Mona. Dan T. Sehlberg

Чтение книги онлайн.

      Köögist väljunud, leidis ta end roosaõielise tapeediga koridoris. Põrandal vedeles Le Monde’i number. Eespool väljus koridori Rafael. Louis asus tema kõrvale ja koos liikusid nad suletud ukse poole pika koridori lõpus. Laurent peatus ja andis käega märku gaasimask peast võtta. Korteri sellesse ossa ei olnud pisargaas eriti tunginud, maskid aga olid kohmakad ja piirasid nähtavust. Kui Laurent end maskist vabastas, tundis ta põlenud plasti kirbet lõhna. See oli võtnud koridoris võimust nagu lämmatav tekk ning segunes pisargaasi, tolmu ja naha lõhnaga. Rafael jõudis esimesena ukse juurde. Ta ootas teisi järele. Laurent kuulis selja taga hüüdeid, see oli abimeeskond, kes ülejäänud korterit oma kontrolli alla võttis. Rafael katsus ettevaatlikult ust. Lukus. Ta võttis haavlipüssist kahe käega kinni ja lõi selle päraga tugevalt keset ust. Lukk purunes ja uks lendas pilbasteks.

      Ta nägi enda ees suurt ruumi. See oli raamatukogu. Seinu katsid raamaturiiulid. Keset ruumi seisis hall diivanikomplekt. Rasked kardinad katsid aknaid ja ruumis valitses hämarus.

      Laurentile meenusid taas koerte võidujooksud. Viga oli selles, et ta oli liiga ebakindel. Ta kuulas ülearu palju teisi, selle asemel et oma intuitsiooni järgida. Ta oleks võinud kas või vanduda, et võitjaks tuleb Island Storm. Selle poolt oli häid argumente. Fantastiline saavutuste nimistu. Sugupuu. Sama päeva varasemad testiringid. Ja kui siis Napoleon Victory finišijoone ületas, jäi ta lihtsalt jõuetuna seisma. Kõik oli kadunud.

      Louis hüüdis: „Politsei! Pikali!“ Alles siis märkas Laurent inimkuju, kes istus kirjutuslaua taga ruumi tagumises osas, just nagu kummitus kasinas valguses. Mees oli seljaga nende poole. Ta kirjutas midagi arvutis. Kõik kolm tõstsid relvad. Kirjutuslaual mehe käeulatuses lebas püstol. Louis kordas käsklust: „PIKALI! OTSEKOHE!“ Mees ignoreeris neid ja jätkas kirjutamist. Nad polnud temast enam mitte rohkem kui kolme meetri kaugusel. Siis haaras mees püstoli ja tulistas endale pähe. See toimus nii kiiresti, et keegi neist ei jõudnud reageerida. Ta oli tegutsenud täiesti kõhklemata. Pea vajus küljele ja mees kukkus raskelt toolist välja. Laurent jõudis esimesena tema juurde. Ta asetas jala ikka veel püstolit hoidvale käele. Keha võpatas, kuid silmad seirasid juba tühjalt põrandat. Pea alla tekkis kiiresti vereloik.

      Mees oli araablase välimusega. Umbes nelikümmend aastat vana. Normaalse kehaehitusega. Veinpunases särgis ja kulunud teksastes. Paljajalu. Lõhenenud kandadega. Keha ei vappunud enam. Laurent vajutas raadiosaatja nuppu.

      „Major Serge, tulge.“ Lühike vaikus ja siis kuulis ta major Serge’i selget häält.

      „Siin Serge. Olukord?“

      „Sihtmärk on kahjutu. Korter on vallutatud.“

      „Okei. Me tuleme.“

      Laurent lõi püstoli jalaga mehel käest, kuid see oli üksnes rutiinne toiming. Mees oli surnud ja püstolit ta enam ei kasuta. Laurent hingas kergendatult, ta oli äsja juhtunust hämmeldunud. Ta oli segaduses. Ehkki ta oli juba neli aastat sisejõududes töötanud, nägi ta esimest korda nii lähedalt, kuidas inimene ennast maha laseb.

