Peksta ja kallistada. Arvamuslugusid Eestist ja eestlastest. Tõnn Sarv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ka siis, kui neid ei küsita. Inimesed on tänulikud.

      3. Näe sihti ja eesmärki ning tegutse üldiste hüvede suunas. Pisiasjad pole olulised.

      4. Igal inimesel on eripärased võimed. Lase tal neid kasutada.

      5. Leia üles õiged lahendused, saavutused ja ilmselgelt head ideed. Kiida neid, julgusta.

      6. Alati on keegi edukam. Leia ta üles, eduta.

      7. Kõik tahavad tegelikult head, seepärast ära sega, usalda.

      8. Enamik inimesi on sinust targemad, kuula nad ära, õpi neilt.

      9. Kindlustunne on kõige olulisem, seepärast tuleb seda igati rõhutada, et keegi üldse midagi teeks.

      10. Ja mis kõige tähtsam – elu ei ole võitlus. Näe sõpru, näe võimalusi, tule neile vastu.

      10 võimalust, kuidas edukamalt sitta keerata

      1. Näe võimalusi. Alati on keegi kuskil hädas. Kasuta see ära – mine ette, võta ära.

      2. Tekita probleeme, loo takistusi, kritiseeri, tee maha ka siis, kui sellest sulle mingit kasu pole. Kokkuvõttes võidad siiski sina.

      3. Näe detaile. Igat sammu saab vaidlustada. Ära lase ennast petta juttudega üldistest sihtidest ja hüvedest.

      4. Igal inimesel on nõrkused, kasuta need ära.

      5. Leia üles eksimused, vead ja ilmselged rumalused. Puhu need suureks, tee üldistusi.

      6. Alati on keegi süüdi, leia ta üles, hävita.

      7. Kõik tahavad ainult varastada, seepärast valva, hoia silm peal, kontrolli.

      8. Enamik inimesi on sinust rumalamad, suru nad maha, käsuta neid.

      9. Hirm kannustab ja ähvardused mõjuvad, seepärast tuleb hirmutada ja ähvardada, et keegi üldse midagi teeks.

      10. Ja mis kõige tähtsam – elu on võitlus. Näe vaenlasi, näe ohtusid, astu neile vastu.

      –

      Muidugi, veidi ju saaks vaidlustada seda kõige hullemat järeldust, et eestlased ongi üks tige rahvas.

      Esiteks, väga väike osalejate arv. See ei pruugi midagi ega kedagi esindada. Teiseks, huvi negatiivsete võimaluste vastu ei pea näitama inimeste kalduvust negatiivselt toimida, vaid lihtsalt huvi. Huvi võib ju tunda, sellest ei saa veel midagi järeldada. Kolmandaks, huvi negatiivsuse vastu võibki olla normaalselt suurem, kuna intrigeerib rohkem. Lisaks võib huvi suurendada ka pealkirjas olev ebatsensuurne "sitt" jne.

      No aga ka teistpidi saaks ju argumenteerida.

      Kes meist on õige eestlane?

      Põhiseaduse sissejuhatuses on meie riik pandud tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Meie rahvuslikud aated, rahvuslik võitlus, ärkamised, märkamised, isamaalisus jne on kestnud läbi kolme sajandinumbri. Meil on isamaaluule, isamaalaulud, isamaalikud erakonnad, on emakeelsed kõrgkoolid, uurimisinstituudid, teaduskeskused.

      Aga meil pole ikka veel korralikku ja vettpidavat teoreetilist ja teaduslikku alust kogu selle rahvusluse põhjendamiseks. Vähemalt selline mulje jääb, kui lugeda kogumikku „Rahvuslus ja patriotism". Sealt ajendatult ka järgmised mõtted.

      Kogu see meie jaoks nii tähtis rahvuslus põhineb ju tõesti vaid tunnetel ja emotsioonidel ning meil pole isegi omavahel veel siiani selgeks saanud, kes siis on see õige eestlane. Kui aga peaksime oma rahvuslikke aateid ja põhimõtteid kuskil mujal ja kellelegi teisele põhjendama ja arusaadavalt seletama, oleksime täiesti abitud.

