ta astus üle põrandal vedelevate klaasikildude ja avas roostes metallukse. Leitsak ja valgus tabasid tema nägu nagu rusikahoop ja algul ei näinud ta midagi. Ta seisis keset pikka sirget teed. Teisel pool olid mõned madalad betoonehitised. Tee kõrval kulgesid kitsad relsid. See oli vana Nõukogude raketibaas. Külma sõja jalajälg. Siin oli Nõukogude laevastik hoidnud oma robotrakette. Nüüd, kolmkümmend viis aastat hiljem, oli see piirkond ikka veel kõigest mahajäetud betoonhaud. Rakette ei olnud enam, nii nagu Nõukogude Liitugi. Ala piiras roostes okastraataed. Ainus märk, mis osutas, et seda kohta taas kasutatakse, oli paraboolantenn ühe maja katusel. Aga see ei olnud midagi niisugust, millele võidaks tähelepanu pöörata. Üles oli seatud vana taldrik, mis nägi välja nagu veel üks jäänuk Nõukogude aegadest.

      Momba Siad Barre tõstis teisel pool teed loiult tervituseks käe. Tema ja teised somaallased istusid väikese vahimaja varjus. Nende ülesanne oli kutsumata külalisi eemal hoida. Soovimatute külaskäikude oht oli siiski väike. Paistis, et Momba on mingisugune kohalik bandiit. Suur, lihaseline ja peaaegu täiesti hammasteta. Ta oli viletsas inglise keeles selgitanud, et kuulub piraatide hulka, kes võtavad pantvangi kaubalaevu Somaalia rannikul. Kõik somaallased olid relvastatud vanade Vene Kalašnikovi automaatidega AK-47, padrunilindid jooksid risti üle paljaste sissevajunud rinnakorvide. Kõik see jättis teatraalse mulje.

      Samir ei olnud kunagi tundnud sellist kuumust. Selle piirkonna temperatuur muutus vahemikus miinus viis kuni pluss viiskümmend kraadi. Ta oli väsinud. Pikk reis Nice’ist sinna oli olnud sündmustevaene, maandumine Berberas seevastu surmalähedane elamus. Momba oli teda oodanud pagasi väljastamise kohas ning toimetanud ta sõnaahtralt raketibaasi. Siin olid uus arvuti, võimas elektrigeneraator ja paraboolantenn. Kõik kandis endas vaikset sõnumit Ahmad Waizylt: lõpeta oma ülesanne, tee viirus valmis.

      Samir kõndis mööda teed ja liikus rööpapaari kõrval, mida mööda olid kunagi veerenud raketivagunid. Maapind oli tolmune ja pinnas pragunenud. Rohelust sealkandis ei olnud. Võibolla ei ole see alati nii olnud. Baas asus mere lähedal. Võib-olla oli maastik kunagi olnud viljakas, päike aga on halastamatu ning nüüd on kõik kõrbenud ja kuivanud. Ta riided olid ikka veel punkrilõhnalised. Ta ei olnud end mitu ööpäeva pesnud ja haises kindlasti ise ka.

      Ta СКАЧАТЬ