Kõik poisid ei saa suureks. Ivar Soopan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Emmeee! Venna ei luba mul toas olla!”

      „Kuule, mis sa karjud, mine teise tuppa!” urises Silver ja andis õele uue nipsu.

      „Ma räägin kõik emmele ära ja issi annab sulle rihma!” virises tüdruk järjekindlalt edasi.

      Janil väiksemaid õdesid-vendi polnud ja seepärast ei olnud ta sellise vingumisega harjunud. Ta ei kujutanud ette, kuidas Silver suutis kahe õega ühes toas elada. Jani arvates oli see äärmiselt tüütu.

      Silveri kiusamistehnika aitas ning õde jooksis toast minema. Enne ukse sulgemist keeras ta ümber ja teatas nipsakalt: „Kui issi töölt koju tuleb, siis ma räägin talle kõik ära ja ta võtab sult ratta ära. Siis käid jala, lollpea!”

      „Jajah, kao nüüd minema!” ütles Silver ja viskas sussi vastu ust, mis imekiirelt kinni tõmmati.

      „Oma tuba oleks ikka hea,” lausus nüüd Jan, kes oli õe ja venna nääklemist vaikselt pealt vaadanud.

      „Sul veab, sul on vanem vend,” teatas Silver.

      „Jajah, veab mul jah!” ütles Jan irooniliselt. „Ta kiusab mind ka, ainult natuke teisiti kui sina oma õdesid,” tunnistas ta naerdes. „Täitsa segane – ükskord kui ma õhtul vannist tulin ja voodisse magama läksin, oli ta just enne minu tulekut teki alla roninud ja peeretanud. Ise oli juba oma voodis ja tegi näo, et magab. Jube hais oli, kui ma teki alla läksin, ja ma ei saanud aru ka, mis värk on. Nõme tüüp selline!”

      Silver turtsatas.

      „Mis siin naljakat on?” torises Jan.

      „On küll,” teatas Silver ja naeris edasi.

      Jan taipas, et ilmselt oli Silver oma õdedega midagi samasugust teinud. Vanemate vendade lollid naljad… Nüüd tundis ta Silveri õdedele kaasa, sest vanemad vennad võisid vahel ikka väga vastikult käituda.

      „Mis plaan sul siis oli?” vahetas Silver teemat.

      Jan sättis end voodiäärel mugavamalt istuma.

      „Kas sa tead neid kahte tiiki seal metsa ääres?” küsis ta.

      „Noh, tean.”

      „Vaata – me Villuga mõtlesime, et peaks sinna saarele onni ehitama.”

      Silver elavnes.

      „Me täna juba möllasime terve päeva seal ja proovisime parve ehitada, aga see ei kukkunud hästi välja. Peame uue ja suurema tegema. Kas sa tahaksid ka kampa tulla? Et Villu, mina, sina ja võtaks Mardi ka…”

      Silver ei mõelnud pikalt. „Oh, lahe mõte! Kui suur see saar on?”

      „Selline paras. Oma paarkümmend sammu kindlasti risti üle kõndides. Üks kuusk on ka peal,” jätkas Jan. „Ainult et jah, sinna on ilma parveta raske saada, sestujuda seal ei taha, vesi on must.”

      Silver teadis, mis tiigid need olid. „Muidugi on seal must vesi, need on ju reoveetiigid,” ütles ta veendunult. „Aga kala pidi seal hullumoodi olema.”

      „On jah, me püüdsime Villuga terve kotitäie.”

      „Väga lahe! Oled Mardiga juba rääkinud?”

      „Ei ole veel, aga pärast käin ta juurest läbi. Ju ta on nõus tulema.”

      „Kindlalt on,” ütles Silver.

      „Issi tuli koju! Issi tuli koju!” kostis ukse vahelt Silveri õe laulva tooniga nääksumist. „Nüüd sa alles saad, igavene lollpea!”

      „Pane uks kinni, või hakkavad sussid lendama!” käsutas Silver ning tegi liigutuse, nagu haaraks maast sussi. Õe nägu kadus ukse vahelt.

      „Ma tulen ka kaasa ja räägime Mardiga. Kas seal millestki ehitada on?” jätkas Silver.

      „On-on, metsa ääres on igasugu puid maha võetud. Palkidest saame ägeda parve.”

      „Võimas, homme võiks kohe minna,” pakkus Silver.

      „Muidugi! Käime kähku Mardi juurest läbi,” sõnas Jan ja hüppas voodilt püsti.

      Kõik sujus, nagu pidi. Ka Mart sattus plaanist vaimustusse ja oli valmis suursuguses ettevõtmises kaasa lööma. Kui ta millestki vaimustus, tekkisid ta nina peale higimullid, mis oli Jani arvates hästi veider, aga samas ka naljakas. Nüüd Mardi nina lausa sillerdas mullikestest.

      Saarevallutajate kamp oli koos.

      SAAR JA PARV SAAVAD NIMED

      „No kuule, ega mina üksi jõua seda tirida!” pahandas Silver Janiga, kes oli raske palgijupi käest maha lasknud.

      „Jajah, mul libises käsi ära,” vabandas Jan.

      „Kui selle ära viite, siis jääb teile veel kaks palki. Me võtame ka kaks ja neist peaks aitama,” hõikas eemalt Mart, kes tassis oma puuronti koos Villuga.

      Poiste hommikupoolik oli möödunud rassides. Metsa ääres valisid nad välja ühepikkused ja ühesuguse läbimõõduga puud, et parv jääks ilusti tasakaalu ja oleks ühetasane.

      Puude vedamine oli raske töö. Kokku tuli tiigi kaldale viia kümme palgijuppi, igaüks umbes kahekümnesentimeetrise läbimõõduga. Pikkust oli palkidel vähemalt kaks ja pool meetrit. Laiust oli parvel seega natuke üle kahe meetri. See tähendas, et parv tuli päris suur ning kõigile neljale oli seal piisavalt ruumi.

      „Praegu paneme ainult ühe kihi palke, aga nende peale võiks hiljem lüüa lauad, siis oleks siledam pind,” arutles Jan.

      „Kust sa neid laudu siit võtad?” küsis Villu.

      „Kuskilt Kelleri vahelt ikka vanu laudu leiab, korraga ei peagi neid kohale vedama, iga päev võtame ühe jupi kaasa ja varsti ongi olemas,” lausus Jan.

      „Peaks kuskilt mingeid vanu uksi otsima, nendega saaks ühe ropsuga kohe suure pinna ära katta,” pakkus Mart.

      „Eks võta oma korteri uks homme kaasa,” viskas Silver nalja.

      „Võta jah, sul on seal uksesilm ka küljes, siis saame läbi ukse ja parvepõhja kalu vaadata,” lõõpis Jan edasi.

      „See oleks lahe!” hõiskas Villu. „Nagu seal filmis – teate küll, see, kus oli kapten Nemo. Tal oli allveelaev, millel oli suur aken ja kust sai merepõhja vaadata.”

      „Nemo allveelaeva nimi oli Nautilus. Sa oled vist ainult filmi näinud, aga sellest on ju raamat ka,” targutas Jan.

      „Mis vahet seal on, ju oli film sama, mis raamat,” arvas Villu, kes polnud tõesti raamatut lugenud.

      „Film võib ju raamatu järgi tehtud olla, aga raamat on alati natuke teistsugune. Tavaliselt isegi parem,” teadis Jan.

      „„Kevadest” on ka film ja minu meelest on film parem kui raamat,” sekkus nüüd Mart.

      „Tegelikult vist on jah, aga nii on harva, et film on raamatust parem. Aga kuulge, me peaks СКАЧАТЬ