Mona. Dan T. Sehlberg

Чтение книги онлайн.

      Hanna sõi vaikides homaari. Eric otsustas, et ei käi rohkem peale. Ta teadis, et Hanna on liiga uudishimulik selleks, et loobuda. Tal ei olnud vaja teha muud, kui oodata. Hanna jõi veel pisut veini. Sõi homaare. Jõi taas.

      „Kui see lubatud avec kohvi juurde kindlasti tuleb, siis ma arvan, et võin ehk magustoitu maitsta.“

      „Yes! Ma lähen ja sean kõik valmis. Sa pead alustama geelist. See peab veidi aega toimima, enne kui võid pihta hakata.“

      Hanna pööritas silmi. Eric astus „Figaro pulma“ ümisedes töötoa poole. Ta võttis nanogeeli paki ja tuli kööki tagasi. Hanna oli juuksed krunni keeranud ja sorteeris nõudepesumasinas söögiriistu. Eric tõmbas tema parfüümi endasse. Hanna kallutas pead tagasi, kui mees sätendavat geeli ettevaatlikult sisse masseerima asus.

      „Ah. Mõnus. Kas sa võiksid õlgu samuti masseerida?“

      „Kahjuks mitte. See on maailma kalleim massaažiõli. Ma ei tohi seda raisata. Isegi mitte sinu kenade õlgade peale. Aga ülekehamassaaži võid sa alati saada. Natukese aja pärast. Kõigepealt pead sa selle välja teenima.“

      Kakskümmend minutit hiljem istus Hanna arvuti ees, sensorkiiver peas ja mustad prillid ees. Värvikirev palmik lookles üle põranda ja kadus arvuti taha. Hanna tegi grimassi.

      „See kipitab nagu põrguline. Oled kindel, et sa sensorteravikke pikemaks ei teinud?“

      „Mitte millimeetritki. Ma tahtsin, aga ei saanud, ja see oli õnn. Seda ei ole vaja. Kui seda uut geeli kasutame, võime neid isegi veidi lühemaks teha. Ära virise ja nõjatu toolile. Šõu hakkab pihta.“

      Hanna jäi ootusrikkalt istuma. Eric kontrollis EEG-graafikut. Ideaalne kontakt ajuga.

      „Here we go.“ Klõps. Hanna võpatas. Avas suu ja haaras tooli käetugedest. Eric seisis vaikselt ja silmitses teda. Nii nagu isa, kes näitab oma äsjasündinud last. Teatud viisil see just täpselt niimoodi oligi. Hanna naeris valjult ja hakkas kätega vehkima. Ta hingeldas tugevalt. Eric kummardus ettepoole ja avas arvuti internetibrauseri, et naise reisi kaasa teha. Ta nägi NK kaubamaja veebilehte avanemas. Uusim käekottide kollektsioon täitis ekraani. Eric raputas pead. Jumal hoidku, isegi praegu ei mõtle ta muust kui šoppamisest. Veebilehed vaheldusid, avanesid alamlingid. Aadressiväli värvus siniseks ja sinna ilmus kiri tbi.se. Hanna oli teel tööle.

      Eric lahkus tema juurest ja tõi köögist veiniklaasi. Kui ta tagasi jõudis, oli Hanna ikka veel TBI veebilehel. Ta oli avanud oma postkasti ja vaatas läbi saabunud meile. Hanna istus nüüd toolil täiesti vaikselt, suu pooleldi avatud. Eric nägi, kuidas ekraanil avanes järjekordne meil. Siis ilmus kuvale tema enda meiliaadress. Tekstiväli aktiveerus ja sinna hakkas kummituslikult tekkima sõnum.

      Eric naeratas ja suudles naise huuli. EEG-graafikud ekraanil võpatasid. Ta lülitas programmi välja. Hanna istus täiesti vaikselt ja tegi lühikesi hingetõmbeid. Eric tõstis tal prillid üles ja võttis ettevaatlikult kiivri peast. Naise silmad olid kinni. Näis, nagu püüaks ta läbielatut veel hetke säilitada. Seejärel avas ta silmad ja vaatas mehele otsa.

      „Vau! Kui vägev! Mitte ainult invaliidide jaoks. Mõtle mängude tootjate peale. Jõulukinkidest rääkimata.“

      Eric asetas kiivri tagasi Marilyni pähe.

      „Nojah. Mind Surf ei ole loodud selleks. Ennekõike on see haigete ja invaliidide aitamiseks. Puhtärilise versioonini on veel pikk tee. Aga kes teab, mis tulevikus juhtuda võib. Palun.“

      Ta ulatas Hannale veiniklaasi. Too lükkas selle kõrvale ja võttis jalgadega Ericu ümbert kinni. Naise juuksed olid lilla lögaga koos. Hanna vaatas tooli ees seisvale mehele otsa.