      Ta silmitses põrandal lebavat meest. Kuidas saab inimene olla nii külm? Ta istus kindlasti arvuti taga ja tegi tööd, kui Pierre Balzac uksekella helistas. Tõusis, läks läbi kogu korteri välisukseni, avas selle ja tulistas. Seejärel naasis ta oma kohale ja jätkas tööd – ka siis, kui uks maha lõhuti, pisargaasigranaadid plahvatasid ja raskelt relvastatud politsei korterisse tungis. Ja kui ta oma tööga valmis sai … Ennast niiviisi ilma mingite kõhklusteta maha lasta. See on nii neetult ebaloomulik. Laurent vaatas ruumis ringi. Diivanilaual lebas kohalik Hiina restoranide leheküljelt avatud telefonikataloog. Avamata šokolaaditahvel. Sigaretipakk. Marlboro. Pagan võtaks, millega see mees siis parajasti tegeles? Ta heitis pilgu kirjutuslauale. Arvutile. Monitori valge ekraan oli muutunud punasetäpiliseks. Ta kummardus lähemale ja nägi ekraani alumises nurgas väikest animeeritud sümbolit. Halli prügikasti, mis oli avanud kaane ja kugistas faili. Prügikast muutus punaseks ja seejärel taas halliks. Ilmus uus fail, prügikast asus seda neelama ja muutus taas punaseks. Laurent mõistis, mis toimub. Arvuti kustutas informatsiooni! Ta virutas tooli eemale ja sukeldus põrandale surnukeha kõrvale. Ta pressis end kirjutuslaua alla. Surnu käsi ragises tema põlve all. Laurent tegi grimassi ja otsis juhet, leidis seinalt pistikupesa ja tõmbas juhtme välja.

      Louis silmitses teda üllatunult.

      „Mis sinuga lahti on?“

      Laurent puges laua alt välja, tõusis põlvili ja uuris silmi kissitades ekraani. Prügikast maiustas edasi. Kas ta tõmbas välja vale juhtme? Ta libistas pilgu üle kirjutuslaua ja märkas kokkupandud sülearvutit, millega olid ühendatud monitor ja klahvistik. See töötas aku pealt. Just sel hetkel, kui ta oli sülearvutit üles tõstmas, et aku selle küljest lahti ühendada, muutus prügikast roheliseks ja arvutist tema käes kostis nõrk helisignaal. Kustutamine oli lõppenud.

      Peatelefon ragises.

      „Mehed. Tulge koridori vannitoa juurde.“

      Ta võttis oma automaatkarabiini ja riputas selle õlale. Nad läksid tagasi sama teed, mida mööda olid tulnud. Vannitoa uks oli lahti. Major Serge seisis selle juures ja rääkis mobiiltelefoniga. Neid nähes osutas ta peaga avatud ukse suunas. Laurent sisenes väiksesse kahhelkividega kaetud ruumi. Terve vann oli täis tahmast ja moondunud arvutitehnikat. Seal oli ka midagi, mis võisid varem olla kaustad või mapid. Vaid metallklambrid ja mõni kaustaselg olid põlengu üle elanud. Vanni põhja kattis hall löga, seinad olid kõrbenud ja tahmased. Siin oli olnud korralik põleng. Selle lõhn oli sundinud naabrinaist reageerima. Tehnikud peavad tundide kaupa vaeva nägema, et siit midagi kasutuskõlblikku leida. Ta taganes uuesti koridori. Major Serge seisis harkisjalu ukse juures, käed rinnal risti.

      „Ma rääkisin Monoriga. Minu hinnangul tegutsesite te selles olukorras täiesti õigesti. Kas sinuga on kõik korras?“

      „Pagana ebameeldiv elamus. Ma püüan sellest üle saada. Mis haige põrguline see oli?“

      Major Serge vaatas Laurentile rangel ilmel otsa ja patsutas teda siis õlale.

      „Ma uurin välja. Selle järgi, mis me magamistoast leidsime, võime öelda, et siin elas vähemalt kaks inimest. Kuhu on kadunud teine neist, seda meie ei tea. Me ei ole leidnud identifitseerivaid dokumente, pabereid ega loetavaid dokumente. Ainus väärtust omav ese, mille leidsime, on panga kiipkaart. TBI panga kiipkaart.“

      Laurent kibrutas laupa.

      „Araabia oma?“

      „Iisraeli. Aga ära mõtle sellest. Sõida koju ja emba Michelle’i.“

      Laurent naeratas ja noogutas. Ta liikus vaikselt läbi korteri, kus praegu toimus igal pool tegevus. Kõikjal seisis inimesi, kes pildistasid, rääkisid raadio teel, sobrasid raamatutes või tõmbasid rõivasahtleid lahti. Hallis kärus veeretati sisse suuri analüüsiseadmetega metallkaste. Ta trügis teiste vahelt läbi, noogutas neile, keda tundis, ja jõudis taas trepikotta. Pierre Balzaci keha oli ära viidud. Ainult tumepunane laik oli alles. Ta nägi kuivanud veres iseenda saapajälgi. Vaateava vastasukses põrnitses talle vastu. Nimesildil oli kiri „Marie Scribé“.

      Ta tundis rinnataskus värinat ja võttis telefoni välja. Michelle’i number vilkus närviliselt. Ta neelatas ja vastas.

      „Halloo?“

      „Laurent, kas kõik on korras?“ Tema abikaasa murelik hääl kõlas kaugelt ja erutatult.

      „Minuga on kõik korras, ma chérie.“

      Naine ohkas kergendatult.

СКАЧАТЬ