Kristian asendusteenistuses. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaasa võileivapaki, mille ta Lada esiistmel avas. Otto nuusutas, nina püsti, õhku ja turtsus:

      „Siin on sita hais.”

      „Ei ole,” ehmatas Kristian, sülitas leiva suust ja hakkas samuti nuusutama.

      „On jah sita hais,” jätkas Otto. „Kas sul on sitt püksis?”

      „Muidugi mitte! Sa oled ikka täitsa segane…”

      „Siis haiseb see su võileib sita järgi.”

      Ka Kristian tundis kanget sitahaisu, surus võileiva kiiresti kotti tagasi ja viskas pambu aknast välja. Otto tõstis taguotsa, mille järel autos levis veelgi vängem inimese sita aroom.

      „Kae kuradit, see hais oli peidus hoopis minu perse all.”

      Kristian hakkas raevukalt armatuurlauda taguma ja ägama:

      „Ma viskasin sinu pärast oma teemoona aknast välja, sest arvasin, et minu võileib haiseb kaka järele!”

      „Ära arva nii palju,” kõkutas Otto ja tõstis tuharaid.

      Kristian avas oma akna ja pistis pea nii kaugele välja, kui autost välja kukkumata võimalik.

      „Pane nüüd see aken kinni, raisk, enne kui me ära külmume!”

      Pärast üürikest tummalt istumist hakkas Kristian Otto värsket aaret uurima.

      „Mis augud need siin esiistmete peal on?” küsis Kristian.

      „Nendesse võib panna peatoed,” vastas Otto uhkelt.

      Kristian nõjatus ettevaatlikult tahapoole.

      „Seda et, äkki sul tasub lasta need ikkagi külge panna?”

      „Ei, kurat! Kuidas ma siis tagurdada näen, kui sellised jurakad seal ees on,” pööras Otto vaevaliselt oma lihavat kaela.

      „Need on sul siis ikkagi olemas?”

      „Olid, kuni ma nad ära viskasin.”

      „Seda et, oled sa mõelnud, mis juhtub, kui keegi sulle kõvasti tagant sisse sõidab?”

      „Mis siis?”

      „Meil mõlemal tuleb pea otsast.”

      „Kuidas nii?”

      „No vaata nüüd ise, kui keegi tagant sisse sõidab, siis jõnksatavad meie pead tahapoole, sest siin ei ole mingisugust kaitset,” patsutas Kristian ristluude kohal lõppevat seljatuge.

      „Ei sõida meile keegi perse…”

      Kristian vandus pühalikult, et ei istu Otto Lada esiistmele enne, kui sinna on paigaldatud peatugi.

      „Kas ma võin taha istuma minna?” küsis Kristian.

      „Millal?”

      „Kas või kohe.”

      „Mine aga,” naeris Otto.

      Kristian keeras end üle seljatoe ja jäi tagaistmele poollamaskil asendisse.

      „Kurat, kas sa läksid sinna magama või?” oli Otto üllatunud.

      „Ei. Ma lihtsalt ei taha, et mul pea otsast tuleks, kui keegi meile tagant sisse sõidab.”

      „No kurat küll..”

      Kristian piilus vahetevahel istmete vahelt, kuhu Otto sõitis.

      „Kas selle rooli asendit muuta ei saa?” küsis Kristian.

      „Kuidas nii?”

      „See paistab olevat üsna naljakas asendis. Umbes nagu sa juhiksid bussi.”

      Otto ei teinud Kristiani kommentaari kuulmagi, sest Lada rool oli kahtlemata juhi asendit arvestades üsna erilise nurga all. Pikemal sõidul pidi juht tõenäoliselt kannatama üsna kõva kaelavalu.

      „Mis see täpne aadress seal Laivanvarustajankatul on?” küsis Otto.

      Kristian koukis välja kaitseministri visiitkaardi ja luges selle tagaküljelt:

      „Kuus.”

      „Mis seal on?”

      „Helsingi sõjaväeringkond.”

      Otto päikeselisel näol oleks võinud kas või mune praadida.

      „No lõpuks ometi,” ohkas Otto.

      „Jah, ma lähen end sinna asendusteenistusse registreerima.”

      Otto vajutas vihaga piduripedaali põhja. Samal hetkel kostis põrgulik prahvakas, kui valge Toyota Hiace neile otse tagant sisse põrutas. Otto istus endiselt sirge seljaga, aga ta pea jõllitas kummalise nurga all Lada katust. Kristian oli lennanud tagaistme ette põrandale.

      „Äkki aitad natuke,” palus Otto vaiksel häälel.

      „Kuidas?” ajas Kristian end üles.

      „Lükka mu pea väga kuradi ettevaatlikult tagasi püsti.”

      Otto ukse taha ilmus tulivihane verine remondimees, haamer käes.

      „Mida vittu sa kuradi kommar tegid?” sõimas tagant sisse sõitnud kaubiku juht.

      Kristian püüdis oma akent lahti keerata, aga aken ei liikunud kuhugi.

      „Kes kurat seal lärmab?” küsis Otto.

      „Ööö, mingi verine onu, kellel on haamer käes.”

      „Ütle talle, et tõmmaku perse või kutsugu kiirabi.”

      „Äkki ütled ise,” arvas Kristian, nähes samas, kuidas haamer juhipoolsele esiaknale lähenes.

      Esmalt kostis akna prahvatus ja kohe selle järel kummaline lõksumine, kui Otto püüdis häält teha, samas kui kaks tugevat verist kätt teda kõrist pitsitasid.

      „Mida vittu sa kuradi mesimumm enda arust mõtlesid, kui piduri põhja tallasid?” röökis mees Ottole kõrva.

      Kristianit ajas meeletult naerma, et kaubiku juht paksu kõhuga kollase-mustatriibulises kampsunis Ottot mesimummuks nimetas. Kapp lasi haarde niipalju lõdvemaks, et Otto suutis vastata:

      „Mina väejooksikuid ei sõiduta.”

      „Raisk, vaata vähemalt silma, kui minuga räägid!” käratas mees Ottole, kes jõllitas endiselt, kael täisnurga all, Lada lage.

      „Mu pea ei liigu.”

      „Paneme liikuma,” mühatas mees ja oli just kahe käega Otto peast haaramas, kui Kristian asus oma isa kaitsma ning lõi väga terava ristpeaga kruvikeeraja mehe verisesse kätte.

      Kaubikujuht ulgus nagu sireen ja pigistas verd purskavat kätt. Kristian hüppas kähku oma poolele, avas ukse ja hakkas, kruvikeeraja käes, taga ajama autojuhti, kes õudusega СКАЧАТЬ