Peksta ja kallistada. Arvamuslugusid Eestist ja eestlastest. Tõnn Sarv

Чтение книги онлайн.

      Kui palju peaks kuluma aega, et sellest ikkagi üle saada?

      Kes oleks võinud arvata, et kommunistide võimu mõju võib nii kaua kesta. Muud põhjust ju Ida-Euroopa mahajäämusel ei ole.

      Ja kui see tõesti veel kaua kestab, siis on see varsti juba tõesti suurem ülekohus ja kuritegu kui kõik küüditamised ja massimõrvad kokku.

      Ettevaatust: ida-eurooplased!

      "Purunenud unistused" – nii pealkirjastas BBC oma Ida-Euroopa praegust olukorda analüüsiva saatesarja. Tõepoolest, kakskümmend aastat pärast Berliini müüri langemist pole ikka veel tasandunud erinevused Ida- ja Lääne-Euroopa vahel. Kommunistide võimu alt pääsenud maad pole vabanenud majanduslikust, vaimsest ja sotsiaalsest mahajäämusest. Mõnes valdkonnas on olukord läinud koguni hullemaks.

      Hoolimata massiivsest lääne-poolsest majanduslikust abist, igakülgsest toetusest ja nõustamisest on Ida-Euroopa endiselt saamatu, vaene ning õnnetu. Tihtipeale ei suudeta isegi Läänest pakutavat vastu võtta. Pole vastavaid ressursse, teadmisi ega võimeidki.

      Ei ole aidanud isegi uue vabaduses sündinud põlvkonna üles kasvamine. Ju siis on keskkond siiski olulisem, sest see keskkond, kasvatus, haridus ja kõik muu ei ole eriti muutunud.

      Nähtavasti on tõesti häving olnud pöördumatu. Või vähemalt võtab mitu korda rohkem aega, et midagi taastada. Usku, armastust, lootust ei ole ega tule niisama lihtsalt juurde. Kahtlustamise ja sallimatuse õhkkonnas üles kasvanud inimene ei hakka eriti kergelt kedagi usaldama ega armastama.

      "Uskumatult toetavad ja heatahtlikud on ameeriklased üksteise vastu," kirjutab üks noor Eesti teatri-inimene New Yorki imetledes. "See võib olla totaalselt naiivne, kuid nad tõesti armastavad ja austavad siin üksteist."

      Muidugi pole asi ameeriklastes ja ega saa ka New Yorki pidada ameeriklaste linnaks. Inimesed ikka aitavad üksteist, usaldavad ja hoolivad enamasti igal pool. Aga jah, kui Eestist tulla, siis võib tõepoolest imestada, et inimesed on toetavad ja heatahtlikukd. Kui üldse millegi üle imestada, siis pigem selle üle, et mõnel pool seda armastust ja austust ei ole.

      Sellest on palju räägitud, aga lootust on vähe. Ja paistab, et ka muu maailm on lootust kaotamas.

      Ida-eurooplastele andestati paljugi. Tehti mööndusi, peeti paratamatuks, et neil pole kogemusi ega oskusi, puudub arusaamine ja kultuur paljudes valdkondades, napib keeleoskust ja kombeid. Sõbralikult ikka toetati, aidati ja prooviti õpetatada.

      Aga kahekümne aasta jooksul on sellest maailmaosast tulnud inimesed valdavalt ikka samasugused mühakad ja matsid, kellelt võib kõike oodata. Endiselt nad joovad, ülbitsevad, jätavad arveid maksmata, petavad ja varastavad. Pole parata, et pikapeale hakatakse neil rohkem silma peal hoidma, muututakse ettevaatlikumaks, sest üha enam tuleb sõnumeid ka juba palju rängematest kuritegudest – röövimistest, tapmistest, vägistamistest jne.

      Mis seal salata, olen ise pidanud korduvalt häbenema ja piinlikkust tundma, nähes eestlaste käitumist välismaal. Olen küll alati siis tänulikult sellele mõtelnud, kui vähe meid on, et õnneks ei jää kellelegi meelde, et tegemist on just minu rahvaga.

      Aga nüüd tundub, et see kriitiline piir on vist juba kätte jõudnud. Juba siin-seal teatakse, juba osatakse seostada. Tuleb olla palju ettevaatlikum oma päritolu selgitades.

      Isegi siis, kui isiku enda vastu polegi midagi, võib ainuüksi päritolu teha kahtlaseks mõne töökoha või lepingu saamise. Juba tõrjutakse "sellest maailmaosast" tulnud kasutajaid tutvumisportaalides. Juba suletakse uksi. Juba tõmmatakse koomale võimalusi. Ja küllap siis põhjusega. Küllap siis on see osa maailmast ennast niivõrd vastikult näidanud, et isegi tolerantsetel ja heasoovlikel inimestel on mõõt täis saama hakanud. On asju, mis sööbivad mällu. On asju, mida ei saa unustada ega andestada.

