Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küüntest ning lõi talle enesele nüüd oma tugewad töökäed kõri ümber. Siis surus ta tema kõige jõuuga oma ette käpili maha ja pani talle põlwe kukla peale.

      Sel silmapilgul kargas aga koer Maidule tagast selga. Ruttu kahmas Mait wembla maast ja pööras teise waenlase poole. Selga puutüwe wastu toetades, laskis ta malga läbi õhu sadada; iga teine hoop käis wihasele loomale pihta. Koer taganes hulgudes, tikkus aga waluwihal ikka uueste waenlase peale. Ühtlasi oli noor parun Riesenthal jälle jalale hüpanud, et wõitlust haawatud häbi pärast seda wihasemalt edasi pidada. Wististe oleks Mait kahele tugewale waenlasea wiimaks alla jäänud, kui mitte lahingile muul wiisil lõpp poleks tulnud.

      Noor parun ja tema koer oliwad just uueste külapoisi külge asunud, kui wali, põrisew meheheal pool kohkunult, pool pahaselt wõitlejate ähkimise ja Sultani õela urisemise sekka kajas:

      „Gotthard, mis see tähendab? Mis siin sünnib?”

      Sedamaid laskis noor parun wastase küllest lahti. „Sultan, siia!” käskis seesama heal, ja ka koer kuulas sõna, ehk küll wastumeelselt urisedes ja wõidurikkale wastasele hambaid näidates.

      Keset lahingipaika seisis käskiwalt umbes wiiekümneaastane kõrge kaswuga ja tugewa kehaga herra. Ta lihaw, priske punaga kaetud nägu, mille mõlemat põske neerukujuliselt hall habe ehtis, awaldas elawat wõerastust. Küsiwalt käis ta uhke, iseteadlik pilk wõera külapoisi pealt noore paruni ja selle pealt wihase koera peale, kes, oma peksetud keha lakkudes, wana herra jalge ette maha oli heitnud.

      „Gotthard, mis siin oli?” kordas wiimane oma Saksa keeli küsimust, kus juures ta nooremehe surnukahwatut nägu ja tema paljast, sassi aetud pead waatles. „Ma nägin sind selle poisiga kaklewat. Mispärast? Mis ta tegi? Kes ta on?”

      „Ta oli minu wastu häbemata,” litsus poiss hammaste wahelt, kuna ta rind lõõtsutades tõusis ja wajus.

      „Mil wiisil?”

      „Ta ei andnud mulle mu küsimiste peale wastust; ta lõi minu koera …”

      „Soo! Ja kes ta on? Mis ta siit tahab? Kuidas sattus ta siia mõisa puiestikku?”

      „Seda küsi ta enese käest, papa! Ega tea, kas ta sullegi tahab wastata. Näib wäga kahtlane isik olewat. Wast mõni waras. Tal on komps kaasas, mida ta näidata ei taha.”

      Parun Adalbert won Riesenthal pööras wõera poisi poole.

      See seisis, wõitluseärewusest wärisedes, puu najal. Ta oli juba mahti leidnud, oma komps jälle kaenlasse wõtta. Ta haljaste nööpidega sinine kuub ja sedasama karwa kintspüksid oliwad paarist kohast lõhki kistud ning käsi, mis kompsu hoidis, jooksis werd. Nagu noorel parunil, nii oli ka temal peakate wõitlusepalawuses maha kukkunud. Nii seisiwad nad mõlemad palja peaga ja sassis juukstega wana paruni ees.

      Wiimase silm lendas tunnistades poisi sirge, tugewa kogu, ta terase, jumeka näo üle. Siis astus ta nagu uudishimulikult sammu ligemale.

      „Mis su nimi on?”

      „Mait Luts.”

      „Mis sa siit otsid?”

      „Tahtsin paruni Herraga kokku soada.”

      „Mis asja pärast?”

      „Seda wõin paruni herrale üksi nelja silma all öelda.”

      „Nelja silma all? Soo!” Parun ajas silmad suureks. „Mis salaasja sul siis minule on jutustada?”

