Järvetuul. Juri Vella

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jooksis ta edasi. Põhjapõdravasikas astus mõned sammud sõbrale vastu ja suskas niiske koonu talle näkku. Jõmpsikas paitas hellalt looma kaela, andis tolle ninale musumopsu. Seejärel plaksutas poiss käsi ja jooksis üle õla tagasi vaadates ja kutsudes metsa. Põhjapõder sammus alguses vastumeelselt, peatus, ajas jalad harki, painutas selga, ringutas, ajas sõõrmed puhevile. Ent seejärel pani samuti jooksu, tagajalgu naljakalt üles pildudes. Mets lõi poisi naerust ja laulust lõbusalt kajama:

      Mu väike põhjapõdrake,

      pehme kohev kakuke,

      hea üheskoos on mängida,

      sinu külge paitada,

      väike saba, sarved, sõrad helisevad!

      Janu kustuta nüüd kastepiiskadega!

      Ma nii väga pihust tahan

      sulle anda valget kala

      ja mul on vaja järvevees

      pesta sinu koonuke,

      väike saba, sarved, sõrad helisevad!

      Janu kustuta nüüd kastepiiskadega!

      Sinu õrna uduvilla

      päike sooja sära pillab,

      sind hellitagu tuuleõhk,

      metsa piparmündilõhn,

      väike saba, sarved, sõrad helisevad!

      Janu kustuta nüüd kastepiiskadega!

      Püstkojast vaatas talle naeratades järele vanaema, kes oli jõudnud suvises koldes tule süüdata ja leegi kohale rõhtpuule malmkatla riputada. Ta hoidis käes kasetohust karpi õhtul uhhaa jaoks puhastatud ja tükeldatud kalaga. Järve poolt tuli naeratades vanamees, hoides enda ees õhus märgi poolkonksus käsi. Tema järel tuli naeru suunas vaadates ja saba liputades koer.

      Jooksmisest isu täis saanud, potsatas poiss hooga presendile laua ääres, mille kohal hõljus suurest puuvaagnast tõusev uhhaa-aroom. Laual lebasid veel ka pannil küpsetatud kaku viilud. Kausis kõrgus ere-päikeseline murakakuhi. Otse näkku paistis päikesest pimestatud järv, mille sügavusest puhus jahe tuul.

      Vanaisa asetas lauale kruusitäie teed ja küsis:

      „Hõlu, kas sa tahad täna sõita minuga kaugete mõrdade juurde?”

      See oli poisikese ammune unistus. Ta hüppas püsti, kargles ja hüüdis rõõmsalt vallatu viisiga:

      Sõidan, sõidan, sõidan vanaisaga!

      Päikese poole kaldu mõlaga…!

      Tema rõõm oli piiritu. Otsustage ise: kes tahaks naisterahvaga koos koju jääda? Tõeline mees peab ju olema kogu päeva jahil, kalal või äärmisel juhul käima metsas, kogudes ühte karja kokku laialijooksnud põhjapõtru, millega Hõlu kõige sagedamini sooviski tegeleda. Ent vanaema torises alati ja hoidis teda metsalaagri juures, andes talle teha pisiasju, mis polnud mehele kohased.

      Pärast hommikusööki oli tal aina keele peal:

      „Vanaisa, kas me varsti sõidame?”

      Talle tundus aina, et vanaisa seab ennast valmis väga aeglaselt ja ta abistas, millega suutis. Jooksis püstkotta, tõi pambu leiva ja soolaga. Tõi oma uue väikese mõla, mis oli päikese käes sulgkergeks kuivanud.

      Kui istuti haabjasse, tuli vanaema neid saatma ja andis täiesti kasutuid soovitusi ja õpetusi. Hõlu naeratas õnnelikult ja mõnevõrra kohmetult, painutas pead ja saatis teda, metsalaagrit ja mahajäävat kallast altkulmu pilguga. Loomulikult oli tal natuke kahju jätta vanaema terveks päevaks üksinda, aga sõidust kaugete mõrdade juurde ei saanud ta loobuda.

      Tema mõla kord vajus, kord tõusis vee kohale, helkides päikese käes oma märja klantslabaga. Laine loksus vaikselt vastu ühepuupaadi parrast. Kõrvale vee peale jäid vesikupu kollased kroonlehed. Ja mitte lihtsalt ei jäänud, vaid ujusid sujuvalt ja kiiresti tahapoole. Õrn tuulehoog mängis poisi näol ja juustes. Vanaisa pomises oma nina ette laulu.

