Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

      „Salaja! No see puudub weel!” Emand Wittelbach pani käed wõitlushimuliselt puusa. „Aga kes sedagi teab! Pole ju minu silmad igal pool! Ütle mulle aga, mis selle imeliku sõpruse taga on? Mis otstarbe on sellel – kuidas ma pean ütlema? – sellel rumalal lekutamisel, sel halpimisel? Mathias Lutz ei ole ju mitte mees, kellega sinusugusel tüdrukul sel wiisil kõlbaks läbi käia!”

      „Mathias Lutz on meie kõige tublim sell,” kaitseb mamsel Bertha ennast, kuna tal puna nüüd ka kahwatanud põskedesse hakkas walguma. „Seda tõendab papa igapäew.”

      „Soo! Ja sellepärast pead sina temaga sõbrustama!” naeris mamma kihwtiselt. „Ma näen, terwe asi on wäga kahtlane. Ma pean silmad paremine lahti hoidma, ja sina, Georg, teed seda ka! Seda nõuab meie maja auu, mida sinu tütar kipub unustama.”

      Mamsel Bertha süda hakkas täis saama. Ta silmad wälkusiwad.

      „Ma arwan, niisugust ülewaatust ja waritsemist pole minu wanadusel tüdrukul enam waja,” wastas ta nähwakalt. “Ma tean juba mõnda head aastat isegi, kuda meister Witttelbachi tütar ennast peab ülewal pidama, ja tean ka, mis ma meister Wittelbachi maja auule wõlgu olen… Sellega ei eksi ma oma ega oma maja auu wastu, kui ma wiisaka, auusa ja alandliku inimesega mõne lahke sõna räägin, inimesega, kes meie majas nii kaua on elanud, kes siin üles on kaswanud.”

      „Aga meil on ju weel teisi sellisid, kes meie juures üles on kaswanud! Miks sa siis neid oma lahkusega ei õnnesta?”

      Aga mamsel Bertha ei jäänud wastust wõlgu, kui ta ka kitsikuses oli.

      „Teised pole minu lahkuse wäärilised,” ütles ta. „Ma wõin ainult inimestest lugu pidada, kellel midagi peas on. Sa näed ju, mamma, et papa isegi Mathias Lutzi seltsi ei põlga. Kui mitu korda ei ole nad koos Hartmuthi ja Koffski 1 juures käinud ja Kanuti gildes ühes lauas kaartisid mänginud. Miks siis papa mõne muu selliga Hartmuthi juurde wõi Kanuti gildesse ei lähe? Oskar Brandtigi ei auusta ta liig sagedaste oma seltsiga.”

      Meister Wittelbach köhatas. Talle oli weidi piinlik, et tema isikut riiu sekka kisti. Äga nüüd ei olnud enam peasemist Juba pööratigi suurtükiots tema poole.

      „Ja, wanakene, sina pole ka mitte süüst puhas,” tuli esimene pomm. „Sa teed selle endise külapoisi liig ninakaks oma ülisuure sõprusega, kuna sa teisi töölisi, kes kõik auusatest kodaniku-perekondadest on, sellega haawad. Mathias Lutzil wõib peas ja kätes olla, mis tahtes, aga meie ei tohi ometi unustada, kes ta sündimise poolest on ja missuguseid wanemaid ta omaks nimetab.”

      „Kuulge, lapsed,” ütles papa Wittelbach ja tõstis ähwardades sõrme, „jätke mind oma sekeldustest wälja! Mina käin oma sellidega nõnda ümber, kuda mulle tulus ja tarwiline näib olewat. See on mul enam äri- kui era-asi. Ma ei soowiks mitte, et Mathias Lutz minu juurest kord ära läheks. Ja Teie teate wäga hästi, et noored sellid hea meelega kohta wahetawad. Ma püüan teda sõprusega enese külge köita, sest mul on teda tarwis. Tema on minu ärile nagu uut hoogu toonud – ja, ja, armas Sanna, just seesama Mathias Lutz – selle üle ära õlasid kehita ühtigi! Minu mööblid on praegu terwes Tallinnas kõige otsitawamad. Kellel wähegi head maitset on, toob oma tellimise minule. Ma ei karda praegu ühtegi wõistlust. Ja kust see tuleb? Suurelt osalt Mathias Lutzi peast ja sõrmedest. Niisugust selli nikerduse-tööde peale pole mul enne olnud. Mis tema kõik wälja ei mõtle ja kokku ei soni! Juha räägitakse Wittelbachi mööblimoodist, Wittelbachi nikerduse-stiilist. Juba hakatakse Wittelbachi mööblid järele tegema… Kas kuuled, mamma? … Ja nüüd ära nurise enam, et ma Mathias Lutzist lugu pean.”