Peksta ja kallistada. Arvamuslugusid Eestist ja eestlastest. Tõnn Sarv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Need viimased, leiduvad vaid mõnes väljaandes, on vägagi tähenduslikud. Kommentaare kirjutades peab kirjutaja paratamatult ennast veidi talitsema, aga heakskiitva või pahakspaneva plussi või miinuse lisamine ei kohusta ju millekski. See on lihtne hääletamine ning tulemused on ikka päris jubedad. Vihkamist on tõesti palju.

      Sõnaselgelt ei taha muidugi keegi tunnistada, et ta kedagi või midagi vihkab. Nii pole kombeks. Nii poleks viisakas. Ja pealegi tunnistatakse ju sellega enda nõrkust kellegi või millegi suhtes. Pigem hoitakse eemale, välditakse, samal ajal kirudes, irvitades, põlastades.

      "Ei, ma ei vihka teda," ütles üks tuntud teatritegelane ühe tuntud kirjaniku kohta. "Ma suhtun temasse tuima ükskõiksusega."

      Sellist jäika, kivistunud viha ei leidu ainult teiste rahvaste või inimeste suhtes. Niimoodi vihatakse ka politseid, maksuametit, mõnda erakonda ja üldistatult kõiki neid, kes ei kuulu "meie" hulka. Naaber võib olla värdjas juba ainuüksi oma muusikamaitse tõttu. Pimedat viha tekitavad kõik need, kes millegi arusaamatuga tegelevad, olgu nad siis homod, taimetoitlased, usklikud, jooga harrastajad või mediteerijad. Vihastatakse selle peale, kes sulle autoga ette keerab või teed ei anna või kelle kõnniteele pargitud romu pärast pead kaks sammu kõrvale astuma. Mõni võib ainuüksi BMW märgi nägemisest solvuda.

      Hea küll, see kõik on võib-olla labaste ja madalate inimeste maailm. Ei maksa veel pööbli arvamustest või netikommentaaridest mingeid järeldusi teha. Vaadakem asju siiski üldisemalt ja kõrgemalt, kultuursel tasandil.

      Poliitikas käib kõigi sõda kõigi vastu. Kõik on omavahel vaenujalal, solvunud ja tigedad. Käib lakkamatu ärapanemine. Põhimõteteks pole mitte ideaalid, vaid vastandumine. Valimiste ajal ei räägita ammu enam sihtidest või eesmärkidest, vaid vastaste vigadest ja puudustest. Mida paremini ja edukamalt suudad teisi halvustada ja mõnitada, seda parem ja edukam sa ise nagu oleksid. Kellegagi koostööle minek tähendab aga lausa põhimõtete reetmist.

      Isegi loomeinimesed ja teadlased ei ole eriti avatud ega sümpaatsed. Ometi võiksid ju vähemalt kunstnikud, kirjanikud, muusikud ja üldse intelligentsed ja haritud inimesed olla kõrgemal mingitest labastest nääklemistest, aga ei. Vaevalt saad ettevaatamatult mingis seoses kellegi nime nimetada, kui saad kohe teada, kui õela ja pahatahtliku inimesega on tegelikult tegemist.

      Pead lausa kikivarvul kõndima, silmad ja kõrvad lahti hoidma, et kogemata kellegi vastaseid ei nimetaks või kiidaks. Kõik suhted, kõik tegevused, kõik vahekorrad on pingestatud, kõnnid nagu miiniväljal. Kui sa oled kellegi poolt, pead kohe olema kellegi vastu.

      Kusjuures, see kõik ei ole üksnes lihtne ksenofoobia, hirm võõraste ees, võõrapärasuse vihkamine. See on midagi enamat.

      See on ääretu eneseimetlus, enesearmastus, egomaniakaalsus ning, teistpidi vaadates, misantroopia, inimvihkamine selle sõna kõige üldisemas tähenduses.

      Isegi perekond ei loe midagi. On täiesti tavaline, et vihatakse oma isa või ema või mõlemaid. Pole midagi imelikku selles, et lihast venda või õde peetakse kõige kurja juureks. Tean vanemaid, kes omaenda lapsi ei salli.

      Isegi välisreisil, kaugel kõigest sellest, mis muidu võib-olla närvidele käib, puhkuse ja lõõgatuse ajal, isegi siis tahetakse olla eemal teistest omasugustest "nõmedatest turistidest".

      Katsutakse üürida kamba peale maja, et ei peaks hotellides taluma teiste inimeste lähedust. Otsitakse inimtühja randa, puutumatut loodust, kuhu saaks siis ise muidugi läbustama minna. Tahetakse olla eemal kõigist inimestest. Ei sallita isegi teenindust, hoolitsust või tähelepanu. Kõik on vastik. Kõik on nõme. Kõik ajab närvi.

      Korduvalt nähtud.

