Kõik poisid ei saa suureks. Ivar Soopan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõik korras, sest kala elab ainult puhtas vees,” targutas Villu jälle isalt kuuldud teadmisi.

      „Nojah, see võib nii olla küll,” tunnistas Jan, kuigi pisut pettunult. Ta oli veendunud, et see vesi pole puhas, sest nii oli ta kuulnud öeldavat. Järve kõrval oli veel üks väike veekogu, mille vesi oli kindlasti väga must. Seda oli nii ninaga tunda kui ka silmaga näha. Seal ei käinud keegi kunagi kalal ja ega seal ilmselt kalu olnudki.

      Jani arvates polnud ka saarega järv puhas. Ta pani ridva kõrvale ja küünitas end vee kohale. Villu vaatas imestunult, kuidas sõber vee kohal seisis ja suud maigutas.

      „Mis teed nüüd?”

      „Ootva, ma eiv svaa…” sisistas Jan imelikult. Ta maigutas veel natuke ja sülitas siis suhu kogunenud sülje vette.

      „Vaata!” näitas ta Villule sõrmega veepinnale laotunud sülge.

      „Mida? Sinu tatti või?”

      „Minu tatti jah. Kui tatt läheb vees laiali ja kaob ära, siis on vesi puhas, aga kui jääb ujuma, siis on must,” teatas Jan.

      „Kust sa seda võtad?” uuris Villu ja jälgis Jani süljelärakat.

      „Nii millegipärast on. Proovi ise mõnikord mõnes sopases lombis, siis näed, et seal tatt laiali ei lähe.”

      Villu vaatas endiselt vette. Jan uuris samuti oma vaevaga kogutud sülge, mis ikka veepinnal hulpis.

      „Näed, tatt ei lähe laiali, järelikult on vesi must ,” võttis Jan oma katse tulemuse kokku. „Järelikult ei maksa siin ujuda.”

      „Mina ei tea sellest tativärgist midagi, aga kalad ju elavad siin ja ei sure,” ütles Villu, lootes oma isalt kuuldud tõe pealejäämist.

      „No sina võid siis ujuda, aga mina seda ei tee,” pani Jan vaidlusele punkti.

      „Kah mul asi, kui vaja, ujun lõdvalt,” teatas Villu ja kohendas õngeritva.

      Poisid istusid mõnda aega vaikides.

      „Hopp!” hüüdis Villu, tegi väikse nõksatuse ning tõmbas õnge sujuva liigutusega kõrgemale. Tema õngekonksu otsas siples päikese käes sillerdav väike koger.

      „Nägid!” ütles poiss uhkelt. Jan ei vastanud, vaid jälgis oma õngekorki. See liikus pidevalt, kuid vee alla ei vajunud. Ja siis ei liikunud enam üldse.

      „Sul on sööt otsast ära söödud,” lausus Villu.

      Jan tõmbas õnge välja. Tõesti, konksu otsas polnud enam midagi. Ta võttis vanast kilukarbist järgmise vihmaussi – usse kaevasid nad sealtsamast järvekaldalt puude varjust – ja sättis selle konksu otsa. See oli vastik tegevus ja ei meeldinud Janile üldse. Ussil võis ju valus olla, arvas ta.

      Villu oli selle aja peale juba õnge uuesti vette saanud ning ka teise kala välja tõmmanud. Naeratus tema näol läks järjest laiemaks.

      Janile ei andnud saarele onni ehitamise mõte rahu. Ta viskas õnge vette ja jäi mõneks minutiks mõttesse.

      „Noh, mis sa passid, tõmba!” ehmatas teda juba mõne hetke pärast Villu hõige.

      Jan märkas, et tema õnge kork oli veepinnalt kadunud. Ta tegi äkilise liigutuse ja tundis, kuidas käte vahel oli midagi raskemat kui ainult õng. Hetke pärast kerkis vee kohale priske ahven, kes ei kavatsenudki oma kodust võitluseta lahkuda. Jõuliselt sipeldes sai temast lendkala, sest Jan ei suutnud õnge kuidagi nii sättida, et kala kaldale saada. Nii pöörleski ahven vee kohal, nagu sõidaks karusselliga.

