Peksta ja kallistada. Arvamuslugusid Eestist ja eestlastest. Tõnn Sarv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keegi ei näe, oma lipu välja võtta? Kas see kõik peabki olema nii kroonulik, kohustuslik, sätestatud?

      See pole ju ainult riigilipp – see on ka meie rahvussümbol. See on meie kõigi asi. Mida selliste eeskirjadega õieti kaitsta ja reguleerida üritatakse?

      Sümbolid ja märgid on juba oma olemuse poolest vabalt sümboolseks kasutamiseks. Kui keegi ikka tahab oma meelsust avaldada, siis palun, lehvitagu oma lippu või pangu mõni teine lipp põlema selle asemel, et kellelegi otseselt nuga selga lüüa või pomm alla panna, eks ole?

      See ongi ju üks sümbolite funktsioone. See ongi kultuur. Et kui sa muidu ei saa, siis demonstreeri, avalda meelt, hävita sümbol, aga jäta objekt ise siiski rahule.

      Aga hakata sümboleid veel mingite eriliste seadustega kaitsma ja seejuures sugugi mitte sümboolsete, vaid juba täiesti reaalsete karistustega ähvardama – see ju ei tööta. Vähe sellest, nende piirangutega riivatakse kindlasti meie Põhiseaduse §-i 45 (igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi…) ja ilmselt teisigi sätteid.

      Pealegi ei ole võimalik määratleda ega ammendavalt loetleda kõiki võimalikke rahvussümboolika kasutamise valdkondi ega juhtumeid. Ei ole ju alati tegemist meelsuse või veendumustega, olgu siis poolt või vastu. Küll ja küll on neid juhtumeid ja olukordi, kus Eesti või mistahes teise riigi lipu kujutist kasutatakse lihtsalt teavitamiseks, märgina, näiteks keele või valuuta tähistamiseks või mõnel muul täiesti neutraalsel puhul.

      Huvitav, muideks, kelle initsiatiivil ja algatusel üldse see sinimustvalge reglementeerimine, represseerimine ja käskimine-keelamine-karistamine toimub?

      Võiks ju kahtlustada, et ehk on selle taga endised kommarid, kes meie rahvusvärve salajas vihkavad ja tahavadki ära keelata. Või siis hoopis mingid erilised marurahvuslased, kes peavad Eesti lippu nii pühaks, et ei kannata välja mingisugustki omavoli. Või on see kõik selleks, et oleks kohe vastav seadus võtta, kui mõni tibla või muu pahaline peaks millegi jõledaga hakkama saama, et saaks kohe käed raudu panna.

      Tegelikult käib selle juurde ju ka targutamine, et ega siis meie rahvas pole selline nagu mõned teised. Et meie ikka niimoodi põhjamaiselt vaikselt ja tasahilju ja vaoshoitult ajame omi asju. Et rahvustunne ja rahvusvärvid on meie südames ja et need polegi ilma peal lehvitamiseks kogu aeg. Ja siis veel ka see jutt, et kui liiga vabalt saaks neid asju kasutada, siis labastataks ja lagastataks kohe ära, ei oleks enam nii tähtis ega väärtuslik.

      Nojah, vaevalt siiski. Igaüks on näinud, kas või filmidest või uudistest, kui palju näiteks USA-s kasutatakse nende lippu ja kui väga seda samal ajal ka austatakse. Usun, et ilmselt on meie rahvusvärvide kohta käivate nõudmiste puhul siiski tegemist inimliku rumaluse ja piiratusega vastavat ala haldavate ametnike poolt.

      Ja veel see ahistav tingimus, et pärast päikeseloojangut ei tohi meie lipp ilma valgustamata väljas olla. Kindlasti on sellel mingi ajalooline traditsioon ja põhjendus, aga kui kujutada ette miskit ÜRO või EU või NATO asutust või mistahes rahvusvahelist kohta, kas või hotelli, mille ees lehvivad kümnete maade ja riikide lipud – ei kujuta ju ette, et keegi tuleb ja igal õhtul võtab ainult meie lipu sealt rivist välja või langetab ning igal hommikul jälle tõmbab üles. Absurd ju.

      Olen seda meelt, et praegune Eesti lipu seadus ning Eesti lipu kasutamise kord ja hea tava koos Karistusseadustiku §-ga 271 keelavad, ahistavad ja piiravad meile olulise sümboolika vaba kasutamist.

      Pole võimalik seadusandlikult reguleerida loomulikke asju. Keele või sümbolite kasutamine peaks olema, vähemalt minu arvates, sama loomulik ja endastmõistetav nagu lindude lend või rohu kasvamine.

      Keskmised koju tulevad…

      Tuleb välja, et alati on olemas olnud ja edasi kestnud järjepidev "keskklass", isegi veel enne, kui see mõiste üldse käibele sai tulla.