      Kusjuures, see on kogu aeg niimoodi olnud. Alates juba 19. sajandi ärkamisajast, esimestest laulupidudest, Kreutzwaldist ja Hurdast, Jannsenist ja Jakobsonist; läbi venestamiste, okupatsioonide, sõdade, iseseisvusaegade ja paguluste – kogu aeg on käinud lakkamatu vaidlus, seletamine, tülitsemine ja õiendamine. Metsavendade laulus lubatakse kord lõplikult selgitada, kes on meist õige eestlane.

      Miks ometi?

      Kas on meie rahvuslus siis kuidagi tabuteema, millest asjalikult ei tohigi rääkida? Kas seda ei saagi selgelt näha ja analüüsida? Kas sel ei olegi mingeid objektiivseid tunnuseid? Või on see nii endastmõistetav, et seda ei pea isegi põhjendama?

      Või äkki tõesti peabki see olema vaid tundeküsimus? Armastussuhe – sa kas armastad oma kodumaad või ei armasta, nagu oma naist või meest. Ei ole ju vaja põhjendada, miks sa kedagi või midagi armastad, eks ole.

      Paraku on ka armastus filosoofiline küsimus, nagu ka näiteks elu mõte või Jumal või viimnepäev. Armastuse filosoofilistest käsitlustest meenub kohe kas või Erich Frommi "The Art of Loving", aga ka paljud teised.

      Hea küll, võib ju ütelda, et las need filosoofid targutavad, mina armastan oma maad ja rahvast nii nagu ise tahan ja õigeks pean. Paraku ei ole ka see niisama lihtsalt võimalik. Mida see sinu maa ja rahva armastamine tegelikult tähendab? Mida või keda sa siis tegelikult armastad? Keegi ei armasta ju igat inimest oma rahva hulgast või igat kohta oma maal.

      Pealegi lisandub siia ju kohe poliitika, riik, võim ja valitsejad. Kuidas sinu isamaa-armastus nendega seondub ja ühildub? Kas on võimalik, et sa hoolid oma isamaast, aga oled vastu sellele, kuidas seda valitsetakse? Aga kui siia lisada veel isamaa kaitsmise aspekt ja küsida, millise võimu või millise valitsuse eest sa sõtta läheksid – siis läheb asi ju lausa veriseks.

      Nii et selle isamaa-armastuse põhjendamine ja selgitamine võib mõnel juhul olla lausa elu ja surma küsimus. Mitte ainult sulle, vaid võib-olla kogu rahvale. Nõnda ei pruugi see olla sugugi vaid niisama tühi loba ja viljatu filosoofiline targutamine, vaid vägagi praktilistele järeldustele jõudmise tee.

      Aga mingis mõttes käib sõda ju ka praegu. Pidevalt esitatakse meile küsimusi, kogu aeg tahetakse vastuseid. Kui keegi soovitab siinsete venelaste probleemidele tähelepanu pöörata, siis käratatakse: "Aga mis nad siis tulid siia!" Kui meid nimetatakse fašistideks, siis on esimeseks vastuseks: "Aga vaadake, missugused te ise olete!"

      Nagu väikesed lapsed:

      "Loll!"

      "Ise oled loll!"

      Ei näita vist erilist mõttetarkust ega ärata ka usaldust.

      Suurem osa meie rahvuslikkust ja isamaalikkust toetavatest populaarsetest argumentidest on ju vähegi avaramalt mõtestatud taustal lihtsalt nõrgad, naeruväärsed või lausa jaburad. Enesehaletsemine ja teiste süüdistamine ei ole ju eriti tõsiseltvõetavad tegevused, samuti uhkeldamine ja ülbamine.

      Ma ei tea, kas keegi on üldse üritanud sõnastada kõige olulisemaid ja üldisemaid küsimusi meie rahvusliku filosoofia jaoks. Alustada võiks sellest, et küsida, mis mõte on üldse meie rahval. Mis kasu on meist maailmale? Miks me üldse rahvana olemas peame olema? Ja sealt edasi, mis on eestlaseks olemise plussid ja miinused? Kas rahvuslus võib takistada su vabadust ja arenemist? Milliseid piiranguid see tekitab? Kuidas neist takistustest vabaneda? Kas eestlust saab kaitsta ja arendada ka mõnes muus keeles peale eesti keele? Kas selleks peab pidevalt elama Eesti territooriumil? Ja paraku on olulised ka järgmised küsimused: Kas siin sündinud ja kasvanud venelased võiksid ka oma sünnimaad armastada? Kas ja kuidas võivad teiste rahvaste tunded kokku sobida meie tunnetega? Miks peaksid СКАЧАТЬ