Järvetuul. Juri Vella

Чтение книги онлайн.

      Pühendan lapsepõlvesõbra Viktor Romani poja Aipini mälestusele.

      Oli talv. Mul paluti post põhjapõtradega Agani külla vedada. Praegu ma enam täpselt ei mäleta, kas jäi postimees (nii neid vist tollal nimetati) haigeks või juhtus midagi muud, aga selle töötaja asemel, kes sellega tegeles, siirdusin teele mina. Läbisin pool teed, ületasin Vatjogani jõe, jõudsin Košpi-iki metsalaagrisse. Agani jõel levis kuuldus, et Košpi-iki on väga humoorikas inimene. Ta oskas rääkida selliseid tõepäraseid väljamõeldisi, mida oli raske mitte uskuda.

      Sõidan läbi lumise männiku. Mõlemal pool teed on värske põhjapõdrakarjamaa. Peagi hakkab paistma põhjapõdraaedik. Aedikus kõnnivad põhjapõdrad. Keskel seisab peremees, selg minu poole. Mind ta ei näe.

      Ajan oma põhjapõtru. Teen kõvemat häält, et vanamees kuuleks. Aga ta ei pöördu. Tema poos kõneleb sellest, et ta on väga hõivatud, vaatab tähelepanelikult midagi oma käes. Teen kõvemat häält. Ei kuule. Tema põhjapõdrad on juba mind märganud, pööravad pead. Köhatan kõvasti, sõidan aedikusse sisse. Aga Košpi-iki ei pöördu. Ta jätkab tähelepanelikult millegi uurimist. Sellest kõneleb igatahes tema selg.

      Peatan rakendi temast kaks sammu tagapool, seon ohjad narta keskmise kodara külge, astun vanamehe juurde ja tervitan.

      „Ahhaa, sina, Sardakovi väimees, saabusid!” heidab ta üle õla ja asub veel tähelepanelikumalt midagi oma käes uurima.

      „Põrõs-ko, mida sa uurid?” küsin mina.

      „Vaata ise.”

      Torkab mulle nina alla oma pöidla.

      „Just püüdsin arkaaniga selle põhjapõdra. Loom pole narta vedamisega harjunud, nööri veel ei tunne, rabeles täiest jõust ja rebis mul sõrme otsast. Lumigi on sellest verine.”

      Tõepoolest, vanamehe kõrval näen värskeid veretilku ja lahtikeritud arkaani.

      „Sõrme leidsin lumest kohe, kuni see polnud veel jahtunud, ja torkasin endisesse kohta. Surusin tihedalt ja kõvasti teise käega, aga ise pöördusin mõttes abi järele Perenaise Enda poole. Ja tulemus on siin, vaata, ainult arm on jäänud.”

      Ümber pöidla paistab sõrmusekujuline ühtlane sile arm.

      Mulle tuleb peale naerukramp. Ent ma hoian end tagasi. Vaatan vanameest ega tea, mida teha. Kas võtta Seda kui nalja ning hakata kergendatult naerma? Ent ma kardan vanameest solvata, sest tema näol pole mingit vihjet naljale. Otsustan hämmelduda ja teha vähemalt näiliselt imestunud näo.

      „No mis me seisame keset õue? Astu tuppa, joome teed.”

      Ta plaksutas käsi, justkui nendelt tolmu pühkides, ning suundus majakese poole. Sõin lõunat, soojendasin end ja sõitsin metsalaagrist minema.

      Möödunud on juba üle kolmekümne aasta, aga tänase päevani ei suuda ma millegipärast Seda endale naljaks tunnistada, kergendatult naerma puhkeda ja unustada. Ma olen samuti humoorikas inimene. Ma armastan, hindan ja mõistan teise inimese nalja. Aga miski ütleb mulle, et See on midagi muud.

      Räägitakse, et kui teekonna alguses hakkab lund tuiskama, vihma sadama või läheb ilm lihtsalt halvaks, siis läheb hästi. Peaaegu kogu elu on mind rännakutel tabanud halb ilm. Kas mul veab kogu aeg?

      Täna on taas tugev tuisk. Mootorsaani laternate valguses on põhjapõdrarakendi jälg vaevu nähtav. Eespool on neenets Oisja püstkoda. Oisja elab naisega kahekesi. Neil on põhjapõdrad. Lapsed on mööda ilma laiali rännanud. Lapselapsed käivad harva neid vaatamas.

