Kogu moos. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      “Tere.”

      “Teie helistasite ka.”

      “Jaa.”

      “Kõik on kaasas, mis vaja? Haigekassa kaart on kaasas?” küsis õde Jo Jolt.

      “On küll,” vastasin ma.

      “Laps on teil ka kaasas?”

      “Laps on kaasas jah.”

      “Ega tema siia ei jää?”

      “Ma ei tea. Tal ei ole kuhugi minna.”

      “Miks te siis last kuhugi ära ei andnud? Tulge sisse.”

      Õde läks ees. ütlesin Jo Jole ainult huultega: “Lasevad ikka tuppa sooja.”

      Õde läks mööda koridori edasi. Jo Jo astus koridoriakna juurde, kummardus ettepoole ja võttis aknalauaservast kinni. õde avas eemal koridori otsas ühe ukse ja vaatas tagasi.

      “Ma jätan ukse lahti,” ütles ta.

      “Mmm,” ütles Jo Jo ja vaatas keskendunult radiaatorit aknalaua all. Ma silitasin ta selga. Susal oli äraolev nägu. “Mõnus õde,” ütlesin ma. “Eriti mõnus.”

      “Missugune õde,” ütles Susa. “Ei ole ju veel mingit õde.” “See, kes meid sisse lasi, on õde, see on tema töö. See sõna tähendab kahte asja. Inimesel võib õde olla. Ja haiglas on ka õde.”

      “Mmmmm,” ütles Jo Jo ja lasi end põlvist lonksu. Ta surus näppudega aknalauda. Näpuotsad lakitud küünte ümbert olid valged nagu aknalaudki. Ma surusin harali sõrmed talle juustesse ja haarasin pea lähedalt juustest kõvasti kinni. Vahel tegin nii nikkumise ajal. Jo Jo võttis vasaku käega mu käsivarrest ja ütles veel kord: “Mmmmm.”

      “Laps tahab välja tulla,” ütles Susa.

      “Ma arvan küll.”

      “Kas me jääme siia?”

      “Vaatame.”

      “Muidu peab Jo Jo üksi siin olema ja tal hakkab igav.”

      “Jaa.”

      Jo Jo ajas end püsti ja hingeldas. Läksime mööda koridori edasi.

      Õde istus vastuvõtutoas laua taga akna all. Ta ees oli ajaleht ja käes pastapliiats. Ta lahendas ristsõna. Me tulime sisse ja jäime seisma. õde kirjutas parajasti sõna ruutudesse ja ta kirjutas sõna lõpuni, enne kui üles vaatas. Ta hakkas mulle meeldima.

      “Võtke riided seljast ära.”

      “Kas ma võin koos lapsega siia jääda?”

      “Ma ei tea. Minul on ükskõik. Ma ei tea, kuidas te temaga sünnitusosakonnas hakkama saate. Kas ta unine ei ole?”

      “Praegu ei ole. Võibolla saab ta seal mõnes voodis tukkuda.

      Kui on mõni vaba voodi.”

      Õde võttis kitlitaskust võtme ja keeras riidekapi lukust lahti. Kapis rippus hulk riideid. Kapitäis sünnitajaid oli juba enne meid kohal. Õde andis meile riidepuu. “Ma viin teid üles sünnitusosakonda, eks te vaadake, mis nad teile ütlevad.” Ta andis Jo Jõle kitli ja mulle teistsuguse kitli. “Sussid teil on?”

      “On.” Nägin, et me võinuks saada ka rohelised muuseumisussid.

      Nendes oleks päris tore sünnitada. Susa vaatas, kuidas me kitleid selga püsisime.

      “Mis su nimi on?” küsis õde Susalt.

      “Susa.”

      “Nii. Mina olen õde Aino. Mul ei ole kahjuks nii väikest kitlit, et sulle anda. Kui sa, Susa, tahad magada, siis võid siia voodi peale pikali heita.” Laua kõrval oli nari.

      Ma sidusin Jo Jo kitli kukla tagant kinni. Jo Jo näitas mulle näppudega, et ta ei taha, et tal vittu raseeritaks.

      “Jah, ma tean,” ütlesin.

      “Teie tulge kõrvalruumi,” ütles õde Jo Jõle.

      Nad läksid teise tuppa ja uks jäi vahelt lahti.

      Õde kohmitses mingi riistapuu kallal. “Palun heitke siia pikali.” “Palun rääkige aeglaselt ja nii, et ta näeks teie huulte liikumist. Ta on kurt,” ütlesin õele.

      Õde pöördus Jo Jo poole: “Palun heitke siia pikali.” Ta näitas käega narile.

      Nari oli kõrge. Jo Jo ronis sinna peale.

      Ma aitasin Susal riideid seljast.

      “Kas ma võin ka sinna minna?” küsis Susa.

      “Ära mine.” Otsisin oma kotist Susa susse. Neid polnud.

      “Jäta oma villased sokid jalga.” Võtsin oma kitli seljast, võtsin kampsuni seljast ja panin kitli tagasi selga. Sidusin oma kitli paelad selja tagant kinni ja istusin narile.

      Õde plaasterdas Jo Jõle traadid kõhu peale ja pani oma riistapuu tööle. See näitas ostsilloskoobil elektrokardiogrammi. Kõver võnkus ekraanil üles-alla ja see oli nagu filmis. Ma olin roidunud ja mul veeres peas aeglasi mõtteid. Kui näeksin kellegi tapmist, siis oleks see ka nagu filmis. Sünnitus ehk ei ole nagu filmis. On see Jo Jo või lapse süda? Vist lapse, kui see on üldse kardiogramm. Susa nõjatus mu vastu ja ma võtsin ta sülle. Millal raseerimisest rääkida? Jo Jo ägises laua peal ja katsus ennast kõverasse tõmmata. Õde patsutas ta kätt ja noogutas talle. Imelik, et kõik on nagu on. Nüüd on siis nii. Ma ei tahtnud seda mõtet. Istusin õe laua ääres ja keerasin lahtise ajalehe laual enda poole. Otsisin, mida saaks ristsõnasse juurde kirjutada. Leidsin. Vaatasin pastapliiatsit laual. Ma ei võtnud seda. Lugesin veel ristsõna. Katsusin meeles pidada, mis ruute ma mõttes täitsin, ja püüdsin nende ruutudega ristuvaid sõnu mõelda.

      Susa läks mu süles raskeks. Ta pea vajus lonti. Ma tõstsin ettevaatlikult ta narile pikali. Ta puutus vastu jahedat plastikaati ja haaras mul kaelast. Paitasin ta pead.

      “Ma panen sulle oma kampsuni peale.” Võtsin ta käed enda kaela ümbert ära. Ta pani pihud kokku ja käed põse alla. Laotasin oma kampsuni talle peale ja pöördusin ristsõna juurde tagasi.

      “Mul on vaja pabereid täita,” ütles õde mulle teisest toast.

      “Jah,” ütlesin maja mõtlesin ristsõna sõna.

      “Mitmes sünnitus?”

      “Esimene.” Ma ei suutnud sõna välja mõelda.

      “Mitmes rasedus?”

      “Ma ei tea.”

      “Mitmes rasedus?” küsis õde Jo Jolt.

      “Kolmas rasedus,” ütles Jo Jo. Sõna oli – matšeete.

      “Esimene sünnitus?”

      “Esimene sünnitus. Üks oli abort, üks katkes.”

      “Mis СКАЧАТЬ