Mona. Dan T. Sehlberg

Чтение книги онлайн.

      „Muidugi. Ma pean ainult jaoskonnast läbi käima ja siis kohe tulen.“

      „Ma panen sulle vanni valmis. Ja Laurent …“

      „Mis on?“

      „Kas oled juba reisi eest maksnud?“

      Ta põrnitses vaateava, mis põrnitses teda pilkavalt vastu.

      „Ei. Ei jõudnud täna. Homme maksan.“

      „Okei. Au revoir.“

      Ta jäi seisma, mobiil käes. Pagan küll, kuidas sellest supist välja tulla? Kuidas seletada oma kallile abikaasale, et ta on perekonna kõik säästud maha mänginud? Milline kuradima idioot ta on olnud. Laurent avas rinnatasku, et mobiil tagasi panna, kuid see pudenes käest. Telefon kukkus tugevalt vastu marmorpõrandat ja aku lendas trepist alla.

      „Merde!“

      Laurent kummardus akut otsima. Ta leidis selle kolmanda trepiastme servalt. Akut üles võttes peatus ta pilk märkmikul, mis lebas sealsamas. See oli Pierre Balzaci märkmik. Pudenes maha kindlasti siis, kui nad laipa ära viisid. Uskumatu, kui lohakas ambulantsipersonal. Ta pistis märkmiku koos akuga taskusse ja liikus edasi trepist alla. Milline pärastlõuna! Vanniskäik on kuradima hea mõte.

      STOCKHOLM, ROOTSI

      Kas kofeiinist võib saada üledoosi? Eric oli veendunud, et see on võimatu. Ta oli igatahes andnud parima, et piire kontrollida. Nespresso kohvimasin köögis pritsis kiires tempos välja musta ristrettot. Ta jõi tassi tassi järel püstijalu ära. Kõike seda selleks, et end ärkvel hoida. Nüüd oli maja lõpuks ometi vaikne, telefonid kaasa arvatud, ja kõik magasid. Ta oli masinale asetanud kaks paksu froteerätikut, et mitte Hannat äratada. Käterätikute alt kostis urinat ja uus süst oli valminud. Eric tühjendas väikese hõbedase tassi ühe sõõmuga pilku läbi akna varasesse suvehommikusse heites. Mitte ühtki autot tänaval peale tema Volvo. Täna öösel oli tänavakoristus. Tal oli see täiesti meelest läinud. Tõenäoliselt on üheksasajakroonine trahvikviitung kojamehe all. Ta asetas tassi käest ja sörkis oma pimedasse koopasse tagasi. Õhk oli seal läppunud, oli tunda higilõhna. Liiga väikeses ruumis oli veedetud liiga palju tunde. Kui Eric arvuti juurde istus, tõmbles tema vasak käsi. Täiesti loomulik, kui mõelda, et ta veri on asendunud puhta kohviga.

      Ta ei olnud viimase ööpäeva jooksul sõbagi silmale saanud. Päeva jooksul oli olnud nii edusamme kui ka tagasilööke. Tagasilöök oli see, et sensorinõelu ei saanud pikendada. Kuningliku tehnikaülikooli meeskond tahtis neid pigem lühemaks teha. Edusamm oli see, et ta sai Kyoto ülikoolist kulleripaki. Ilmnes, et pakis oli uus nanogeeli saadetis. Jaapani uurijatel oli õnnestunud geeli suutlikkust parandada. Niihästi absorbeerumisvõime kui ka juhtivad omadused olid nüüd mitu korda paremad kui enne. Kas see võiks liiga lühikesi sensornõelu kompenseerida? Kui täiustatud geel ja uuendatud Mind Surf tööle ei hakka, on alternatiivid ammendatud.

      Ta silmitses väikest valget jaapani hieroglüüfidega pakendit. Nanogeel versioon 2.0. Oli aeg. Tal oli veel üht-teist läbi proovimata, kuid enne pidi geel saama kolmekümne minuti jooksul nahka absorbeeruda. See on vaja nüüd pähe määrida. Eric avas ettevaatlikult paki ja surus pihku veidi geeli. Vedelik oli külm ja sätendas lillalt, just nagu oleks selle sees oma energiaallikas. Nanogeel sisaldas meduusidest saadud ainet. Fluorestseeruv helk oli hämaras töötoas tugev. Eric lükkas juuksed kõrvale ja masseeris lõhnatu geeli nahka. See tehtud, kontrollis ta programmi veel viimast korda üle. Ta tundis kipitust, kui ollus hakkas läbi naha tungima. Ta läks Marilyni juurde ja tõstis sensorkiivri mannekeeni peast. Värvikirevad juhtmed suundusid pika palmikuna kiivrist arvutisse. Eric kontrollis üle, et kõik viiskümmend juhet on oma sensornõelaga korralikult ühendatud. Siis asetas ta kiivri pähe. See oli liibuv nagu ujumismüts ja sensorid tekitasid sisse tungides akupunktuurinõelu meenutavat kõrvetust. Eric tegi grimassi, istus arvuti ette ning sulges kõik kontrolli- ja veaotsinguprogrammid. Seejärel käivitas ta programmi, mis juhtis arvuti ja aju kontakte. Nimetissõrm peatus viivuks Enter-klahvi kohal. Klõps. Ta tundis peanahas kõdi. Möödus kümme sekundit. Ta hoidis hinge kinni.

