Kristian asendusteenistuses. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaubiku taha ja pobises tasa:

      „Kuradi hullud kommunistid…”

      Kristian vaatas oma piilupart Donaldi käekella ja teatas Ottole:

      „Ma pean nüüd minema. Tšau.”

      „Raisk, ei jäta mind siia selle haamrimõrtsukaga kahekesi!” karjatas Otto, pilk endiselt Lada lakke naelutatud.

      „Sorri, asendusteenistus kutsub.”

      Otto ja võib-olla osalt ka Hiace’i juhi õnneks saabus kohale politseipatrull, kes hakkas uurima õnnetuse põhjuseid ja võimalikke süüdlasi.

      Kristian astus samal ajal mööda Kapteeninkatut ja küsis vastutulijatelt teed Laivanvarustajankatule. Lõpuks astus ta Helsingi sõjaväeringkonna staapi teatama, et ei kavatse osa võtta ühestki sõjast. Kui ta oli näidanud kaitseministri visiitkaarti, kutsuti kiiresti kohale kõrge auastmega sõjaväelane, kes palus Kristiani oma kabinetti.

      „Te soovite siis minna asendusteenistusse?” küsis mees üle.

      „Just nii see läheb,” noogutas Kristian.

      „Võite täita siin taotluse, mida arutatakse siis kutsealuste komisjonis ja teid kutsutakse sinna küsitlusele.”

      „Mida nad kuulda tahavad?”

      Kolonel jäi Kristianile küsivalt otsa vaatama.

      „Kas te teete minu kulul nalja või tahate ka tegelikult asendusteenistusse astuda?”

      Kristian kargas vihaselt püsti, lõi kaitseministri visiitkaardi koloneli ette ja hüüdis:

      „Helista temale ja küsi, kas mul on tõsi taga!”

      Kolonel mõistis samal hetkel, et tal on tegemist püstihulluga ning asus teda rahustama.

      „Täitke rahulikult need paberid ära ja ma hoolitsen, et asi saab kiiresti korda,” lubas kolonel.

      „Okei,” innustus Kristian. „Ega sul pliiatsit ei ole?”

      „On.”

      „Kas ma võiksin selle saada?”

      Kolonel ulatas Kristianile pastapliiatsi.

      „Kas see on mulle päriseks?” säras Kristian.

      „Kas või.”

      „Thanks! Ma lähen nüüd teen selle avalduse, et minust ei saa sellist nagu sina,” naeratas Kristian päikeseliselt ja kummardas lahkudes kolonelile.

      Kodus ootas Kristianit korralik üllatus, sest seal istus Otto, pea kõvasti sidemeis ja kaela ümber valge plastmassist tugi.

      „Mis su peaga juhtus?” imestas Kristian.

      Otto pidi pöörama tervet keha, et pojale silma vaadata.

      „Sa jätsid mu selle kuradi haamrimõrtsuka küüsi,” osutas Otto oma otsmikule.

      „Kas ta lõi sind haamriga vastu pead ja kaela?”

      „Ainult vastu pead.”

      „Ehkki politsei oli kohal?”

      „Ehkki.”

      „No miks sul siis see kaelavõru on?”

      Otto ei kommenteerinud kaelavõru, sest muidu oleks ta pidanud tunnistama Kristiani varasema auto peatugede vajalikkust puudutava hoiatuse õigsust.

      „Mul on köha ja see on selline moodne kaelamähis,” ütles Otto.

      „Sul on üsna kõva kaelamähis,” märkis Kristian ja koputas vastu kivikõva kaelatuge.

      „Raisk, ära mind puutu!”

      „Kas kurk on nii valus?”

      „On.”

      „Võta Strepsils.”

      Otto pigistas silmad kinni, et mitte näha Kristiani juhmi ilmet ega täiest haigest kõrist röökima hakata.

      „Teed äkki teleka lahti,” püüdis Otto kõneainet vahetada.

      Uudistesaates räägiti just, kuidas Nõukogude Liidu kommunistliku partei peasekretäriks oli valitud Mihhail Gorbatšov. Otto vahtis ümmargusi silmi uudispilti idanaabri juhist.

      „Kas tal on mingi sitt peas või?” küsis Otto ja näitas ekraani poole.

      Magamistoast ilmus Hertta ja nähvas:

      „Ära hakka kohe arvustama, kui mees on ametis olnud alles mõne tunni.”

      „Kas sa mitte ei maganud?” ehmatas Otto.

      „Oleksin maganud, kui teie poleks siin lärmanud, aga mis sel mehel viga on?” küsis Hertta ja osutas ekraanil olevale verivärskele peasekretärile.

      „No mingi sitt tal ikka otsaees on,” ajas Otto.

      Nüüd mõistis ka Hertta, mida Otto mõtles.

      „See on kindlasti mingi sünnimärk.”

      „Äkki ta on putsist otse põrandale pudenenud ja sealt sellise lataka otsaette saanud?” kahtles Otto.

      „Lõpeta!” pahandas Hertta.

      Kristian sekkus vestlusse:

      „Otto, kas sa ise ka märkad, et oskad üsna kergesti inimeste meeleolu ära rikkuda?”

      „Ole sina vait! Ilma minuta istuksid sina vanglas!”

      Kristian vahtis Otto kuraasikat ilmet.

      „Kuidas nii?” huvitus Hertta.

      Otto surkis vihaselt sõrmega Kristiani poole ja kõmistas:

      „Kui ma poleks politseile valetanud, et ta päästis seda haamritüüpi kruvikaga lüües mu elu, istuks ta korralikult kokku pakituna türmis ja ootaks surmaotsust mõrvakatse eest.”

      „Aga… Aga Soomes ei ole ju mingit surmanuhtlust?” küsis Kristian alahuule värisedes.

      Hertta pöördus Kristiani poole ja küsis rahulikult:

      „Kristian, ehk seletaksid oma emale, millest su isa räägib?”

      „No ma ju rääkisin talle, et pangu sinna Ladasse peatoed, enne kui kellelgi pea otsast ära tuleb ja siis…”

      „Ei tea, mis Ladasse?” katkestas Hertta Kristianit.

      „No sellesse Otto uude autosse.”

      Hertta tormitseval ilmel oleks võinud kummuli keerata kas või terve rea naftatankereid.

      „Mis kuradi Otto uude autosse?”

      „No raisk, ma võin oma rahaga teha, mida ise tahan!” püüdis Otto end kaitsta.

      „Kas СКАЧАТЬ