      Kust ometi pärineb see meeletu vihkamine, mis on nii sageli omane meie inimestele? Olen maailmas pisut ringi liikunud ja pole midagi taolist märganud eriti kuskil.

      Võiks ju arvata, et ehk on jällegi tegemist mingisuguse nõukogude aja või kommunistliku ideoloogia pärandusega meie inimeste hingedes. Sel ajal pidi tõepoolest igaüks iseenda eest seisma, kõigist teistest eemale hoidma ja neid lausa kartma. Või siis ehk miski natslik või fašistlik ideoloogia, põhimõtteliselt samuti inimvaenulik, on kuidagi meisse kinni jäänud.

      Aga paraku peaksime ju teadma ja tunnistama, et ega meie omaaegses EW-s polnud asjad sugugi paremad. Oli tüli ja vaenu meie inimeste vahel ka 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi teise poole paguluses olid asjad veelgi hullemad. Omavahelised tülid, vaenutsemine ja vihkamine oli pagulasorganisatsioonide ja isikute vahel lausa reegliks. Ja seda kõike ilma mingi välise ideoloogia või surveta. Asi pole tõesti selles, et keegi on meid selliseks teinud või kujundanud. Me olemegi sellised. Oleme kogu aeg olnud. Kurb.

      Miks see nii on? Miks meil on nii vähe sõbralikkust? Miks napib koostööd? Miks tundub võõrale naeratamine nii imelik? Miks pole usaldust, hoolivust, leppimist, andestust, mõistmist, sallivust, rõõmu?

      Keelatud Eesti lipp

      Olen alati maailmas ringi liikudes imestanud ja imetlenud, kui palju on igal pool näha vastava maa lippe. Üksõik millises riigis ma ka ei oleks, igal pool hakkab silma just nimelt selle maa lipp ja selle värvid. Igasugusel kujul – küll igasuguses suuruses lippudena, küll vimplitena, paeltena, õhupallidena, rosettidena; nii reklaamis kui lihtsalt kujunduses, dekoratsioonides, mustrites, ornamentides, rõivastel, aksessuaaridel, kunstis, ehetel, tarbeesemetel, kõikjal. Sest selle maa inimesed armastavad oma lippu ja rahvusvärve. Ja tahavad oma armastust ka teistele näidata.

      Miks see siis imestama paneb?

      Aga sellepärast, et Eestis olles ei näe meie lippu õieti kuskil, vaid asutuste välisuste kõrval. No ja veel miskitel tähtpäevadel, kui ollakse sunnitud seda välja panema. Aga muidu, vaevalt.

      Välismaalased, kes meie maad külastavad, ei pruugi üldse teadagi saada, mis siis õieti on meie riigi- ja rahvuslipp või – värvid, sest nõnda vähe on seda näha.

      Olin ise kunagi üks neist, kes organiseeris Tartu Muinsuskaitsepäevi 1988. aastal. Mäletan hästi, kuidas toodi välja rahvusvärvid ning mida see kõik tol ajal tähendas. Aga vaid mõned aastad hiljem tuli mitmetes ilusates ja toredates kohtades imestada, et miks lippe ei ole. Ja sain üllatusena teada, et Eesti lipp ja sinimustvalge kombinatsioon olevat ära keelatud.

      "Mis toimub?" oleksin tahtnud hüüatada. Kas me siis selle eest võitlesime? Kas me siis ei tohigi oma lippu ja rahvusvärve kasutada? Justkui oleks nõukogude aeg, mil selle eest vangi pandi, tagasi tulnud.

      Midagi pole parata, nii ongi. Hetkel kehtiv Karistusseadustiku § 271 (1) ütleb selgesõnaliselt: "Eesti lipu heiskamisele või Eesti lipu ja selle värvikombinatsiooni kasutamisele esitatud nõuete rikkumise, samuti Eesti lipu kaubamärgina kasutamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga."

      Ning Riigikantselei poolt kehtestatud Eesti lipu kasutamise kord ja hea tava ei näe tõesti ette selle kasutamist lihtsalt niisama. Muuhulgas sisaldab see näiteks järgmisi nõudeid: "Auandmiseks kallutatakse lipp aeglaselt 45° võrra ettepoole. Liikudes alustatakse auandmist umbes viis meetrit enne austatavat objekti (isikut või kohta) ning lõpetatakse umbes 1 meeter peale austatavat objekti lipu püstiasendisse tõstmisega."

      Kas tõesti pannakse keegi vangi, kui ta on lippu langetanud üle 45° või pole seda teinud piisava aeglusega?

      Hea küll. Ma saan ju aru, et kogu see jura on selleks, et minu lippu koheldataks piisava austuse ja väärikusega. Aga, vabandage, kuskil võiks ju ometi olla alles ka terve mõistus.

      Miks СКАЧАТЬ