Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ta esist ehtis ümargune tiik wõlwitud kallastega, mille rohelise, kõntsaga kaetud wee sees paar helewalget luike päid põhja pistsiwad. Lillepeenrad palistasiwad tiigikest ja maja laia trepi ümbrust. Suur kirju wapp waatas kõrgilt lossi eesmise seina kollaka krohwi seest alla.

      Mait jäi puude wahele seisma, waatas ringi ja pidas aru. Kust küljest majale läheneda ja kelle käest kõige paremine paruni järele küsida? On ta kodus ja wõtab ta praegusel tunnil ette? Mõisamaja lähemas ümbruses polnud ainust inimest näha; kas waja oodata, kuni keegi ilmub, wõi otsekohe maja sisse minna?

      „Poiss, mis sa wahid siin?” käis korraga Maidu selja tagant näpsakas hüüe.

      Kui ta ümber waatas, seisis tema ees umbes ta enese wanadune, pika, saleda kaswuga poiss, kelle peenike ülikond, helewalge krae ja õrn, päewatamata nägu külapoissi kahewahele ei jätnud, et tal mõne mõisa noorherra wõi noorisandaga tegemist on.

      Mait teretas.

      „Woatan, kust uksest mõisa sisse tohiksin minna,” kostis ta auupaklikult.

      „Kelle juure tahad minna?”

      „Paruni herra juure.”

      „Mis sa paruni herrast tahad?”

      „Oli natuke asja.”

      „Mis asi see on?”

      „Seda ma ei wõi teistele öelda.”

      „Soo!” Peenike noormees astus ligemale ja waatas wõerale külapoisile uudishimulikult näosse. „Miks sa ei wõi seda teistele öelda? On see mõni sala-asi?”

      „Ja.”

      „Aga mina olen noorherra, paruni herra poeg – mulle wõid ikka öelda.”

      „Ei wõi.”

      Noormees, kes ennast paruni herra pojaks tunnistanud, ajas silmad suureks. Ta uudishimu muutus imestuseks.

      „Sa ei wõi? …Kes sa siis oled?”

      „Mait Luts.”

      „Kas meie wallast?”

      „Ei.”

      „Kust siis?”

      „X. wallast.”

      „Kus see on?”

      Mait nimetas Harju-Jaani kihelkonda.

      „Aa, ma tean,” ütles noor parun. „See on ju wäga kaugel! … Kes sind siia saatis?”

      „Ei keegi. Ma tulin ise.”

      „Ja sa ei ütle mulle, mis asja pärast?”

      „Ei.”

      „Aga mina käsin sind öelda, ja kui mina käsin, siis sa pead ütlema!”

      „Ei ma ütle.”

      Noor parun wangutas kaswawa ärewusega lühikest hõbenupuga koerapiitsa, mida ta käes hoidis. Ta näis aru pidawat, mis selle wastase talujörnikuga peale hakata, kes saksa käsule julgeb wastu panna. Kuna ta pikka, tugewat poissi, kelle jumekas, ühtlane nägu ta tähelpanemist äratas, pealaest jalatallani wihase pilguga mõetis, jäi ta silm korraga kompsu peale peatama, mida Mait kaenla all kandis ja nagu warjata püüdis.

      ,,Mis sul seal koti sees on?”

      „Ei midagi.”

      „Kuidas – ei midagi? Seal on ju üsna suur asi sees!”

      „Aga mitte noorherrale.”

      „Kellele siis?”

      „Paruni herrale.”

      „Näita siia!”

      „Ei näita.”

      „Sa ei näita?”

      „Ei näita.”

      Kauemine ei suutnud noor saks ennast talitseda. Ta koerapiits wihises läbi õhu ja käis poisile plaksti pähe. Siis asus ta räpakalt Maidu kompsust kinni. Lühikene rabelemine tekkis. Warsti lendas aga noor parun tuigerdades tagasi ja pidi peaaegu selili kibuwitsa-põesasse kukkuma. Ta oli Maidu tugewat teomehe-kätt tunda saanud…

      Minut aega seisiwad mõlemad wastased tummalt üksteise ees. Kaks paari wihast kiirgawaid silmi imesiwad endid üksteise sisse, kaks wõitlejat uurisiwad üksteise kangust, kuulutasiwad üksteisele algawat waenu ette… Mait teadis, kellega tal tegemist oli, kelle koerapiits talle näosse löönud, kelle wägiwaldne käsi ta kallisse warandusesse püüdund puutuda. See oli ta wend, ta suurtsugu wend, noormees, kelle soontes seesama weri woolas, mis temagi omades. – Noor parun aga nägi ainult hulljulget, kangekaelset, häbemata talupoega oma ees, kes saksale wastu julges hakata, kes saksa wastu kättki usaldanud tõsta! Tohtis saks sellega leppida? Wõis ta niisuguse kuritöö karistamata jätta?

      Silmapilk näis noor parun aru pidawat, kas uueste tugewa ja wapra wastase kallale karata, wõi omale enne abi kutsuda; siis pistis ta kaks sõrme suhu ja wilistas waljuste. Talle wastati kohe: puiestiku poolt kuuldus suure koera madal haukumine. Siis kahisesiwad põesad, ja määratumate hüpetega lähenes wäikese wasika suurune wesi-hall, kärbitud kõrwadega Daani dogge-koer. Ta kargas esmalt haukudes oma noore peremehe najale püsti; see tõukas ta aga tagasi, ja nüüd nägi ta puu all seiswat wõerast külapoissi, kelle otsa ta lahtistel lõugadel oma weidrate, walge portsellani karwa silmadega wahtima jäi.

      „Poiss, kas näitad nüüd, mis sul kompsus on wõi mitte?” hüüdis noorherra kähisewa healega.

      „Ei näita.”

      „Siis ässitan koera su kallale!”

      „Ärge ässitage – ma löön koera!” hoiatas Mait ja asus tugewamine oma jämeda reisikepi ümbert kinni.

      „Sultan, wõta!” karjus noor parun Saksa keeli.

      Möirgawa haukumisega kargas suur koer wõera poisi peale. Lähemal pilgul pidi ta tema kõris kinni olema. Kuid wälgukiirusel oli Mait kompsu kaenla alt maha pannud ja puu taha wilksatanud. Koer hüppas esimese hooga wasta puutüwi ja prõntsatas tagasi. Wihase, hulguwa haukumisega tikkus ta aga uueste kawala wastase kallale. Seal wingus Maidu malakas ja langes raske hoobiga koerale otsekohe selga. Waene Sultan käis korraks kukertuuti ja taganes siis ruttu, walu pärast kaeblikult kilgates.

      Wastase kerge wõit pani aga noorherra wiha alles leegitsema.

      „Kuda sina lurjus minu koera tohid lüüa!” karjus ta wahutades. „Oota, ma tahan sind õpetada!”

      Ta hüüdis koera tagasi, ja teda uueste poisi peale ässitades, tikkus ta nüüd ka ise tema kallale. Kuna Sultan Maidu hõlma külge asus ja selle lõhki kiskus, hakkas noor parun poisi rinnust kinni, enne kui Mait ennast sai kaitsta.

      „Noorherra, jätke mind rahule,” ähkis Mait, „muidu teen teile haiget.”

      Aga ka seda hoiatust ei pannud noor saks tähele. Oma wihas ei tundnud ta enam iseennast. Kuna ta waljuste koera taga ässitas, kes hambad juba korraks wastase reide löönud, hakkas ta ise mõlema käega Maidu kõrist СКАЧАТЬ