Deemoni märk. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Nad mõlemad olid umbes kahekümneviiesed. Hanka oli tumedate lühikeste veidi lokkis juuste ja suurte pruunide silmadega, mille pilk ütles, et ta usaldab inimesi. Kurt oli keskmist kasvu, kuid tundus jõusaalis saadud lihaste tõttu palju suurem. Ta hallid sõbralikud silmad vaatasid maailma heatahtlikult paksude kulmude alt. Skinheedist poiss, kes mind lennujaamast ära tõi, oli Joachim. Ta oli eraklikum kui teised ja seepärast nägin ma teda harva, kuid ta küsis alati, püüdlikult inglise keelt hääldades, kuidas mul läheb, ning talle naeratasin ma alati siirast rõõmust, et ta seda küsis. See oli minu meelest nii armas.

      Õhtuti istusin oma toas ja püüdsin mõelda, mida oma eluga teha. Püüdsin oma mõtteid korrastada, analüüsida oma elu. Seda elu, mis mul siiani olnud oli. Mõtlesin asjadele, millele ma polnud ammu mõelnud. Vanadele mälestustele, kohtadele, kus olin käinud ja kuhu soovisin minna, inimestele, kellega kohtunud olin. Neile, keda ma armastasin, ja ka neile, kellele olin ehk oma käitumise või sõnadega haiget teinud. Matemaatikaõpetajale, keda ma vihkasin. Unistustele, mis veel nädal tagasi ei tundunud nii utoopilised. Ma mõtlesin asjadele, mida mulle teha meeldis ja mida ei meeldinud.

      Mulle meeldisid piimakohv, head filmid, haiglaseriaalid, ema tehtud pannkoogid, hommikused ajalehed ning koolivaheajad.

      Mulle ei meeldinud seebiseriaalid, talv, räppmuusika, pori, füüsika ja fanaatikud.

      Ma tahtsin saada arstiks. Lastearstiks. Mu lemmikmuusikastiil oli rock. Mu lemmiksari läbi aegade oli „Dr House”. Mu lemmikujumisstiil oli rinnuliujumine, rahvakeeli konn. Ma võisin seda ujuda tundide viisi, ilma et oleks väsimust tundnud. Mulle maitsesid juustukoogid ja püreesupid. Mu parim sõbranna oli Brita. Tüdruk, kellega olin alates esimesest klassist ühes pingis istunud. Tüdruk, kes alati igas asjas midagi helget nägi ja kes alati, ükskõik kui halvad asjad ka ei paistnud, lohutada oskas. Tüdruk, kes ilmselt oli mu peale maruvihane, sest ma polnud talle ütelnud, et ma ühel päeval lihtsalt kaon.

      See kõik oli. Oli olnud.

      See teadmine ei aidanud mind eriti, sest korraga oli kogu mu elu pea peal. Ma polnud enam see inimene, kelle minevikust ja soovidest ma mõtlesin. Ma polnud isegi vist üldse päris inimene.

      10

      See juhtus kolmandal õhtul, kui olin peale terve päev kestnud rassimist madratsile vajunud. Käelihased tulitasid pidevast ülespoole sirutamisest ja olin omadega nii läbi, et ei viitsinud isegi midagi korralikku süüa teha. Näkitsesin ainult veidi puuvilju.

      Ma kuulsin ta häält.

      Oma peas.

      Arvasin algul, et see on lihtsalt mingi kummaline uni, kuid selleks oli see liiga selge.

      „Kus sa oled?”

      See oli Andreas. Mu keha kattus momentaanselt külma higiga ja süda hakkas peksma. Ta hääl oli mu peas. Nii selge, nagu oleks ta minuga samas ruumis. Mulle meenus õhtu, kui ta oli lahkudes mulle mõttes head aega ütelnud. Olin siiani arvanud, et kujutasin seda endale ette.

      Kuni siiani. Neetud!

      „Maria, palun ütle mulle, kus sa oled!”

      Ma ei ütelnud midagi. Julgesin vaevu hingata. Kartsin isegi mõelda, sest ma ei teadnud, kui sügavale mu pähe ta tungida võib. Mulle kangastusid lugematud politseifilmid, kus kurjategijat hoitakse telefoniliinil ja samal ajal püütakse ta asukohta kindlaks teha. Ma ei teadnud, kas Andreasel on selline võime, kuid ma ei saanud riskida. Ma ei tohtinud oma asukohta millegagi reeta. Seepärast lamasin vagusi ja lootsin meeleheitlikult, et ta ei kuule mu südame pekslemist.

