Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsima minna,” naeratas papa, kuna ta pehme walge käsi hella silitamisega tütre pea üle libises. „Kuid trööstige endid! Kui teie lind kadunuks jääb, on mul teie jaoks teine ilus kingitus, lapsed, waadake, mis siin on!”

      Ja parun Riesenthal näitas tütretele laua äärel seiswat tuuleweskit.

      Lapsed karjatasiwad rõemliku imestuse pärast. Sedamaid oliwad mõlemad kena mänguasja külles silmade ja sõrmedega kinni. Nende õiskaw rõem sai aga alles täielikuks, kui papa tiiwad käima pani, misläbi terwe weski tegewusesse hakkas – puust mölder ja ta sulane muidugi kah – nähtus, mis parunipreilide õnneliku imestuse kõige kõrgemale tipule tõstis.

      „Papa, kust sa selle said? Ütle, kust sa selle said?”

      „See talupoiss seal tõi ta mulle. Ta on selle weski ise teinud.”

      Mõlemad plikakesed pöörasiwad uudishimulikult talupoisi poole, kes nii ilusaid asju oskab teha.

      „Kas sina siis selle weski üsna oma peast tegid?” küsis wanem õde üsna heas Eesti keeles, kuna ta terane pilk poissi kriitikalikult mõetis.

      „Oma peast jah,” kinnitas Mait, ja mitte ilma uhkuseta.

      „See weski saab minule!” hüüdis noorem preili kirglikult.

      „Ei, minule – mina olen wanem,” waidles teine wastu.

      Papa aga otsustas, et ta mõlemale pooleks saab. Gotthard saawat ta homme kuskile sündsasse paika, kus hea tuul puhub, üles seadma.

      Mait oli waheajal uksest wälja pugenud. Ta wõttis weel selle hea lõputundmuse kaasa, et kaks ilusat parunipreilit tema meistritööd kiitnud ja imestanud. „No, küll see tige noorherra ka silmad teeb, kui ta weskit näeb,” mõtles ta iseeneses. „Kahju, et ma seal juures ei wõi olla! Tahaksin heameelega ta kadedust näha…”

      Kui hundist räägid, siis ta tuleb.

      Eeskojast läbi minnes, sai Mait noore paruniga ukse juures weel kord kokku. Tema tuli, Mait läks. Kui nad üksteisest mööda astusiwad, ei lausunud kumbki sõna, aga noor parun tuletas ennast wastasele weel kord meelde: ta lükkas teda… Mait ei lükanud wastu. Ta oli suuremeelne wõitja. Ta naeratas ainult ja mõtles: „Mis see sulle aitab! Minu põlwe all olid ikka!”…

      Päike oli metsa taha praegu looja läinud, kui Mait mõisa-õuue ja sealt suure tee peale jõudis. Ta kõht oli tühi ja liikmed roidunud.

      „Süüa ei pakutud ja öömaja ka mitte,” mõtles ta iseeneses ja leidis, et see isa poolt poja wastu weidi hoolimata on. „Aga hea mees on ta siiski,” lisas ta juurde ning rõhus raha, mille ta nartsu sisse oma kopikate juurde pannud, särgi all wastu südant. Suure punase pitseriga kirja, mida ta auukartusega ikka ja ikka jälle silmitses, peitis ta wiimaks kah põuue ära.

      Lähem kõrts ei olnud kaugel: seal tahtis ta keha kinnitada ja öömajale jääda.

      Kuna Mait wäsinult, aga rõemust tuksuwal südamel mõisale selja pööras, istus parun Adalbert won Riesenthal üksina oma kirjutusetoas – lapsed oliwad weskiga minema pannud – ja õerus mõtetes oma ilusaid walgeid saksakäsa. Tal oli hea meel. Ja seda kahel põhjusel. Esmalt oli ta enesest üsna suure hädaohu ära pööranud ning teiseks waesele külapoisile head teinud.

      Ja iga heategu jätab magusa tundmuse südamesse…

      4.

      „Parun Luts” läheb meistri juurde

      Kodu poole minnes oliwad Maidu jalgadel tiiwad. Õnnelik süda sundis teda kiireste käima, ja nüüd polnud tal enam waja inimesi karta, ei mõisa-sundijaid ega wallatalitajaid; ta wõis kõige suuremad ja otsemad teed walida.

