Kristian asendusteenistuses. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

      Pena patsutas Kristianile lohutavalt õlale ja vabandas oma sõnade pärast.

      „Kas uusi kundesid ka tuli?” küsis Pena ja võttis mantli seljast.

      Kristian mõtles pingsalt, kas öelda, et ta lasi joobnud kliendi raha eest sisse.

      „Ööö, ei tulnud.”

      „No tore, sest kohe hakatakse vilgutama.”

      „Ai jaa,” ehmatas Kristian. „Ma pean minema viimaseid lugusid mängima.”

      Kristian oli juba oma kohal plaate mängimas, kui fuajeest hakkas kostma hirmsat lärmi. Pena maadles rängalt vanduva mehega.

      „Raisk, ma maksin sissepääsu eest viissada, aga mind ei teenindata,” ähkis mees Pena haardes.

      „Kõik maksavad viissada, aga sina lendad nüüd välja,” läks Pena närvi, haaras mehe sülle ja viskas ta jäisele tänavale. „Ja siin on su mantel.”

      Kristian taipas, kes oli just välja visatud, ja hakkas vaikselt oigama. Fuajeest kostus puruneva klaasi klirin ja Pena vali sajatamine. Keegi oli jääkamaka läbi klaasi visanud. Kristian kiirustas koos ülejäänud personaliga uksele vaatama, kuidas toosama mees Pena käes kaltsunukuna mööda tänavat lendas. Mehe õnneks jõudis politseipatrull kiiresti kohale. Kristian piilus ukseavast, kuidas meest politseibussi tagumise otsa poole talutati. Kristianit nähes rapsas too end lahti ja püüdis talle kallale tormata.

      „Sina, raisk, varastasid minult viiesajase!”

      Politseinikud said mehe vahetult enne vägivaldset klienditagasisidet vastu maad löödud.

      „Kes sina oled?” küsis vanem politseinik Kristianilt.

      „Kristian.”

      „Mis viiesajasest see mees räägib?”

      Kristian kehitas õlgu:

      „Pole aimugi.”

      „Kas te olete tuttavad?”

      „Mina teda küll ei tunne.”

      Mees hakkas endisest raevukamalt märatsema ja nõudis näha Kristiani taskute sisu. Teadja mehena oli Kristian vahepeal õhtu jootraha oma lukustatavasse kappi viinud, nii et ta pööras kuulekalt oma taskud pahupidi.

      „Kas sa töötad seal?” jätkas politseinik küsimist.

      „Jaa, olen siin diskor.”

      Vestlusse sekkus Ramsku:

      „See Kristian ei ole seda meest isegi näinud, sest tema mängis alumisel korrusel plaate, aga too oli ülemise korruse baaris.

      „Raisk, see lokilammas oli uksehoidja, mitte mingi diskor!” lärmas joobnu politsei haardes.

      „Asi on nüüd nii, et selle kõrtsu uksehoidja olen mina,” käratas Pena.

      „Nii just, pagana joodik!” nähvas Kristian raudus kundele.

      „Mine sa võta nüüd kinni,” ohkas vanem politseinik ja hakkas siplevat klienti autosse lükkama.

      Kui politsei oli läinud, kutsus Pena Kristiani kõrvale.

      „Mina seda vana sisse ei lasknud, nii et kas ma peaksin äkki saama poole mingist viiesajast endale?”

      „Kas mina peaksin rääkima Elsale, et pidin ilma palka saamata uksel tööd tegema?”

      Pena vaatas mõtlikult Kristianit ja turtsatas:

      „Sa oled ikka päris kaval tõbras.”

      „See oli tasuks selle eest, et sa kukkusid mind vägisi musitama.”

      „Ma võiksin sind üleüldse vägisi võtta,” irvitas Pena.

      Seal jooksis Kristiani taluvuse piir ja samal hetkel välgatas läbi õhu mõlkis tuhatoos.

      Samal ajal, kui Töölö traumapunktis Pentti pead õmmeldi, tegi Kristian uksehoidja tööd, jagas klientidele nende mantlid ja korjas uksel kenakese jootraha enda kord juba pahupidi pööratud taskutesse.

      MÄRTS 1985

      Kristian viimistles parajasti hommikust onaneerimist, kui Otto koputamata ta tuppa astus.

      „Kes tuli?” võpatas Kristian.

      „No mis sa ise arvad,” loivas Otto lotendavates alukates tuppa. „Su armas isa.”

      „Mi… Mida sa keset ööd mu toas teed?” küsis Kristian ja tõmbas teki all ettevaatlikult aluspükse tagasi jalga.

      „Tulin sulle õppetundi andma, ja praegu on, muide, hommik.”

      „On või?” pilgutas Kristian silmi.

      „Tule vetsu,” kamandas Otto.

      „No ega ikka ei tule,” tõmbas Kristian end teki sisse tihedamalt rulli.

      „Tule, raisk.”

      „Emaaaa!”

      „Teda ei ole kodus, ta läks tööle,” välgutas Otto võidurõõmsalt oma kollaseid hambaid.

      Kristianil hakkas paha.

      „Kuule, mine pese oma hambad ära.”

      Otto kahmas teki Kristiani pealt ära ja oli just karjuma hakkamas, kui märkas poja märga püksiesist.

      „Kas sa oled püksid täis kusnud või kuradi seemnepurske saanud?”

      Kristian kargas voodist välja ja hakkas isa nina ees tigedalt sõrme viibutama:

      „Ära enam kunagi mu allareid puutu, muidu me Juhaga tapame su ära.”

      „Ah selle Juhaga, kes nakatas kõigepealt sinu, siis minu ja lõpuks ka ema satikatesse?” naeris Otto sarkastiliselt.

      „Sellega jah.”

      Pool aastat varem oli Kristian osalenud süütuna kõlanud kodusel peokesel, mille tulemusena korjas üles Piko tussust sinna Juha poolt külvatud pisikesed põrgulised. Muidu kahjutu rätiku laenamine levitas need lõpuks ka Otto ja Hertta Pesosele.

      „Aga tule nüüd siia,” haaras Otto Kristianil kaelast ja talutas ta endaga vetsu. „Vaata, mis pritsmed need on?”

      „Mina ei tea.”

      „See on sinu kusi! Kuse istudes nagu teisedki eided, et mina ei peaks oma perset sinu kusega märgama,” kärkis Otto, võttis Kristianil kõvasti õlgadest ja püüdis teda potile istuma suruda.

      „Mida sa, hull, teha püüad?”

      „Nüüd istud potile ja kused,” jätkas Otto pressimist.

      Kristian lipsas siiski isa haardest välja, mille tõttu Otto koperdas, mõlemad rusikad ees, otse kollendavasse СКАЧАТЬ