Kõik poisid ei saa suureks. Ivar Soopan
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kõik poisid ei saa suureks - Ivar Soopan страница 7
Название: Kõik poisid ei saa suureks
Автор: Ivar Soopan
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Детские приключения
isbn: 9789949475124
isbn:
„Kuhu sa nüüd kavatsed minna?” hõikas elutoast Mardi ema, kui kuulis koridorist kobistamist.
„Ma viin prügiämbri tühjaks,” teatas Mart.
„Tohoh, täitsa vabatahtlikult lähed prügi välja viima? Mis nüüd lahti on?” ei suutnud ema ära imestada, miks poeg äkki nii tubliks on hakanud.
„See haises juba, mõtlesin, et tühjendan ära,” kostis Mart ja tegi kiiresti ukse lahti, et ei peaks enam selgitusi jagama.
Kui Mart oli välisuksest välja astunud, avanes aken ja imestunud näoga ema pistis pea välja.
„Kuule, natuke imelik oled või? Miks sa prügiämbrit siis kaasa ei võtnud?” lausus ta.
„Oih, no olen ma ikka ka…” ütles Mart ja lippas tagasi tuppa.
Hetke pärast oli ta taas õues ja sammus prügikonteinerite poole, mis asusid maja nurga taga. „Nüüd peab kähku tegema,” mõtles Mart, pani prügiämbri konteinerite juurde ja tegi minekut.
Parim koht pesunööride näppamiseks oli Silveri kodu taga, sest see oli asula viimane maja. Teised pesupuud olid kahe maja vahel, mis tähendas, et võimalikke pealtnägijaid oli rohkem.
Mardi ja Silveri maja vahele jäi kolm elumaja. Minuti pärast oli Mart kohal. Ta kõndis maja tagant mööda ja vaatas, kas tubades tuled põlevad. Ainult kahes korteris oli valgus. Kell oli kümne paiku õhtul ja enamik inimesi vaatas elutoas televiisorit. Elutuba asus kõigis korterites teisel pool maja. Seega polnud võimalikke pealtnägijaid eriti karta.
Mart tõmbas varrukast noa ja hiilis pesupuude juurde. Säuh! tõmbas ta konksude külge seotud nööri läbi. Siis teise ja kolmanda… Lippas mõne hüppega järgmise pesupuu juurde ja lõikas nöörid ka sealtpoolt läbi.
Jäi üle ainult nöörid kokku kerida ning kaduda. Kõik läks libedalt ja igasuguste viperusteta. Mardil kulus vähem kui viis minutit ja peagi oli ta tagasi kodus.
„Ja kus siis prügiämber on?” imestas koridoris seisev ema, kui Mart sisse astus.
„Äh, näed, unustasin jälle maha,” ühmas Mart, endal süda rinnus peksmas. „Jan läks mööda ja jäime korraks jutustama ja unustasin. Lähen toon kohe ära,” teatas osava luiskajana tuntud Mart ning tormas tagasi õue.
Palju ei puudunud, et ta oleks tagatipuks veel täis prügiämbri tuppa tagasi toonud. Hakkas juba konteinerite juurest lahkuma, kui märkas, et ämber on alles sodi täis.
Kuigi Mardi ema ei saanud hästi aru, miks poeg nii imelikult käitus, oli Mardi enda hing rahul, sest tema ülesanne oli edukalt täidetud. Ju teised poisid ka hindavad tema tegu, mõtles ta. Kuigi Mart pelgas pisut, et pesunööride kadumisest võib probleeme tulla, oli ta kindel, et keegi ei olnud teda näinud.
POISID VALIVAD SARVEDETA SAATANALE KAPTENI
Jan istus tiigi kaldal rohus ja punus kolmest ühepikkusest nöörist palmikut, et palke koos hoidev köis saaks tugevam ja jämedam. Mart, Silver ja Villu olid ka kohal ja nokitsesid parve kallal. Palgid olid vee äärde tõstetud ja ritta seatud. Nüüd pidi ainult ootama, millal Jan oma tööga valmis saab.
„Kuule, kiiremini ei saa või?” küsis Silver Janilt tögamisi. „Kui raske seda patsi ikka punuda on.”