      Tuleb keegi kimbutama, wõtad suure pitseriga kirja põuest, ja keegi ei julge sinusse puutuda.

      Jälle wiis tee teda paljudest mõisatest, küladest, kõrtsidest mööda. Ka kolme wõerast kirikut nägi ta. Kõige pealt jõudis ta Raplasse, sealt Juuru, Juurust Kosele. Juba teise päewa lõuna-ajal teadis ta enese Harju-Jaani piirides olewat ning mõni tund hiljem paistsiwad X. mõis ja rändaja koduküla.

      Ta wõis enesele ette kujutada, et teda kodus hea saun ootab. Ja nõnda oligi. Kuid kõik läks hästi.

      Terwe perekond oli toas koos, kui Mait sisse astus. Natuke aega oliwad kõik tummad; Maidu teretust ei märganud keegi wastu wõtta. Isegi Liisu, kes muidu suu peale polnud kukkunud, kui waja oli tapelda, wahtis nähtawa kohmetusega kadunu otsa. Wiis päewa oli teda asjata oodatud ja otsitud!

      Aga kui ema märkas, et poiss elus ja terwe oli, et ta pealegi julgelt, rõemsa näoga ja nagu pilkawalt naeratades neile wastu wahtis, siis kargas ta süda täis.

      „Soo! Seal ta hulgus ongi!” kädistas ta oma nüsiwa healega. „Kas niisugust kurjawaimu ilmas enne on nähtud! Tema jääb teolt ära ja läheb hulkuma! … Joak, otsi malakad walmis! Oota, poiss, kui su kere enne pole maha wõetud, siis wõetakse nüüd! … Joak, mis sa weel wahid?”

      Jaagu laisk keha ei liikunud. Oli ta kadunu ilmumise üle weel liig kohmetanud, wõi oli talle määratud ülesanne wastumeelt?

      „Juku ja Anni, tooge õuest head wemblad!” karjus ema.

      Aga ka lapsed ei kuulanud sõna. Nad oliwad esmalt nurgast laial silmal suure wenna otsa wahtinud, siis temale argselt lähenenud ja nüüd hoidsiwad nad sala rõemuga ta kätest kinni… Mait wõttis põuest midagi ja andis kumbagile kätte – suured prantssaiad…

      See nähtus wihastas tigedat ema weel rohkem. Ta näis seda nagu oma pilkamiseks pidawat. Wiha pärast puhkides jooksis ta nüüd ise wembla järele.

      „Kas wõtad poisil kere maha, wõi mitte!” karjus ta tagasi tulles Jaagu wastu.

      „Hakkan mina nüüd täit meest peksma,” kohmas Jaak, „Eks ta mõisas wõi wallakohtus soa muidugi.”

      „Ja kodu peab ilma jääma? Oled sina mul hea lapsekaswataja! … Oota, siis tahan talle ise…”

      Aga enne kui ema käsi tõusis, astus Mait ta juurde, wõttis tal malga külma rahuga käest ära ja ütles:

      „Jäta järele, ema! Ma ei ole enam teie oma… Woata seda kirja siin!”

      Ja Mait tõmmas põuest suure walge kirja wälja, mille petsat peerutule walgusel nagu suur werine plekk punas.

      „Ma olen nüüd prii mees,” lisas ta pühalikult juurde, „ja kellegil pole õigust mind peksta – ka mõisal ja wallakohtul mitte…”

      Aga kawal poiss oskas weel teise õliga laeneid waigistada. Aimates, mis teda kodus ootab, oli ta teel kats rublatükki nartsu seest wõtnud ja lahtiselt taskusse pannud; nüüd pistis ta emale ühe, isale teise pihku.

      Mõju oli hea. Liisu waatles raha pihu peal, urises weel natukene aega raugewa wihaga – wiimaks hakkas üsna leplikult järel pärima, mis see kõik tähendada, kust ta „kroonukirja” ja raha saanud ja mis seal kirjas seista.

      Aga uus torm ei jäänud tulemata. See peasis lahti, kui Mait oma pöörase reisiloo ära jutustanud ja ema ning isa teada saiwad, et nende wanem poeg neid maha tahab jätta. Nüüd hakkas Jaakgi porisema. Liisu aga siunas ja sõimas nagu warblane.

      „Joak,” kädistas СКАЧАТЬ