Kogu moos. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kas tal oli aktsent või ei. Raamat oli istmetevahes nii, et ma ei näinud, mis raamat see oli või mis keeles. Ei saagi teada, mõtlesin.

      “Siin?” ütles taksojuht.

      “Jaa. Te peate veidi ootama. Ma võtan ülevalt kaks prouat peale.”

      Ootasin, kas ta ütleb midagi. Ta ei öelnud. Vaatasin taksomeetrit. See näitas juba üksteist krooni ja ma mõtlesin, kui palju sünnitusmaja-ots minna võib. Kuuskümmend või seitsekümmend. Ja kui tagasi ka, siis üle saja. Taksojuhi käsi oli raamatu peal, aga ei liigutanud seda. Tegin ukse lahti ja läksin välja.

      Jo Jo tõmbas Susa kombinesooni lukku kinni ja vaatas mu poole üles. Ta tõmbas luku poolde vinna ja hakkas salli panema. Susa krabas salli oma kätte ja proovis seda ümber kaela vedada.

      “Tee palun kähku,” ütlesin ma.

      “Kas Jo Jo on haige?”

      “Ei. Ta hakkab sünnitama.”

      “Tal kõht ju valutab. Sellepärast valutabki,” seletas Susa. Ma panin oma koti põrandale, panin Susa tunkede lahtijäänud nööbi kinni, tõmbasin salli sirguja kombinesooniluku lõpuni kinni. Jo Jo seisis liikumatult. Käekott oli tal käes ja spordikott ukse kõrval maas. Pidasin oma kotti silmas.

      “Issi, aga mutt tuleks ka kaasa.”

      “Las ta tuleb. Pane ruttu kummikud jalga.” Susa juuksed olid sassis. Läksin vannituppa. Võtsin riiulilt kammi ja kaks juuksekummi.

      “Kas sa jogurtit sõid?”

      “Rohkem ei söönud. Ainult enne, kui ma kempsu läksin, sõin.”

      “Kas sa lähed alla taksosse,” küsisin Jo Jolt ja ta raputas pead. Läksin kingi jalast võtmata kööki. Võtsin külmutuskapist ühe avamata jogurti ja panin taskusse. Võtsin sahtlist teelusika ja panin taskusse. Vaatasin köögis ringi. Gaas oli välja keeratud. Vaatasin aknast välja. Takso seisis maja ees, parktuled põlesid. Võtsin köögilaualt leiva ja saia ja panin ära. Panin ära kohupiima, margariini, juustu, vorsti, pasteedi, hapukurgi. Tõstsin sidrunitopsi lauaservale. Kuulsin, et Jo Jo oigas. Pesin noad ära ja panin kuivama. Jo Jo oigas. Läksin koridori. Jo Jo seisis, ta pea toetus vastu voolumõõtjat, üks käsi hoidis nagist ja teine oli tugevasti rusikas. Voolumõõtja liikus väga aeglaselt. Susa sikutas ikka alles kummikuid jalga. Ta vaatas Jo Jo poole ja minu poole.

      “Tee kähku,” ütlesin Susale.

      Jo Jo seisis liikumatult. Tahtsin, et ta istuks koridoritoolile. Seisin hetke ja läksin kööki tagasi. Pühkisin lapiga lauda. Raputasin puru lapi seest kraanikaussi. Tegin lapi märjaks ja pühkisin laua veel kord üle. Raputasin lappi uuesti kraanikausi kohal ja lasin jooksval veel puru ära viia. Mu kingad olid köögipõrandale jälgi teinud.

      “Kindad!” ütles Susa koridoris.

      Keerasin valge köögikella üles ja panin kapile. Lasin köögitule ära.

      Jo Jo oli kahvatu ja hoidis Susa kindaid käes. Susa seisis ta vastas, jäigad sirged labakäed ette sirutatud. Võtsin Jo Jo käest Susa kindad ja Susa keeras end robotina minu poole. Tõmbasin parema kinda käe otsa. Susa ajas õigel hetkel pöidla püsti. Ma kontrollisin, kas pöial oli kindapöidlas.

      “Äär!” ütles Susa.

