Deemoni märk. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mul ei saanud koduski enam turvaline olla.

      Võtsin takso ja sõitsin koju. Ema oli öövalves, seetõttu sain segamatult oma asjad pakkida. Ma teadsin, et pean lahkuma, ja kohe. Kuid mul oli oma asju vaja ja ma pidin selle riski võtma. Pealegi ma uskusin, et ta ei viitsi mind kohe jälitama hakata – küllap arvab, et olen tal nagunii peos.

      Panin seljakotti pesu, mõned riided ja arvuti, mõistes, et võimatu on asju pakkida, kui sul on vaid mõni minut aega neid välja valida ja samas peab kott jääma nii kergeks, et sa selle all kokku ei vajuks. Seejärel vaatasin korteris ringi. Oli tunne, et midagi on veel puudu.

      Mälestused!

      Haarasin elutoa kummutilt ühe pildi, kus ma koos emaga olen. Ühtegi fotot isast nii kähku ei leidnud. Seepärast läksin kirjutuslaua juurde ja võtsin alumise sahtli karbist ta sõrmuse. Ja seejärel ka ühe maastikufoto. Ma ei teadnud, mis koht see sellel pildil on, kuid korraga tundus tähtis see kaasa võtta.

      Seejärel tellisin takso ja närisin seda oodates järgmised kümmekond minutit küüsi. See oli mu elu pikim kümme minutit ja tõesti ime, et ma hirmust südamerabandust ei saanud. Kui takso saabus ja ma sellesse istunud olin, tundsin, et olen esimese lahingu võitnud. Algul ma isegi ei pannud tähele, kui taksojuht küsis, kuhu ma sõita soovin. Mul polnud aimugi. Hetkeks kaalusin, et äkki lähen Brita juurde, aga ma ei saanud tema elu ohtu seada. Õigupoolest ei tohtinud ma kellegi elu ohtu seda, kõige vähem ema oma. Ma teadsin, et ei saa enam koju tagasi pöörduda. Iialgi.

      Heitsin veel viimase pilgu meie majale ja valisin seejärel kõige ebatõenäolisema inimese, kelle juurde minna.

      Ma valisin Liisbethi. Keegi ei osanud meid seostada ja teiseks lootsin ma, et ta oskab mind aidata.

      8

      „Kas ma võin su pööningul redutada?” Kell oli kuus hommikul ja ma imestasin, et ta üldse telefoni võttis.

      „Jah. Millal sa jõuad?” Ta kiire vastus tegi mind hetkeks rahutuks, aga mul polnud valikut, pidin riskima.

      „Kohe.”

      Olin juba ta maja juures. Olin mõelnud, et kui ta ei võta telefoni, siis koputan vastu ta akent. Või halvemal juhul peidan end nende aias kuuri või pesukööki.

      Liisbeth avas ukse ja ma märkasin ta silmade ümber suuri tumedaid rõngaid. Ta oli ilmselt terve öö üleval olnud.

      „Must ingel leidis mu üles.” Ma värisesin külmast ja oma üleelamistest, kuid sellegipoolest ajas mind selle lause dramaatiline toon ja veel rohkem selle sisu peaaegu naerma.

      Ta viipas mu sisse ja juhatas mööda kitsast treppi seekord tõepoolest pööningule, mis oli ümber ehitatud puhkeruumi, lugemis- ja külalistetoa hübriidiks.

      „Räägi, mis juhtus,” nõudis ta, kui olin end ühele diivanile istuma sättinud. Kogu mu maine varandus lebas diivani ees seljakotis ja ma näperdasin kramplikult mobiili, mõeldes, milline sõnum peagi töölt saabuvale emale kirjutada. Kogu mu maine elu oli samal ajal ebamaise vormi võtnud.

      Ma rääkisin. Olin ühtaegu vihane, kurb ja hirmul. Ma värisesin ja nutsin samal ajal, kui kõik sel ööl kogetu must välja voolas.

      Kui olin lõpetanud, ei ütelnud Liisbeth mõnda aega sõnagi. Seejärel lubas ta hommikuks midagi välja mõelda. Ta tõi mulle tassi kuuma piparmünditeed ja soovis head ööd. Jõin teed väikeste lonksudega, mis meenutas mulle sel hetkel kõige rohkem mediteerimist, ja saatsin viimaks emale sõnumi: „Ära muretse. Minuga on kõik korras.” Puhas vale, kuid ma ei suutnud midagi usutavamat välja mõelda.