      Aga kui mark on juba täis tehtud, siis seda parandada on juba palju raskem, kui mitte lausa võimatu.

      Kunagi, umbes kümmekond aastat tagasi, vaadati jah meiesuguseid veel suhteliselt kaastundlikult, enam mitte. Kõigile on selge või saab kiiresti selgeks, et ida-eurooplasi oleks parem vältida.

      Lootused on purunenud nii idas kui läänes.

      Vaja oleks vist uutmoodi mõtlemist

      Tegin eksperimendi ja panin samasse kohta üles kaks teksti. Üks oli "Kuidas edukamalt koostööd teha" ja teine "Kuidas edukamalt sitta keerata".

      Pessimist, nagu ma olen, arvasin, et sitakeeramis-huvilisi on meil umbes 2–3 korda rohkem kui koostöö-huvilisi. Mõtlesin, et teinekord ehk hea mingis seoses viidata. Ja mis selgus – sitakeeramis-huvilisi kogunes lausa kuus korda (!) rohkem kui koostöö-huvilisi. Ilma mingisuguse mõjutamiseta, täiesti neutraalses kohas, täiesti võrreldavates tingimustes.

      Uhh… mõtlesin – pakutakse tutvumist heasoovlikkuse või pahatahtlikkuse võimalustega ja valitakse endastmõistetavalt viimane!? Kas ma tõesti olin inimestest siis seni veel ikka liiga hästi arvanud? Või ongi nii, et kurat ahvatleb rohkem?

      Ma muidugi ei tea, kui levinud selline asi võiks olla. Keegi võiks proovida ja sama eksperimendi kuskile üles panna ka mõnes teises keeles, siis ehk saaks võrrelda kuidagi, et kas meie just olemegi need kõige hullemad.

      Aga jah, võib-olla tõesti polegi see vaid nali, et eestlase lemmikroog on teine eestlane. Ehk see ongi kurb tõsiasi. Või vaatame kas või liiklust linnatänavatel ja maanteedel – mida me rohkem näeme, kas koostööd või sitakeeramist?

      Tüüpiline imestamine välisreisil olles: küll siin on inimesed ikka rõõmsad ja sõbralikud! Või et küll siin on ikka viisakas liiklus! Nojah, tigeduse ja jõhkrusega harjunut üllatab ka juba veidi normaalsem elu. Nii et võib-olla siiski on see rohkem meie eripära, see sitakeeramise huvi.

      Isegi kui heasoovlikud ja pahatahtlikud jaguneksid enam-vähem pooleks, oleks see vist murettekitav. Antud juhul aga näib, et heauskseid ja koostöövalmis inimesi on palju vähem ja tigedaid palju rohkem. Mis tähendab ju, et ei olegi see vaid mingi väikene ja tähtsusetu seltskond, kes netikommentaariumides laamendab või liikluses ülbab. See ongi meile omane.

      Jah, ma tean, mida öeldakse – isegi siis, kui see on tõsi, ei ole ometi vaja selliseid asju välja tuua ja avalikult arutada. Milleks tähtsustada negatiivsust, kui seda on niigi palju. No ma ei tea. Kui rahva meelelaad on tõesti nii negatiivne, nagu paistab, siis tuleks seda tõsiasja kõigepealt teadvustada, mitte selle ees silmi sulgeda. Ja seejärel hakata otsima võimalusi selle muutmiseks. Peegli vältimine pole kedagi veel ilusamaks teinud.

      Põhimõtteliselt on ju rahva mõtteviisi võimalik ka muuta, ajaloos on seda korduvalt ette tulnud. Kas peab selleks üle elama kõigi ideaalide ja lootuste kokkuvarisemise ja hävingu, nagu see juhtus Teise maailmasõja kaotanud sakslaste ja jaapanlastega, või saab seda teha ka ilma niivõrd suurte kataklüsmideta, on muidugi iseküsimus.

      Peamine probleem on õieti vist selles, et hetkel pole näha ühtegi jõudu, kes oleks meie puhul muutustest huvitatud. Minu meelest võiksid mõned teadlikumad ja murelikumad inimesed võtta arvesse ka seda võimalust, et eesti rahvas võib iseennast hävitada ka omaenda haiglase tigedusega.

      Eksperiment ise nägi välja nii: mõlemast loetelust oli näha vaid pealkiri ja pärast sai näha, kumma pealkirja all olevat teksti rohkem loeti.

      –

      10 võimalust, kuidas edukamalt koostööd teha

      1. Näe СКАЧАТЬ