      Eric istus hiirvaikselt ja silmitses vilkuvat sõnumit. 92 protsenti, see oli väga hea tulemus. Parem kui kunagi varem. Seejärel liikus ta tagasi menüüsse ja avas diagrammi, mis näitas iga sensori seisundit eraldi. Kõik viiskümmend sensorit registreerisid üllatavalt tugevaid signaale. Ta käivitas kolmemõõtmelise surfamise programmi ja langetas seejärel mustad prillid, mis olid kinnitatud kiivri esiosa külge. Eric tundis, kuidas sensorid teda torkisid, ta kobas kätega ja leidis üles kruvid, mis nõelu veelgi rohkem pingule keerasid. Ta pööras neid mõned tiirud ja oigas valust. Inimese nägemismeel on tundlik ja kui miski valesti läheb, võib ta pimedaks jääda.

      Ta tundis silmalaugudes kõdi. Mind Surf oli loonud ühenduse nägemisnärvide ristmikuga. Ta ei näinud enam midagi, sest prillid olid tehtud lihtsalt mustaks värvitud plastist. Kui kõik toimib, ei ole tal nägemiseks enam silmi vaja.

      Eric sirutas käe välja ja kobas klahvistikku, kuni leidis Enterklahvi. Ta neelatas. Tunne võis olla samasugune nagu lotopileti numbrite lahtikraapimisele eelnevatel sekunditel. Võib-olla tuleb võit. Võib-olla mitte. Senikaua kuni pilet on kraapimata, on unistus elus.

      Ta mõtles pikale teekonnale, mis oli ta tänasesse päeva toonud. Kõigile inimestele, kes sellele kaasa olid aidanud. Mats Hagströmi rahale. Hannale. Ta nägi vaimusilmas naist enda ees hämaruses seismas, pilk otsiv ja kurb. Ta nägi iseennast toolis istumas. Sellisena, nagu ta praegu seal istudes välja näeb, pea külge kinnitatud juhtmed väänlemas ja silmad mustade prillidega varjatud. See oli hullu teadusmehe kujutluspilt. Kas ta oli hull või geenius? Vastus on üheainsa digitaalse käskluse kaugusel. Kui kõik toimib, siis on tema õnn tehtud. Kui ei toimi, on projekt lõppenud. Kaks vastandlikku alternatiivi. Ei, üks alternatiiv oli veel. See, et ta jääb pimedaks. Ja saab ajukahjustuse. Ta teadis, et aju ja arvuti vahelise liidese kasutamine on ohtlik. Vooluimpulss või pinge ootamatu kõikumine võib osa tema ajust põletada.

      Kiiver tekitas kipitust ja peas torkis. Esikust kostis mütsatus. Hommikused ajalehed saabusid. Need tuleks põrandalt üles korjata. Eric tõmbas sügavalt hinge.

      TEL AVIV, IISRAEL

      Kodeeritud teleks, mille saatis Mossadile Iisraeli saatkond Pariisis, hämmastas David Yassuri. Praegusel kõrgtehnoloogilisel ajastul ei oleks ta uskunud, et on veel neid, kes suhtlevad teletaibi teel. Ta isegi ei teadnud, et Mossadil niisugune aparaat on. Ta võttis endamisi otsuseks välja uurida, kus see asub. Originaalsõnumiga kokku klammerdatud dešifreeritud koopiad olid alarmeerivad. Nice’i politsei oli terrorismikahtlustuse alusel korraldanud haarangu korterisse. Kuriteokahtlustus oli ajendanud saatma raportit DCRI-le – Prantsusmaa siseluureteenistusele. Kahtlustatav terrorist oli saanud aktsiooni käigus surma. Tema isik oli seni veel tuvastamata.

      Teleksile oli Mossadi nõudel lisatud meil, mis sisaldas tervet hulka dokumente, muu hulgas hukkunud terroristi fotot. David silmitses mustvalget nägu, mille parema silma kohal oli väike laik. Kuuli sissetungiava. Ta ei tundnud pildil kujutatud isikut. DCRI oli jõudnud järeldusele, et tegemist on arvutikuriteoga, ja informeeris sellest SCSSI-d – riikliku IT-turvalisuse allüksust. Haarangu käigus leiti TBI panga kiipkaart ja seetõttu oli SCSSI teavitanud ka Iisraeli saatkonda. Õnneks suhtus saatkonnas hoiatuse vastu võtnud inimene teatesse tõsiselt ja saatis selle edasi Tel Avivi. Teletaibi teel.

      Ta luges raporti veel kord läbi. Korteris avastati mitu põletatud arvutit ja nende kõvakettaid ei olnud võimalik päästa. Surnud terroristil oli taskus märkmikuleht, СКАЧАТЬ