      „Härra professor. Kas te siis minu mõtteid ei lugenud? Ma ei soovi kohvi ega veini. Ma tahan saada lubatud avec’i. Siin ja praegu.“

      LE CANNET, PRANTSUSMAA

      Seersant Laurent Mutz oli lihtsa köögilaua äärde kössi vajunud. Praegu, keset päeva valitses majas vaikus. Kõik olid tööl, koolis või lasteaias. Päike paistis läbi akna sisse ja pani tolmu põrandal lõõmama. Koristamine ei olnud Michelle’i tugev külg, ehkki ta oli muidu fantastiline naine. Kaunis nagu filmistaar. Ja sünnitanud talle kaks tervet poega. Ta armastas oma naist rohkem kui elu ennast. Nad elasid kolmekordse lagunenud maja viimasel korrusel. Kuid nende korteri rõdule paistis meri ja see oli kõige tähtsam. Mees rüüpas sõõmu külma kohvi. Michelle oli Cannes’i kohvikus. Küpsetas kreppe ja segas kreeka pähkli kreemi. Laurentile ei meeldinud vabad päevad. Major Serge oli tal käskinud puhkepäeva võtta, aga ta oli liiga rahutu, et lihtsalt niisama laiselda. Tal oli igapäevane trenn juba tehtud ja ajaleht viimse silbini läbi loetud. Praegu ta istus ja põrnitses kohvi.

      Ta oli oma laristamist mõtetes edasi nämmutanud. Üritanud leida mõttekäike, mida Michelle suudaks mõista, kuid siis kõik need kõrvale heitnud ja püüdnud välja mõelda, kuidas kaotatu tagasi saada. Kas ta ei peaks laenama rohkem raha ja mängima veelgi kõrgemalt? Ehk võiks ta midagi maha müüa? Neil ei olnud mitte midagi väärtuslikku. Auto oli ostetud liisinguga, korteriraha oli laenatud ja teler renditud.

      Ta teadis, mis ilmselt ees ootaks. Naine vaataks talle otsa ja noogutaks. Sõnagi lausumata. Ta õlad vajuksid alla. Michelle ütleks, et ta mõistab, et küll kõik korda saab. Ta ei vihastaks. Pagan küll, milline idioot ta oli olnud. Naisel oli voodi kõrval terve kuhil reisiajakirju. Neid eemaltki vaadata ajas südame pahaks. Laurent suutnuks otsejoones siseneda korterisse, mis on täis relvastatud terroriste, aga oma naisele silma vaadata ja rääkida, millega ta hakkama sai – see käis talle üle jõu.

      Laurent tõusis ja asetas kohvitassi koos muude hommikueinenõudega valamusse. Masendunult läks ta esikusse ja otsis jopetaskust välja telefoni. Ei ühtki vastamata kõnet. Ei ühtki sõnumit. Kolleegid respekteerisid nähtavasti tema puhkepäeva. Siis märkas ta väikest märkmikku välistaskus. Ta võttis selle endaga kaasa rõdule ja asetas lihtsale plasttoolile. Teisel pool tänavat nägi ta puu otsas oravat oksalt oksale hüplemas. Muretu olevus.

      Kõik märkmikulehed olid teksti täis. Ta ei tundnud seda keelt. See oli pigem sümbolite jada kui tekst. Lehekülg lehekülje järel ülikorralikke märkide ja üleskirjutuste ridu. Kõik see näis olevat kirjutatud pikema aja jooksul ja erinevate kirjutusvahenditega. Ühel lehel oli mingi plekk ja mitu sümbolit oli niiskuse käes häguseks muutunud.

      Orav viskas suure piiniakäbi puu alla pargitud Renault’ pihta.

      Mispärast konstaabel Pierre Balzac niisuguseid iseäralikke üleskirjutusi tegi? Vaevalt küll oli see tavaline politseimärkmik. Miski siin ei klappinud. Pagan võtaks, kuidas märkmik Maréchal Fochi terroristidega seotud on? Ta käis mõtteis kogu sündmuste jada läbi. Balzac oli vastanud häireteatele, mille andis … mis selle naise nimi nüüd oligi? Scribé … Marie Scribé. Balzac läks kindlasti kõigepealt tema juurde, et selgitada välja, milles asi. Kas tal oli siis märkmik kaasas? Niisugune asi võis ehk Marie Scribéle meelde jääda. Ta võttis telefoni ja helistas Pages Bansches’sse – Prantsuse numbriinfosse. Seal leiti kiiresti Scribé telefoninumber ja ta ühendati edasi. Kõlas kaheksa kutsetooni, enne kui vastati.

      „Halloo?“

      „Bon jour, madame Scribé. Palun vabandust, et tülitan. Minu nimi on Laurent Mutz ja ma olen politseinik. Ma helistan sellepärast, et …“

      „Tõesti, СКАЧАТЬ