      Toppisin kindaääre kombinesoonivarruka kummi alla. “Korras,” ütles Susa.

      Panin talle teise kinda kätte. Susa keeras ennast robotina ukse poole. Jo Jo võttis käekotist oma võtmed ja riputas nagisse. Ma puudutasin ta õlga: “Ma võtan su suure koti.” Jo Jo läks välja. Susa lükkas oma jäiki kuurobotijalgu ukse poole.

      “Piip-piip,” ütles Susa ja jäi seisma.

      “Mine nüüd.”

      “Ära siis lükka,” ütles ta kuurobotist välja tulles.

      “Mis on siis?”

      “Mutt!”

      Läksin tahatuppa. Vaatasin, kas kingad jätavad veel jälgi.

      Ei jätnud. Toolil oli hunnikus Susa öösärk. Mutt paistis madratsi ja voodi vahelt. Panin öösärgi kokku ja pistsin padja alla. Lappasin teki kokku ja viskasin voodile. Sikutasin muti madratsi alt välja.

      “Mutt läheb kotti,” ütlesin Susale.

      “Piip-piip,” ütles Susa ja hakkas liikuma.

      Keerasin ukse lukkuja mõtlesin, kas korteris jäi kõik korda.

      Susa seisis trepil, käsi püsti.

      “Oodatakse!” ütles Susa. Ma andsin talle kaeja me läksime alla.

      “Kas sa tahad taksos ette või taha istuda?” “Kes veel taga istub?”

      “Oleneb sellest, kuhu Jo Jo istus.”

      “Taha.”

      Tegin taksoukse lahti ja Susa puges Jo Jo kõrvale. Taksosse istudes vaatasin tahtmatult pruuni raamatut istmetevahes. Raamat oli seal nii, et ma ei näinud, mis raamat see oli. Ma oleksin soovinud, et taksos mänginuks mingi muusika.

      Vaatasin tänavaid ja vilistasin hästi vaikselt. Pöörasin ennast Jo Jo poole ja panin käe talle kõhule. Susa pani oma kaks kätt Jo Jo kõhule. Jo Jo vaatas aknast välja. Mulle tundus, et ta pelgab järgmist valuhoogu. Et ta oli valuhoogudest tüdinenud. Ei tahtnud neid enam. Tõmbasin käe ära, vaatasin aknast väljaja vilistasin: “The answer my friend, is blowing in the wind, the answer is blowing in the wind.”

      “Ma vihkan kiirabi,” ütles Jo Jo. Taksojuhi pea nõksatas natuke paremale, kui ta Jo Jo häält kuulis.

      Ma vilistasin edasi ja mul oli hea tunne, et miski ei saa viltu minna. Tuleb lihtsalt kõik läbi teha, samm-sammult. Ja ma tahtsin seda teha.

      “Ära vilista,” ütles Susa.

      “Miks?”

      “Ega autos ei vilistata.”

      “Miks?”

      Vilistasin edasi.

      “Ära vilista!”

      Jätsin järele.

      Jo Jo toetas käed mu istme seljatoele. See olijaile valuhoog.

      Ta püüdis ägada nii vaikselt kui võimalik. Mõtlesin, mida haiglas öelda, et saaks koos Susaga Jo Jo juurde jääda. Ei tea. ütlen, nagu asi on.

      Taksojuht teadis, kuhu sõita. Ta sõitis ümber suure maja. Keerasime kuhugi hoovi ja jäime ukse juurde seisma. Kõik aknad olid pimedad ja uks tundus olevat nii kinni, nagu polnuks seda avatud juba aastaid. Seal oli silt: “Sünnitajate vastuvõtt”. Mõtlesin, kas peaks ust kontrollima, enne kui takso ära lasta.

      Vaatasin Jo Jo poole. Tal oli nüüd okei. Jo Jo andis mulle oma rahakoti. Maksin taksojuhile ja võtsin oma koti ja Jo Jo koti.

      Uks oli lukus. Vajutasin uksekella. Takso keeras hoovist välja, tuled valgustasid korraks hoovi ja põõsaid. Ukse kohal põles nõrk pirn, hoov oli pime. Jo Jo näitas mulle kätega, et ta võib siin keset СКАЧАТЬ