      „Tõsta ridvaots kõrgemale, siis tuleb kala sinu poole,” õpetas Villu sõpra, kes kohe ka tema sõna kuulas.

      Lataki!

      „Ptüi! Öäk!” tegi Jan. Ootamatust kalameheõnnest ähmi täis, ei suutnud ta vasaku käega õngenöörist kinni haarata ning rasvane ahven sööstis täie hooga talle vastu nägu.

      „Sa oled ikka ka lahe kalamees!” parastas Villu naerdes. „Kõigepealt magad näkkamise maha ja siis saad veel kala käest peksa.

      „Mis ma teha sain, kui ta nii hullult siples,” õigustas Jan oma kohmakust ja pühkis näo särgikäisega limast puhtaks.

      Kala siples rohus, kus ta ei tundnud ennast üldse nagu kala vees.

      „Päris äge purakas! Palju suurem kui minu kaks tükki,” tunnustas Villu.

      Jan oli natuke kohmetu.

      „Pole viga jah, ju suurematele kaladele meeldivad ussid. Sa peaks ka proovima ussiga püüda,” pakkus ta Villule.

      „Võib kah vahelduseks,” võttis Villu pakkumise vastu ja tõmbas konksu veest välja.

      Nii veetsid poisid järve ääres mitu tundi ja kalad ei lasknud neil igavust tunda.

      Villu ja Jani esimene ühine kalalkäik lõppes suure päraselt. Õhtupoolikul kodu poole astudes loksus nende kotis üle kolmekümne kala, suurem osa neist küll pisikesed. Kuid nagu ütles Villu: „Sellest pole midagi, sest mu ema väikseid tahabki, nendest tulevad kõige paremad kalakotletid.”

      Nii saidki kõik kalad Villule, sest Jani ema armastas suuri kalu ning isale meeldisid räimed. Seepärast ei hakanud ta oma kalu koju viima.

      Kalapüük meeldis Janile rohkem, kui ta oli arvanud. Ussidest oli tal küll kahju ja kaladest ka, aga see ununes peagi. Kalalkäimisest hoopis tähtsam oli, et Jani peas kummitas kaldal saadud mõte: saarele tuleb ehitada onn!

      SOLGITIIK JA SAAR TULEB VALLUTADA

      „Paps, mis järv see Kelleri külje all on, kus me eile Villuga kalal käisime?” uuris Jan järgmisel päeval isalt. „Sa mõtled neid kahte seal metsa ääres põllul?” „Nojah, see imelik kolmnurkne järv ja see teine ka.

      Ühes on jube palju kalu ja järve keskel on saar.” „See on tehisjärv,” sõnas isa. „Et siis nagu kellegi kaevatud või?” uuris Jan. „Kaevatud jah. Ja tegelikult pole need päris järved, need on tiigid,” seletas isa. Nüüd mõistis Jan, miks järved olid imeliku kujuga – need olid inimese tehtud, mitte looduslikud. „Aga miks need sinna kaevati?” jätkas Jan. „Need kaevati kuus-seitse aastat tagasi, et solki puhastada.” Jan hakkas taipama, millest jutt käib. Ta oli ju esimesest tiigist mööda kõndides tundnud vastikut haisu, aga arvanud, et tiigis on lihtsalt seisev vesi ja sellepärast on see hägune ja nii kinni kasvanud.

      „Neid nimetatakse settetiikideks,” jätkas isa. „Kogu Kelleri must vesi läheb mööda torusid puhastusjaama. Kui sa WC-s vett tõmbad, siis see jookseb kõik sinna jaama ja sealt edasi tiikidesse.”

      Jan võbistas õlgu – öäk!

      „Seal jaamas käib esimene suurem vee puhastamine ning pärast seda pumbatakse vesi mööda kraavi esimesse tiiki,” selgitas isa pojale. „Esimeses tiigis on vesi veel solgine, seal see settib ja mustus langeb põhja. Pinnale jääv puhtam vesi liigub edasi teise tiiki, kus see edasi settib. Seal on vesi juba puhtam, aga ka mitte täiesti puhas.”

      „Seda СКАЧАТЬ