      Kui ta oli mõnda aega vait olnud, hakkasin juba uskuma, et ta on lahkunud, kuid ta ei andnud alla.

      „Räägi, palun, minuga!” anus ta.

      Muidugi ma tahtsin rääkida. Mul oli talle lugematuid küsimusi, mis mulle rahu ei andnud. Küsimusi, mis lausa kisendasid vastuste järele. Näiteks kas ta on tõepoolest must ingel, milles ei olnud küll suuremat kahtlust, kuid lisaks soovisin ma teada saada, miks ta mind kohe ei tapnud. Miks ta mind endasse armuma pani? Milleks see pikk ja vaevaline näitemäng? Kas see oli lihtsalt osa tema sadistlikust plaanist?

      Kuid vastamise asemel sulgesin ma silmad ja kujutasin ette sinist taevast, kus ei ole mitte ühtegi pilve. See sinine pilvitu taevas võttis neetult palju energiat, sest pidin pidevalt tõrjuma oma teadvuse äärealadele tungivaid süngeid mõtteid.

      Viimaks andis ta alla. Mina olin selleks ajaks täiesti läbi. Oma pea mõtetest puhas hoidmine võttis palju rohkem energiat kui päev otsa seinte krohvimine.

      Isegi unes nägin sedasama sinist taevast.

      Järgmisel päeval kordus kõik uuesti. Ainult selle vahega, et siis ma parasjagu töötasin. Pilvitu taeva vaimusilma ette manamine oli välistatud. Püüdsin selle asemel fokuseerida mõtteid pruunile savikrohvile, mida ma ikka veel pisut oskamatult seinale plätserdasin.

      „Sa oled asjadest valesti aru saanud.”

      „Ma ei ole see, kelleks sa mind pead.”

      „Palun, sa pead mind uskuma.”

      Yeah right!

      Viimaks ei hoolinudki ta vist enam, kas ma vastan või mitte, vaid rääkis muudkui edasi.

      „Anna andeks, et ma sulle kohe kõike ei rääkinud, kuid mul oli tunne, et sa polnud selleks veel valmis. Aga nüüd pole mul enam midagi kaotada. Sa tead, kes ma olen. Kuid sa ei pea mind kartma. Ma ei tea, mida sa minust arvad, kuid usun, et see ei ole tõde. Ma ei soovi sulle halba. Ma vannun seda. Ma olen sind otsinud aastaid, sajandeid. Ja nüüd, kus ma su leidsin, sa lihtsalt kadusid.”

      Tahtsin kätega kõrvad katta, kuid see poleks aidanud. Andrease hääl oli otse mu peas. Iseenesest oli see sama hullumeelne kui see, mida ta rääkis. See, et ta on mind peaaegu kogu elu otsinud. Otsinud ja armastanud. Ja kui ma kujutasin teda seda rääkides ette, siis mõjus see nagu hüpnoos. Andrease siniste silmade pilk puuris minusse ja minust läbi ning ma peaaegu tahtsin teda sel hetkel uskuda.

      Nädal peale põgenemist polnud ma ikka veel saanud Liisbethilt kirja. Hetkel oli ta minu jaoks ainus reaalne väljapääs sellest olukorrast, ainuke inimene, kellele sain loota. Üllataval kombel oli skvotis Wi-Fi ja ma vaatasin iga päev mitu korda oma postkasti, kuid seal polnud Liisbethilt midagi. See-eest oli seal paar kirja Britalt ja veel paarilt trennikaaslaselt, kes uurisid, kus ma olen ja miks ma telefoni vastu ei võta. Hakkasin vaikselt hoomama, et aeg on välja mõelda mingi vettpidav seletus. Kuid mu pea oli tühi. Mida ma pidin neile ütlema? Et ma olen vangis, hullumajas või eeluurimise all? Ma ei suutnud välja mõelda ühtegi muud usutavat kohta, kuhu ma nii järsku ja nii kauaks kaduda sain. Kolasin vabadel hetkedel tuttavate Facebooki kontodel, piinates ennast uudistega, millest ma midagi ei teadnud, ja sündmustega, kus ma osaleda ei saanud. Tundsin puudust isegi mõttetult igavatest koolipäevadest, nürist tuupimisest ja keemia kontrolltöödest. Tundsin puudust hüsteerilisest mataõpsist, kes pani hindeid nägude järgi.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно СКАЧАТЬ