Deemoni märk. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nad ei taha neid teada ega julge välja öelda. Kui teised ütlevad, siis pole see enam nii hirmus. Justkui keegi teine võtaks vastutuse nende sõnade eest enda peale, olgugi et kogu su elu on sinusse juba ammu sisse programmeeritud. Ma teadsin, et pean põgenema. Hetkeks oli mul tunne, nagu oleksin seda juba ammu teadnud.

      „Ma annan sulle ühed kontaktid Berliinis. Kas sul raha on?”

      Raha polnud probleem. Vähemalt esialgu. Olin terve elu rahaga kokkuhoidlik olnud. Ma ei armastanud iga nädal uusi riideid osta ja mööda ilusalonge jõlkuda. Geelküüned ja muu selline pudi-padi ei läinud mulle korda. Vahest olin terve elu alateadlikult seda hetke oodanud? Hetke, kus mul on viimaks vaja seda raha, mida ma olin kogunud. Raha, mida mingi kummaline arstide laste jaoks mõeldud fond iga kuu minu arvele kandis, kuna mu isa oli surnud.

      „Arvan, et saan esialgu hakkama,” sõnasin. Berliin, kordasin mõttes. Ma polnud seal kunagi käinud. Ma ei tahtnud ka nüüd sinna minna.

      „Väga hea. Ma toon kohe arvuti ja me broneerime su reisi ära.”

      Liisbeth lahkus, ilma et oleksin jõudnud midagi öelda. Mida mul olekski öelda olnud?

      Vaatasin kitsast pööninguaknast välja ja mõistatasin, kas see kõik ikka on päriselt. Äkki elan mingis kummalises enda väljamõeldud maailmas? Kas ma ei ole skisofreenik või midagi muud sellist?

      Tänaval sõitsid autod, eemal kilkasid lapsed ja mina peitsin end peaaegu tundmatu tüdruku pööningul, kuna olin pähe võtnud, et olen inglite järeltulija. See ei saanud ju ometi tõsi olla! Kuid sellisel juhul pidi ka Liibeth peast segi olema.

      „See ei saa ju ometi tõsi olla?” küsisin Liisbethilt, kui ta läpakaga naasis.

      Liisbeth naeratas veidi kurvalt. „Tead, ma poleks tegelikult iial uskunud, et see kõik saab päriselt juhtuda. Aga siin sa oled…”

      Jah, siin ma olen…

      Me võtsime järgmine hommik takso ja sõitsime lennujaama. Olin ostnud pileti kõige esimesele Tallinn–Berliin lennule. Liisbeth lubas, et keegi tuleb mulle seal lennujaama vastu. Lootsin seda kogu südamest.

      Liisbeth oli terve eelmine päev minu juures olnud. Ma ei osanud talle öelda, kui tänulik ma talle olen. Me arutasime minu juhtumit nii ja naa, surfates ingleid puudutavatel netilehtedel, kuid ei suutnud leida muud peale erinevate uskumuste, müütide ja kaheldava väärtusega ennustuste. Pakkusin välja, et ta võiks mind veel kord hüpnotiseerida, kuid ta keeldus. Võib-olla oli tal õigus. Võib-olla ei oleks ma seekord tagasi tulnudki, kuhu iganes ma ka läinud poleks.

      Ma ei olnud veel kunagi üksi kuhugi lennanud. Ega ma polnud varem ka põgenenud. Lootsin, et ema oli sõnumit saades esialgu rahulikuks jäänud ja mind ei viida turvakontrollist politsei eskordi saatel otse lähimasse jaoskonda. Õnneks ei pööranud mulle keegi üleliia tähelepanu. Sellegipoolest oli võimatu rahuneda. Üks põhjus oli see, et mu seljakotis oli suurem kogus sularaha, mille olin pangast välja võtnud. Olin hetk tagasi kogu oma arve tühjaks teinud. Nii ei saadud mind edaspidi kaardimaksete kaudu jälitada.

      Liisbeth saatis mind kuni turvakontrollini.

      „Ära ütle neile midagi. Keegi ei tohi teada, kes sa oled,” tuletas ta mulle meelde. „Ma ütlesin, et sa oled lihtsalt üks mu sõber, kes vajab mõneks ajaks peavarju.”

      Mõneks ajaks? Ma neelatasin, tundes klompi kurgus. „Ei ütle.” Oligi võimatu kujutleda, kuidas ma oma ülestunnistusega lagedale tuleksin. Keegi ei usuks seda nagunii.

      „Ma mõtlen vahepeal midagi välja. Ma luban,” kinnitas Liisbeth. Ja ma tahtsin teda uskuda. Seejärel kallistas ta mind tugevasti. Olin teda tundnud vaid viimased paar nädalat, kuid hetkel oli ta mulle kõige lähedasem inimene maailmas. Paraku ma teadsin, kuidas sellised asjad muutuda võivad.