      Tõepoolest, kui ongi nii nagu võib lugeda Vikerkaares (nr 7–8, 2009) ilmunud Ulrike Plathi artiklist "Kadunud kuldne kese", et veel 19. sajandi lõpul oli maarahva hulgast võrsunud mõisateenijaid, ametimehi, valitsejaid, kõrtsmikke, möldreid, aidamehi, kiltreid, kupjaid, seppi, kokki, aednikke, lapsehoidjaid, kodu- ja kooliõpetajaid, tallipoisse, kutsareid, jäägreid, vöörmündreid, köstreid, kellamehi, ämmaemandaid, apteekreid, velskreid, tislereid, müürseppi, kingseppi, rätseppi (rääkimata veel linnades elavast rahvast) märksa rohkem kui talupoegi või rentnikke, siis tekib tõesti küsimus, millisest rahvast me üldse pärineme. Ja millest me õieti räägime, kui tahame rääkida kultuurilisest järjepidevusest põlisrahvana, kes on järjepidevalt oma maad harinud.

      Mitte keegi ei salli neid. Mitte kuhugi nad ei sobi.

      Nad ei asetu ühtegi süsteemi. Nad ei "rõhu" kedagi, aga ka neid ei "rõhuta". Nad ei tooda, kasvata ega loo midagi. Neile ei kuulu midagi. Jah, nad teenivad suuromanikke – paruneid, baltisaksa aadlikke, mõisnikke, nii nagu keegi tahab neid nimetada. Nood ei saa ilma nendeta hakkama. Ja seepärast kannatatakse neid välja. Nendega tehakse lepinguid, kontrahte, neile makstakse palka. Kirutakse ka kindlasti, nagu ikka härrasrahvas teenijaskonda kirub ja kardab vaikselt, et on neile juba liiga palju võimu andnud.

      Ja teisest küljest sõimatakse neid ka talurahva poolt, sest just nemad moodustavad selle "parema" osa rahvast – just nemad on need, keda põldu hariv, suitsutaredes ja muldpõrandal elav rahvas põlgab ja samal ajal ka kadestab. Just nende kaudu jõuab sakste võim madalama rahva turjale. "Kilter, kubjas, aidamees, need on põrgus kõige ees." Nad on talurahvast kõrgemale tõusnud. Jah, võib öelda, saksastunud, kuid ometi oma keelt kõnelevad.

      Nii olid näiteks 1781. ja 1796. aastal ilmunud kokanduse ja aianduse käsiraamatud mõeldud just neile. Neid oli järelikult juba tol ajal nii palju, et tuli selliseid raamatuid eesti keelde tõlkida ja välja anda. Õpetused spargli, artišoki ning ananassi kasutamise kohta ei saanud kuidagi olla mõeldud talurahvale.

      Mis mõttega siis üldse kõnelda pöördelistest talurahvaseadustest, selle rahva pärisorjusest vabastamisest, õiguste ja perekonnanimede andmisest, kooliharidusest jpm. Selle rahva edulisem osa oli juba ammu enne seda jõudnud ennast ise vabastada, omandanud kirjaoskuse, häid kombeid, oskusi ja vilumusi, Euroopalikul tasemel, kui tänapäevaselt väljenduda.

      See on keskklass. Võib-olla ka, teise nimega, väikekodanlus, pisipürjelid, tõusikud, kadakasakslased. Neist ei taha keegi midagi kuulda. Nad ei sobi ühtegi süsteemi. Ei ole nad orjad ega isandad. Keegi neid ei armasta. Neid nagu polekski olemas.

      Ometi pärinevad just sellest klassist näiteks kõik 19. sajandi ärkamisajaga seonduvad tähtsamad tegelased ja eestvedajad. Ja mitte ainult nemad. Kust tulid esimeste eesti laulu- ja pasunakooride koosseisud? Kellest koosnes esimeste eesti laulupidude esinejaskond ja publik? – Ikka ju sellest samast kihist.

      Kahtlane seltskond igatahes. Üks silm alati kõõrdi piilumas, mida saksad teevad, et siis ise järele teha. Vaikselt või kõvahäälselt põlastades maarahvast, kes siin-seal ikka veel vanu "aidu-raidu" regilaule jorutas ja aida lakka Tõnnile ande viis.

      Jah, tagantjärgi võime öelda, et nii nad tapsidki meie omakultuuri. Nii see läkski, et pole me õieti ei üks ega teine. Ei ole enam vana ürgset šamanismi ja puude kummardamist ega ole me saanud ka õigeteks eurooplasteks, noor-eestlastest ja nende püüdlustest hoolimata.

      Eks see vahetegemine ja vastastikune põlastamine kestis ju päris kaua. Noid "saksa moodi" olla tahtjaid naeruvääristas Kitzberg, "antvärkide" veidrusi pilas Luts, ei jätnud Tammsaaregi tõusikuid ja vurlesid rahule. Lutsu "Kevades" toimub mõisa- ja külakooli poiste vahel lausa kaklus.

      Muide, selle kahtlase keskklassiga on olnud hädas teisedki.

      Lenin, СКАЧАТЬ