      „Oli midagi.”

      „Mis sa seal kaenlas kannad?”

      „Tahtsin seda parunile nelja silma all näidata.”

      „Nelja silma all! Kõik nelja silma all!” hüüdis mõisnik ja näis kahewahel olewat, kas kentsaka poisi üle naerda wõi wilistada. Jälle silmitses ta teda uuriwalt, jälle nihkus ta temale ligemale.

      „See noorherra siin on minu poeg,” ütles ta siis. „Sa wõid tema kuuldes julgeste rääkida.”

      „Ei wõi.”

      „Näed nüüd isegi, papa, kui häbemata see jõmsikas on!” hüüdis noor parun, kes oma ärewusest juba toibuma hakkas, Saksa keeli wahele. „Just niisama wastas ta ka minule kõigi küsimuste peale. Ja kui ma teda tahtsin karistada, lõi ta mind wastu.”

      „Lõi sind wastu?”

      „Ja, ning mitte üks kord,” ässitas Gotthard. „Ja koera peksis ta otse häbemata kombel.”

      Parun kortsutas kulmu. Ta heal läks karedaks.

      „Kuule poiss,” pööras ta Maidu poole. „Sa oled noorherrat sa tema koera löönud! Kudas sa seda tohtisid?”

      „Noorherra peksis mind ja ässitas koera minu kallale.”

      „Ükskõik, sa ei tohi saksa ega saksa koera lüüa!”

      „Koer pidi mu lõhki kiskuma… Ma olen werine…”

      Wana saksa silm libises poisi werisest käest ja lõhkistest riietest üle ning jäi ta reie peale seisatama, kust püksid haawast imbiwa were läbi ka punaseks lõiwad.

      „See olgu sulle õpetuseks,” ütles ta sugu wähema walidusega. „Muidu oleksin sind talli lasknud wiia, kus hea nahatäie oleksid saanud. Noorherra trahwis sind ju ka süü pärast. Sa ei tahtnud temale wastata. Ja nüüd ei wasta sa mulle ka mitte.”

      „Ma wastan paruni herrale hea meelega, aga mitte siin.”

      „Kuule poiss, kui ma sulle ütlen, sa pead wastama, siis pead sa wastama, ka siin. Ja kui ma sulle ütlen, sa pead näitama, mis sul kaenla all on, siis pead seda näitama, ükskõik, kus kohas ja kelle nähes. Kas aru saad?”

      Nüüd lõi Mait oma suured, tumesinised silmad laialt ja paluwalt saksa otsa. Sellest hingelisest pilgust, poisi kahwatanud näost, ta kutsuwast suust, ta terwest olekust paistis midagi wälja, mis inimese kohta, kellel süda rinnus, mõjumata ei wõinud jääda. Sellel poisil pidi midagi südame peal olema, midagi, mida ta suureks, tähtsaks, pühaks peab, mida ta igaühele ilmutada ei suuda, mis ta suud nii kindlaste sulub, et ta oma asja warjamise eest hädaohtlikku wõitlustki ei karda…

      Parun Riesenthal näis midagi sellesarnast poisi näost lugewat. Ta jäi korraga mõttesse. Waljud, kõrgid kortsud ta silmade ümber pehmenesiwad. Läbitungiwalt wiibis ta pilk Maidu näo peal. Siis waatas ta äkitselt, nagu oleks tal mingi mõttesäde hingest läbi lennanud, laial silmal oma poja peale ja selle pealt jälle wõera talupoisi otsa,

      „Mis su nimi on?” küsis ta tüki aja pärast järsult.

      „Mait Luts.”

      „Õige, seda sa ütlesid juba… Kust wallast oled?”

      „X. wallast,”

      „Mis! X. wallast? Sina oled X. wallast, Harjumaalt?”

      „Ja, Harju-Jaani kihelkonnast.”

      Parun ajas pea õieli; ta nägu awaldas suurt imestust.

      „Nii kaugelt tuled minu juurde!”

      „Ja, СКАЧАТЬ