      Hõlu küsimustele ja hämmeldunud hüüatustele ei tulnud lõppu. Teda hämmastas kõik: miks tundub mets kaugelt sinine, aga lähemale sõites muutub ta roheliseks? Miks on ühed järved tumedad, aga teised heledad? Miks ujuvad pardid kalda ääres, aga mitte järve keskel?

      Vanaisa vastas kannatlikult, ent tema mõtted olid hõivatud muuga. Ta mõtles sellele, et kuu aja pärast algab õppeaasta ja lapselaps tuleb viia alevisse, sest sel aastal peab ta minema esimesse klassi. Ta meenutas oma poegi ja mõtles sellele, et kool õpetab tema lapselast kiinduma linna, mitte armastama taigarändleja elu, et tõenäoliselt lapselaps unustab koduse metsa hinguse, metsalaagrid, suitsulõkke lõhna, värske õhu käes söödud põhjapõdraliha ja kala maitse, kui nägu paitab jahe järvetuul…

      Ühepuupaat sahises mööda rohtu ja põrkas vastu kallast.

      Kätte oli jõudnud keskpäevane kuumus ja sääski polnud peaaegu üldse. Nad tõmbasid mõrra veest välja ja hakkasid sellest välja võtma pakse ahvenaid ja väikseid, vedruna painduva pika kehaga hauge. Hõlu tõstis haugi kahe käega õhku. Ta tundis sõrmede all libedat pealispinda, aga soomuste lühike karv ei lasknud kalal lahti pääseda.

      Põngerjas rõõmustas kala üle. Ta naeris ja ütles:

      „Kui jõuame koju, siis küpsetan su tulel mahlakaks ja maitsvaks. Toidan sinu valge pehme lihaga oma põhjapõdravasikat, et ta kiiremini suureks kasvaks ja mind sõidutaks.”

      Haug väänles poisi käes, justkui mõistaks ta poisi sõnu ja tahaks jõkke tagasi pääseda. Päike valgus tuhandete sädemetena kala soomustele, nagu oleks see tikitud peente helmestega. Ja sellel silmapilgul summutas poisi võidukas rõõmus naer kõik ümberkaudsed hääled…

      Nad pöördusid tagasiteele. Järv leegitses loojangu eredas tules, mille tõttu polnud püstkoda isegi lühikese vahemaa tagant näha. Tuul vaibus ja õhtu muutus lämbeks, olles täidetud kaldaäärse rohu ja lillede lõhnaga. Kaldal ootas neid koer. Ta istus tagumistel käppadel, haigutas ja liputas saba. Kalamehed astusid kaldale ja koer, nuusutanud neid kordamööda, hakkas rõõmsalt karglema ja kiunuma.

      Nad suundusid püstkoja juurde väsinute ja saagiga rahul olevatena. Kogu poisi keha imbus läbi meeldivast väsimusest, uhkusest ja veel mingist talle senini tundmatust aistingust – elu tundest. Ta ei mõelnud veel selle üle, ta ei suutnud seda veel teadvustada, ent kuidagi alateadlikult ta tajus, et on elus. Et tema elu, tema meel ja ümbritsev elu on üks tervik. Et see maailm ei saa olemas olla ilma temata, niisamuti, nagu poleks ta ilmale tulnud, kui poleks olnud tema vanaisa, kui poleks olnud tema taigat.

      Vaevalt püstkotta sisenenud, ronis Hõlu asemele vanaema juurde, torkas nina sooja patja ja uinus õnnelikult. Viimase asjana kuulis ta läbi une ööseks suitsulõket kohendava vanaisa raskeid samme, karjamaale siirduvate põhjapõtrade sõrgade ühtlast plaginat ja sääskedest piinatud koerte niutsumist…

      Hõlu istus laua taga endasuguste noormeeste ja neidude kõrval ning kuulas tähelepanelikult hallipäise õppejõu juttu.

      Tollest selgest hommikust oli möödunud kaksteist aastat. Kõigi nende aastate jooksul viibis ta tihti vanaisa juures, kuulas jutte tema raskest noorpõlvest, sellest, kuidas põhjapõdrad aegajalt tundmatutesse haigustesse surid. Ta oli ammugi otsustanud, et kui ta kooli lõpetab, astub ta zooveterinaariainstituuti suures lärmakas linnas, et lõpetamise järel sõita põhjapõdrakarjade juurde. Ja nüüd on ta üliõpilane.

      Hõlu armastas oma kodukanti, metsalaagrit, põhjapõtru, vanaisa ja vanaema. Tal oli alati meeles, et nad ootavad teda. Noormees meenutas tihti, kuidas СКАЧАТЬ