      Varjasin oma pisaraid turvakontrolli eest, püüdes juukseid silmile tõmmata, nagu ma oleksin emo või midagi. Ma ei tea, kas see õnnestus. Ega see mind eriti ei huvitanudki. Ootasin ainult kannatamatult hetke, kui lennuk õhku tõuseb. Ootasin ja kartsin.

      Kui see hetk viimaks käes oli, siis polnud mul enam ühtegi emotsiooni. Olin täiesti tühi, jälgides tundetult, kuidas Tallinna linn ja Ülemiste järv aina väiksemaks muutuvad ja kaugemale jäävad, kadudes viimaks silmist.

      Ma ei avanud lennujaamast viimasel hetkel ostetud eestisaksa sõnastikku reisi jooksul kordagi. Lihtsalt ei suutnud. Teadsin ainult paari hädapärast väljendit nagu guten Tag ja danke ja entschuldigen Sie bitte, aga mul polnud mingit tahtmist oma sõnavara rohkemaga täiendada.

      Mul polnud millegi jaoks erilist tahtmist.

      Kui lennuk oli Tallinna kohalt üle lennanud, panin kõrvaklapid pähe ja püüdsin unustada kõike, mis toimub.

      „I was born in Puerto Rico.”

      Kuulasin Paul Simoni laulu ja järsku ma nägin seda. Ma seisin keset rahvahulka kiriku uksel, liikudes aeglaselt massiga kaasa. Naine minu kõrval sõrmitses palvehelmeid. Kaugelt, kiriku sisemusest, kostis preestri monotoonset palvelaulu ning ma tundsin, kuidas valu jooksis mööda mu luid.

      Mäletamise valu.

      Ainult ma ei teadnud, mida ma peaksin mäletama. Seepärast liikusin lihtsalt rahvasummaga kaasa.

      „In nomine Patris, et Filii, et Spiritus Sancti,” pomises preester altari ees. Iga kord, kui ta risti ette lõi, oli mul tunne, et mu sees liigahtas miski ja miski põletab üht kohta mu abaluul. Märkasin, et inimesed minu lähedal sosistasid midagi. Ma ei saanud nende sõnadest aru, kuid tajusin endal nende pilke.

      Teadsin, et naine mu kõrval on mu ema. Ma tundsin, kuidas ta oli sisemiselt krampis nende pilkude pärast. Aimasin, et see on kuidagi minuga seotud, ja tundsin, et mul hakkab kohe halb.

      „Ema!” sosistasin naisele. „Mul hakkab kohe paha.”

      Ema haaras mul käest. Tundsin ta peopesa parkunud nahka ja veidi kühmlikke sõrmi, mis mu käe ümber sulgusid. Ema käed meenutasid mulle vana inimese käsi, olgugi et ta oli veel päris noor naine.

      Preestri palved oli muutunud valjemaks, rahvas hüüdis vahele „aamen” või „halleluuja”. Nägin, kuidas osa inimesi oli juba peaaegu ekstaasis, kui preester pühitsetud vett rahva hulka viskas. Mu meelekohti rõhus tohutu raskus. Nüüd vaatasid inimesed mind juba päris avalikult. Ja kõigi nende silmis oli põlgus ja vihkamine. Ainult üks silmapaar vaatas mind kaastundlikult: üks noormees minust paar rida eespool noogutas mulle julgustavalt. Märkasin oma üllatuseks, et tal on sinised silmad. See pidi olema keegi võõras. Võib-olla seetõttu ta ei teadnudki minust midagi. Ma ei teadnud ka ise endast suurt midagi, kuid mul oli tunne, et inimesed jälgivad mind seepärast, et nad ootavad, mis edasi juhtub. Mul polnud aimugi, mis edasi juhtub, kuid tundsin, et mul hakkab kohe halb.

      „Ema,” ütlesin uuesti ta kätt pigistades, „ma ei suuda enam.”

      „Sa pead!” sosistas ema mulle vastu. „Me ei tohi enne teenistuse lõppu lahkuda, muidu…”

      Ma ei saanudki teada, mis muidu juhtuks. Korraga tundsin, kuidas mingi vari mulle peale vajub, ja ma kukkusin musta sügavikku.

      Teadsin sel hetkel, kui ma ärkasin, et see on päriselt juhtunud. Püüdsin meenutada ema nägu. Ma ei suutnud. See oli vaid üks patsi seotud juukseid katva valge rätikuga naine. Ma ei tundnud teda meenutades midagi. Ma ei tundnud valu. Valu, mida ma tundsin, oli hoopis teistsugune. See oli nagu magus igatsus millegi seletamatu СКАЧАТЬ