Kristian asendusteenistuses. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hu-huu,” otsis Kristian edasi.

      Pena kargas õudselt möirates riiete vahelt välja. Kristian kohkus, haaras pihku raske jalaga tuhatoosi ja lajatas peletisele otse vastu kuppu.

      „Kuradi tulnukas!” röökis Kristian ja kargles, mõlkis tuhatoos käes, ümber teadvusetu tegelase. „Sõid Pentti ära või? Äh? Äh? Äh? Oksenda kohe tagasi! Pena välja, kohe!”

      Kohale tormasid kaks õõtsuvate puusadega kelnerit, Ramsku ja Petsku, kes surusid teatraalselt käed oimukohtadele ning asusid kimedal häälel vaatepilti kommenteerima.

      „Täitsa jube, mis Penaga juhtunud on ja miks ta pea küll mustas nahkkotis on?” hädaldas Ramsku.

      „Penaga?” hämmeldus Kristian.

      Ramsku kummardus elutu Pena kõrvale ja hakkas ettevaatlikult ta pead välja koorima. Kristian langes põlvili, tundes ära töökaaslase verise pea.

      „Aga… Aga miks Pentti pea selles kotis oli?”

      „See on S&M peakott,” valgustas Petsku.

      „Mingi Soome meistri värk või?”

      Petsku limpsas huuli ja saatis Kristianile kerge õhusuudluse.

      „Just selline jah,” nurrus Petsku.

      „Lepime kokku, et sa ei saada mulle neid,” ütles Kristian vihast väriseva häälega.

      „Mis asju?” imestas Petsku.

      Kristian näitas parajasti, kuidas saadetakse õhusuudlust, kui Elsa Hakala avas restorani ukse.

      „No mis siin siis nüüd toimub?” hüüatas Elsa.

      „Ma… Ma saatsin talle õhumusi,” puterdas Kristian õudusega.

      „Mis Penttil viga on?” vahtis Elsa elutut portjeed.

      „Ma lõin ta tuhatoosiga oimetuks.”

      „Miks?”

      „Sest pidasin teda tulnukaks, kes on Pentti ära söönud,” seletas Kristian suuri silmi.

      „Äkki on parem, kui lähed koju puhkama, sul on see tõend ka,” arvas Elsa.

      Kristian ehmatas bossi ettepaneku peale.

      „Sellisel hetkel, kui töökaaslane lebab verisena restorani fuajees? Ei tule kõne allagi! Päästame Pentti.”

      Kristian kummardus Pentti kohale ja hakkas talle kiirustades suust suhu hingamist tegema. Ramsku ja Petsku ohkasid lummatult. Kristiani kunstlik hingamine hakkas vilja kandma ja Pentti toibumise märke näitama. Ta käänas ilma igasuguse hoiatuseta Kristiani enda alla ja elustamine muutus kirglikuks suudluseks. Kristian püüdis end kogu jõust oma suus märatsevast keelest vabaks võidelda, aga noore diskori ahistamise lõpetas alles Elsa sekkumine.

      „Pentti, jäta juba poiss rahule.”

      Pena oli hetkega Kristiani kõrval selili nagu abieluvoodis.

      „Elsa,” suutis Pena öelda. „Kus ma olen?”

      „Nüüd tõusete mõlemad püsti ja lõpetate tööajal sellised asjad,” kamandas Elsa.

      „Aga… Aga mind ei huvitagi sellised asjad,” püüdis Kristian seletada. „Ja pealegi, tema alustas.”

      Elsa võttis riietehoiust päevase vahetuse kassa ja kadus tagasi välja.

      „Kuhu ta nüüd läks?” küsis Kristian.

      „Unustas kassa maha ja läks nüüd loodetavasti oma koju,” ajas Pena end vaevaliselt püsti, hoides klohmida saanud peast.

      „Sa pidid oma ralliautot käivitama minema,” meenutas Kristian.

      „Ah jaa, see ka veel…”

      „Kas te saate nüüd kahekesi hakkama?” küsis Ramsku.

      „Jaa,” urahtas Pena ja tõmbas mantli selga.

      Kristian sai Penalt täpsed juhised, et joobnuid sisse ei lasta ja kõigilt võetakse kahe ja poole margane riidehoiutasu. Kristian lubas juhiseid täpselt täita.

      „Aga ära siis kauaks jää,” hüüdis Kristian Penale järele.

      Välisuks avanes ja sisse koperdas pakasest näpistatud purjus mees.

      „Päevast,” pahvatas mees.

      „Pigem õhtust, südaöö on varsti käes,” parandas Kristian.

      „No õhtust siis,” mühatas mees ja hakkas mantlit maha võtma.

      „Seda et, ega te ei ole liiga purjus?”

      „Ei ole, veel.”

      „Seda et, ma ei tohi liiga purjus inimesi sisse lasta,” püüdis Kristian seletada.

      Mees kõikus Kristiani ees ja hakkas rahakotti välja koukima.

      „Mis sa arvad, kas ma hakkan kainemaks muutuma, kui sina saad Urkki pilti vaadata?”

      „Seda pornoajakirja Urkki või?”

      „Ei, hoopis sellist,” ütles mees ja lõi Kristianile pihku viiesajamargase rahatähe, millel oli Urho Kekkose pilt.

      „Mis ma sellega teen?” hüpitas Kristian esimest korda elus käes nii suurt kupüüri.

      „Ütleme, et see on minu pilet sellesse restorani.”

      „Aga siin pole vaja maksta rohkem kui riidehoiutasu, aga kui te olete liiga purjus…” püüdis Kristian seletada.

      Mees astus Kristiani ette ja sosistas talle kõrva:

      „Sa saad selle rahatähe endale, kui mina saan minna ja teha ühe napsi.”

      Kristian uuris raha ja mõtles: selle eest saaks Pikole osta igasuguseid kingitusi.

      „No okei, aga ainult see kord,” jäi Kristian nõusse.

      Mees oli juba minemas, kui Kristian haaras tal õlast.

      „Aga mis ununes?”

      „No mis?”

      „Riidehoiutasu. Kaks marka ja viiskümmend penni,” sirutas Kristian otsustavalt käe.

      „Püha taevas, ma maksin sulle just viissada ja sina küsid minult veel mingit kuradi kahte ja poolt marka,” läks mees närvi.

      „Ise ütlesid, et see on ainult pilet.”

      Mees lõi Kristianile pihku sajamargase kupüüri ja ütles:

      „Raisk, tagasi pole vaja.”

      Kristian kummardas sügavalt ja kiirustas vahetama endale mõnusat jootraha, 97.50 marka.

      Pena vaarus just uksest sisse, СКАЧАТЬ