Kõik poisid ei saa suureks. Ivar Soopan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja lasi tiiki kalamaime,” lausus isa. „Ju siis on vesi kalade jaoks piisavalt puhas.”

      „Aga kas seal ujuda tasub?”

      „Selles ma väga kindel pole, pigem ei soovitaks.”

      Neist sõnadest Janile piisas – tema sinna vette ei lähe, seda enam, et oli seda ka Villule lubanud.

      Jan mõtiskles isalt kuuldu üle. Oli ikka päris ebameeldiv, et tiigivesi oli tegelikult tulnud kogu Kelleri rahva WC-dest. Mitte küll otse, aga siiski.

      Jani ei huvitanud tegelikult eriti, kas tiigis sai ujuda või mitte. Tema meeles mõlkus ainult mõte, kuidas saarele pääseda ja sinna onn ehitada. Mõelda vaid: sul on oma saar! See oli midagi müstilist, mida polnud ühelgi Kelleri poisil ja mis oleks teised kadedusest roheliseks ajanud. Tulgu mis tuleb, aga selle saare me Villuga vallutame, mõtles Jan.

      Juba järgmisel päeval hakkas Jan tegutsema, et unistus täide viia. Oli suvevaheaeg ning ta teadis, et Villu magab pikalt. Kooliajal magas ta tihti hommikuti sisse ja nüüd, kui kohustusi polnud, põõnas lõunani. Seega ei hakanud Jan pinginaabrit hommikul tüütama, vaid seadis üksi sammud tiigi äärde.

      Jan teadis, et paati pole neil kuskilt võtta. Võiks ju tavalise kummimadratsiga saarele ulpida, aga kui onni ehitamiseks läheb, siis on vaja vedada puuroikaid ja oksi, mida madratsiga poleks teha saanud.

      Jan jalutas ümber tiigi ja vaatas saarekest. Kui see oleks vaal, võiks ta ju kalda äärde ujuda ja mind peale võtta, unistas ta, kui äkki kargas talle pähe suurepärane mõte.

      Tiik asus metsa ääres. Kiviviske kaugusel kasvas võimas segamets. Kõige äärmised puud olid millegipärast lehised, mida Jani kodukandis muidu palju ei kasvanud. Need olid tohutud puuvolaskid. Lehiste taga oli hakatud metsa langetama. Paljud kuused, kased, lepad ja muud puud olid juba maha saetud, lehised aga metsa äärde alles jäetud. Ju need on väärtuslikud, mõtles Jan.

      Ta sammus metsa poole. Igal pool vedelesid palgid. Oli meetriseid jämedaid pakke ja ka pikemaid ja peenemaid. See oligi see, mida vaja! Neist saab ju parve ehitada! rõõmustas Jan.

      Ta oli oma ideest nii vaimustuses, et tormas jooksuga

      Villu majani, kuhu oli ligi kaks kilomeetrit. Hingeldades ja higist leemendades andis ta sõbra ukse taga kella.

      Möödus ligi minut, enne kui korterist kostis kobinat. Villu avas ukse ja vaatas Jani pooleldi suletud laugude vahelt.

      „Pane kähku riidesse, mul tuli mõte, kuidas me saarele pääseme!” lausus Jan õhinaga.

      „Mis saarele?” küsis Villu pärast väikest pausi.

      „No mäletad, seal, kus me kala püüdsime!”

      „Mis kala?” ei saanud äsja voodist tõusnud unine Villu sõbra jutust aru. „Kuule, ära seleta, pane riidesse, võtame minu keldrist sae, kirve ja naelad ja lähme tiigi äärde!” Villu mõtles veel pisut ja lükkas siis ukse rohkem lahti. „Oot, tule tuppa, mul läheb natuke aega.”

      Kogu aja, mis Villul kulus riidesse panemiseks, istus Jan nagu sütel. Ja ega aega vähe kulunudki. Vähemalt ärkas Villu seepeale enam-vähem üles. Nüüd liikusid nad Jani kodu poole. Sealt võeti isa tööriistad ning pikal uhkel sammul astusid poisid kahekesi vastu oma kuulsusrikkale tulevikule – päris oma saare vallutamisele.

      ESIMENE SUPLUS SOLGIVEES

      „Mis sa arvad, kui suure parve me peaksime ehitama?” küsis Jan.