„Jajah, minu pärast võid sa ise ka seda teha, õige mul vaja siin üksi punuda,” torises Jan vastu. „Aga ma millegipärast arvan, et sa ei oska patsi punuda, nii et ära virise.”
„Jäta Jan rahule,” sõnas Mart Silverile, „mida rohkem sa teda segad, seda kauem läheb.”
Poisid pidid kannatama veel veerand tundi, enne kui Jan tööga valmis sai. Ta keris köie kokku, sai päris piraka palli ja hüpitas seda rahulolevalt käes.
„Noh, hakkame pihta,” lausus Jan ja kükitas palkide juurde. Ta sidus nööri kõige äärmise palgi ümber ja sõlmis tugevalt kinni. Siis vedas nööri ümber naaberpalgi, tegi tiiru peale ning nii iga järgmise palgiga, kuni kümme puud olid omavahel kindlalt ühendatud. Kümmekonna minuti pärast olid palgid ka teiselt poolt ühendatud ja Sarvedeta Saatanat võis sellest hetkest alates ametlikult parveks nimetada.
„Ai-jee!” hüüdis Mart ja hüppas parvele. „Mina olen kapten!” teatas ta enesekindlalt.
„Oot-oot, miks sina?” küsis Villu.
„Kes ees, see mees! Mina jõudsin esimesena parve peale.”
„No ja mis siis! See ei anna sulle mingit õigust kapten olla,” polnud Villu rahul. „Kapten tuleb valida,” leidis ta.
„Mind see kapteniamet ei huvita, nii et võite mind välja jätta,” teatas Jan.
„Aga teeme nii, et kapteniks saab see, kes on kõige tugevam,” sekkus nüüd vestlusse Silver ja venitas end püsti. „Maadleme, ja kes võidab, see on kapten.” Ta pani käed tähtsalt puusa ja jäi vastust ootama.
„Jäta järele, mina sinuga küll maadlema ei kavatse hakata,” ütles Villu. „Ise oled must peajagu pikem, selge see, kes võidab.”
Silver oli kolmest sõbrast kõige tugevam, selles polnud kahtlust. Ja Silver teadis seda, sellepärast ta maadlemisplaani välja pakkuski.
„Aga miks me just maadlema peame? Teeme parem võidujooksu – kes kõige kiiremini tiigile tiiru peale teeb, see on kapten,” lausus Mart.
„Siis pole mul mingit võimalust,” pahandas Villu, kes polnud kuigi hea jooksja.
See-eest meeldis jooksmine Mardile, kellele see andis võimaluse Silverist parem olla. Ega seegi päris kindel olnud, kuid maadeldes oleks ta sõbrale kindlalt alla jäänud.
„Teate, mis te vaidlete, sel pole mingit vahet, kes kapten on,” sekkus nüüd Jan. „Silver, kui tahad, hakka kapteniks, sest sa oled kõige vanem. Mart, sa hakka tüürimeheks, sest ridvaga parve lükkamine on ka tähtis tegevus ja sul on selleks jõudu. Meil Villuga võib see raskeks minna, aga sa oled meist tugevam ja saad hakkama.”
Mardile meeldis, et teda tugevaks nimetati. „Hea küll, ma olen siis tüürimees,” sõnas ta leebunult.
Ka Silver oli selle lahendusega nõus. Kui Villu natuke Jani jutu üle mõtles, mõistis ta, et sõbra pakkumine oli parim. Seda enam, et tegelikult ei pidanud Jan ja Villu ju midagi tegema, vaid said rahus parvesõitu nautida.
„Otsustatud, nii jääb,” teatas Silver, „aga mis me passime, lükkame parve vette.”
Poisid võtsid pikalt mõtlemata parve külgedest kinni ja hakkasid seda vee poole sikutama.
Sarvedeta Saatan vajus vaikselt tiigivette. Silver hüppas esimesena parvele, pikk toigas käes, ning surus selle tiigipõhja.
„Noh, kuidas on?” uuris Jan.
„Normaalne, palgid natuke vajuvad, kui peale astuda. Tuleb ikka laudadega üle lüüa, siis on kindlam seista,” seletas Silver asjalikult.
„Seda saab mõni teine päev СКАЧАТЬ