      See tehtud, tundsin rammestust, mis mind endasse haaras.

      Kui ma ärkasin, oli päike juba kõrgel. Ma polnud uskunud, et üldse magada suudan, kuid mul oli olnud raske, unenägudeta uni. Tundsin end peaaegu hästi. Seda hetkeni, kuni kogu möödunud öö sündmuste koorem mulle laviinina peale vajus. Suutsin vaevu selle all hingata.

      Liisbeth tuli peagi võileibade ja kohviga. Ta nägi võrreldes varahommikuga reibas välja.

      „Kas sa panid midagi mu tee sisse?” Ma ei uskunud, et mu keha ise, vabatahtlikult magama jäi.

      Ta naeratas. „Sa pidid puhkama.”

      Tal oli õigus.

      „Ja sa ise? Mida sina öö otsa üleval tegid?”

      „Niisama. Olin netis.”

      Liisbeth ulatas mulle pataka pabereid. Need olid veidi kollakad, kokku köidetud lehed, mis olid täis trükitud kirjutusmasinaga.

      „Mis need on?”

      „Eenoki raamat.”

      Kergitasin küsivalt kulmu.

      „See on apokrüüf.”

      „Apokrüüf?” Vaatasin teda endiselt juhmi pilguga.

      „Apokrüüfid on piiblisse mitte kuuluvad tekstid, mis on põhimõtteliselt samal ajal kirjutatud ja enam-vähem samasuguse sisuga kui piiblisse kuuluvad tekstid. Neid on tegelikult terve hulk, kuid selles, Eenoki raamatus, räägitakse inglitest. Selles kirjeldatakse, kuidas vana juudi pärimuse järgi hakkas osa ingleid Jumala vastu mässama ja heideti karistuseks alla maa peale. Kui langenud inglid maale laskusid, said nad maapealsete naistega lapsi ning õpetasid inimestele keelatud tarkusi. Lisaks kirjeldab see Eenoki reise teistesse dimensioonidesse. Jumal olevat ta hiljem taevasse võtnud ja temast sai peaingel Metatron,” vuristas Liisbeth.

      „Okei, aga kuidas see mind aidata saab?”

      Liisbeth kehitas õlgu. „Ma ei tea. Võib-olla ei saagi. Aga see on üks kõige vanemaid tekste inglite kohta. Võiksid sellele pilgu peale visata.”

      Noogutasin ja võtsin paberilehed. Ma ei saanud enam kuhugi taganeda, pidin nii palju kui võimalik inglite kohta teada saama. Seega hakkasin lugema.

      „Mida sa edasi teha kavatsed?” küsis Liisbeth pärastlõunal, kui tuli mulle süüa tooma.

      Kehitasin õlgu, sonkides kartulipudrus, mis oli tavaolukorras üks mu lemmiksöökidest. Olin terve ennelõuna seda Eenoki raamatu koopiat lugenud, kuid ei saanud öelda, et oleksin palju targemaks saanud.

      Ma teadsin, mida ma tegema pean. Ka Liisbeth teadis seda ja erinevalt minust oli tal selle väljaütlemiseks ka piisavalt julgust.

      „Ma arvan, et sa peaksid põgenema.”

      „Põgenema” oli sõna, mida ma ei julgenud isegi oma peas välja öelda. See mõte lämmatas mind, kuid hullem oli veel tulemas.

      „Sa peaksid üles otsima endasugused.”

      Endasugused? See kõlas nagu diagnoos. Nagu miski, mis viitab sellele, et mind on normaalsete inimeste maailmast välja arvatud. Nagu mind oleks inimeste maailmast välja arvatud. „Kas sa arvad, et minusuguseid on siis veel?”

      Ta noogutas. „Ilmselt rohkem, kui me arvata oskame. Aeg-ajalt leiab nende kohta siit-sealt vihjeid.”

      „Miks siis ainult mind tahetakse tappa?”

      Liisbeth raputas kahetsevalt pead. „Ma ei tea sellele küsimusele vastust.”

      „Kuhu СКАЧАТЬ