      Kummalgi poisil polnud parveehitamise kogemust , aga eks filmidest oli nähtud, milline see välja peaks nägema. Janile meenus kohe raamatutegelane Robinson Crusoe, kes tahtis üksikult saarelt minema pääseda. Ega see tal korralikult õnnestunud. Mees pidi oma vigadest õppima ning vigu tegi ta palju.

      Jan ei tahtnud, et nemad Villuga vigu teeksid. Tal polnud selleks aega, sest saarele pääsemise mõte kannustas teda. Ta oleks tahtnud juba kohe praegu seal olla.

      Villu ei osanud ehitamise kohta midagi asjalikku öelda. „Võtame need pakud ja lööme lattidega kokku. Neid on siit hea tiigi äärde veeretada, pole liiga suured,” pakkus ta.

      „Et siis paneme mitu pakku kokku?”

      „Nojah, pole ju vahet, kas pakud või peenemad palgid – puu on puu ja püsib vee peal ikka.”

      Ka Jan pidas seda loogiliseks.

      Pikemalt mõtlemata hakkasid nad pakke veeretama. Mõnekümne minuti pärast oli tiigikaldal üheksa rasket pakku, peaaegu ühesuurused, igaüks umbes pool meetrit pikk ja vähemalt kolmekümnesentimeetrise läbimõõduga. Metsa alt tõid poisid kümmekond väikest kuusetüve, et nendega pakud omavahel kokku liita.

      Kahekesi sättisid nad puud nii, et üheksast pakust tekkis kolm üksteise järel asetsevat paari. Jan lõikas kuuseoksad saega palgijuppide pikkuse järgi parajaks. Nii pealtkui ka altpoolt lõi ta oksad naeltega pakkude külge nii, et kõik pakud püsisid koos.

      „Nagu oleks parve moodi,” arutles Jan.

      „Kuidagi ebakindel tundub ja ruumi pole ka palju,” lausus Villu.

      „Proovime kõigepealt, kuidas see meid kannab. Kui kannab, siis saame ühe pakurea juurde panna, et ruumi oleks rohkem,” ütles Jan.

      Poisid lõid parvele käed külge ja hakkasid seda vee poole tõukama.

      Mauhti! vajus raske parv vette. Korraks tahtis Janil hing kinni jääda, sest parv vajus sekundiks täiesti vee alla, kuid tõusis siis uuesti pinnale. Villu haaras metsast kaasa võetud pika toika ning hoidis sellega parve kalda küljes kinni.

      „Ma ei arvanud, et see nii sügavale vajub,” lausus Jan mõtlikult. Tõesti, pakud oli vaid umbes viie sentimeetri jagu vee peal.

      „Kui meie ka veel sinna peale astume, siis ma ei tea…” jättis ta lause lõpetamata.

      „Ma võin proovi teha, ma olen kergem,” päästis Villu olukorra. „Sa niikuinii siin ujuda ei julgeks, aga kui mina vette vajun, siis mul on sellest ükskõik.”

      Jan tänas sõpra mõttes.

      „Anna mulle käsi ja astu peale,” juhatatas ta Villut. „Kui kannab, siis hüppan mina ka sinu taha.”

      Villu sirutas jala välja ja vajutas kergelt parvele. See hakkas kohe kaldast eemale liikuma ning Villu sai aru, et tuleb kas plaanist loobuda või kohe parvele hüpata. Ta valis viimase variandi.

      Kiire hüppega oligi ta parvel ja jäi ebalevalt kõikuma, nagu seisaks süldil, käed laiali ja jalad põlvedest konksus.

      „Oh sa poiss, see on päris jube!” hüüdis ta. „Anna mulle ruttu toigas, muidu see sõidab mul kaldast eemale.”

      Jan ulatas Villule pooleteisemeetrise puurondi. Sellest oli kõvasti abi, sest toigast põhja surudes sai Villu ka tasakaalu hoida.

      „Noh, kuidas on?” uuris Jan õhinal.

      „Kõigub, aga muidu püsib vist pinnal.”

      Vastus polnud just kõige entusiastlikum, aga andis Janile julgust. Ta heitis pilgu parvele – ainult paar sentimeetritulatus see veel üle veepinna.

      „Hea СКАЧАТЬ