      Külas pole Oisja käinud 1955. aastast saadik. Ta oli kolhoosis põhjapõdrakarjus, aga läks juhtkonnaga tülli ja pages metsatundrasse. Ta on kuulnud, et maailmas on televiisor, ent pole seda oma silmaga kunagi näinud.

      Nooruses oli Oisja jahimees. Ta osales oma karusnahasaagiga Moskvas Üleliidulisel Põllumajandusnäitusel. Näituselt tõi ta kaks medalit – saavutuste ja osalemise eest.

      Kui ma talle külla saabun, kostitab ta mind kindlasti mõne jutuga. Seekord jutustas ta tõestisündinud loo:

      „Ükskord suundus Stalin-Tsaar ise handi Kuldnaise1 otsingutele.

      Võttis endaga kaasa kaks kõige Tähtsamat Abilist.

      Nad saabusid Kazõmi jõele ja hakkasid pühades kohtades kaevama, hakkasid jumalate eluasemeid paljaks röövima.

      Saabuvad pühapaika, ronivad aita, pööravad seal kõik pahupidi, aga Kuldnaist pole ja nad lähevad edasi.

      Luusisid kaua ringi, jõudsid peaaegu Num-To’ni2 välja ning lõpuks leidsid ikkagi Kuldnaise Eluaseme.

      Väsinud Stalin-Tsaar istus puhkama aida kõrvale kännule. Tõmbas rinnataskust Tubaka Anuma, hakkas suitsetama. Aga oma kõige Tähtsamatel Abilistel käskis aida läbi tuhnida.

      Vanem Tähtsam Abiline käskis Nooremal aita ronida, aga ise jäi välja, et juhul, kui siit leitakse Kuldnaine, see oma kätte võtta ja isiklikult Stalin-Tsaarile anda.

      Noorem Tähtis Abiline ähkis ja puhkis, aga teha polnud midagi, tuli aita ronida. Kraapis laiali Kazõmi Emanda3 varanduse ja nägi Seda.”

      „Mida? Mida ta nägi?”

      „Ma ei tea, mida ta seal nägi, räägitakse, et Seda!” vastas jutustaja.

      „Noorem Tähtis Abiline pööras pea selja taha, et nähtud imest ette kanda, aga vanem kukkus sellest pilgust maha. Vanem Tähtis Abiline kukkus selili.”

      „Millest ta siis suri?”

      „Kõneldakse, et Kazõmi Perenaist näinud inimese pilk omandab Jõu. Lahke inimese pilk saab positiivse jõu. Kurjal, omakasupüüdlikul inimesel omandab pilk negatiivse jõu.

      Noorem Tähtis Abiline tahtis pead tagasi pöörata, et näha veel kord „Midagi”, ent ei suutnud seda teha. Ta haaras kahe käega peast, kangutas, püüdis pöörata, et panna pea tagasi nii nagu enne, aga tal ei tulnud midagi välja. Ta karjatas ehmatusest, kukkus aidast välja ja põgenes kõigi nelja tuule poole.

      Kuigi Stalin-Tsaar polnud arg, siis nüüd lõi ta kartma ning, heitmata pilkugi Kazõmi Perenaise püha aida sisemusse, hülgas selle paiga ja läks tagasi Moskui-Pealinna.

      Pärast seda juhtumit ei valitsenud Stalin-Tsaar enam kaua. Ta suri peagi.”

      „Aga mis juhtus Noorema Tähtsa Abilisega?”

      „Ta elab praegugi kuskil Moskui-Pealinnas. Räägitakse, et mõnikord ilmub ta linna tänavatele. Tema pea on pööratud tahapoole. Kas sa ei kohanud teda seal?”

      Kaks kolhoosi karjust jooksid põhjapõtrade kannul mööda järve kallast. Peenike ja pikk, kajurikepi sarnane Eljava ja ümmargune, lühikeste jalgadega lonkur Lepa.

      Järvest voolab välja väike jõgi. Põhjapõdrad kargasid üle jõe. Võtnud hoogu, hüppas ka Eljava õnnelikult СКАЧАТЬ