Järvetuul. Juri Vella

Чтение книги онлайн.

      Ja kuidas tahaks seda lüüa!

      Minu kõrval on kaks noort ema. Ühe laps on kahekuune, teisel aasta ja kahe kuune. Esimene palub, et teine hoiaks korraks tema last. Teine võtab lapsukese ja räägib:

      „Oi, ma pole enam harjunud väikseid süles hoidma!”

      Läbi vaikseks jäänud hämaruse kriuksatas küla otsas värav. Veel enne seda, kui pimeda Summa aias läbi une haugatas lita Kuntši, kuulsin ma värske lume kriuksumist kergete kontsade all. See oli tuttav hääl. Kui lita vait jäi, kuulsin ma taas samme. Need lähenesid. Ja mida lähemalt need kostsid, seda enam valdas mind ahne kannatamatus.

      Nägemata veel kontsade perenaist, tajusin ma juba tema huulte puudutust ja tema kõrva lõhna.

      Kirjutasin kirja ja hingel hakkas kergem. Ma oleksin justkui sinuga olnud. Oleksin nagu kuulnud vastust oma peamisele küsimusele…

      Lasin kirja postkasti ja maailm minu ümber muutus kuidagi liiga ebakindlaks. Praegu ma ju usaldasin sellele Rauast Kastile kõige-kõige salajasema. Tundsin hinges usaldamatust tema vastu. Tundsin, et minu sõnad võivad igal hetkel temast välja kukkuda ja mitte sinuni lennata. Võivad kaotsi minna, teetolmus lahustuda. Võivad sattuda võõrastesse kätesse, kus neid tõlgendatakse valesti või naerdakse üldse välja.

      Ma tundusin endale tibatillukese maamardikana, kes on roninud kõrgele haavalehele ning võib sealt õrnemagi tuuleiiliga näoli sügisesse mutta platsatada.

      Koolis käib emakeele tund. Õpetaja annab lastele sellised sõnad: kivri (kaev), suvan (varjualune nartade jaoks), puhul (metsalaager). Väike Semjon tõlgib need sõnad handi keelest vene keelde ja lisab enda poolt:

      „Meil on kivri, meil on suvan nartade jaoks, meie puhul on suvel ilus.”

      Vaene poiss! Ta ütleb on, aga ma tean, see oli. Oli, ja juba kaks aastat tema metsalaagrit pole. Tema kodune metsalaager sattus Pokatševski naftamaardla kohale. Tema puhuli, suvani ja kivri kohal samblikulises männikus, kus ta jooksis paljajalu võidu pikajalgse põhjapõdravasikaga, kõrgub terashiiglane – Puurtorn. Aga väike Semjon elab praegu koos emaga alevikus vanas kolhoosimajas.

      On kaks tööd, mille tegemise ajal muutub inimene mõneks ajaks filosoofiks, arutleb Igavikulise üle. Kirstu valmistamise ajal meenutab ta möödunut, aga hälli meisterdades mõtleb ta tulevasest.

      Meil neenetsitel on mõlemad tegevused pühad. Kummagi valmistamisel tekkinud pilpaid ja laaste ei tohi ära põletada, need tuleb anda tagasi loodusele, viia metsa ja jätta puu alla. Pärast valmimist ei tohi kumbki jääda tühjalt ootama, kuni peremees asub oma kohale. Seetõttu aseta sellesse mõni instrument või tikud. Enne kummagi eesmärgipärast kasutamist tuleb see pühitseda.

      Ainult et millegipärast sunnib elu inimest tegema oma esimest kirstu palju varem, kui meister lõpuks julgeb valmistada oma esimese hälli.

      Paljud rahvad räägivad, et kui sünnib inimene, siis samal ajal keegi kuskil sureb. Aga neenetsid räägivad mõnevõrra teisiti: uue hälli tegemisega kaotad sugulase.

      Pärast minu järjekordse lapselapse sündi, samal päeval, kui ma valmistasin detaile oma esimesele hällile (lõpuks siiski otsustasin!), hukkus äärelinnas liiklusõnnetuses mu hõimlane.

      Ent hälle valmistamata jätta me ei saa. Me püüame lihtsalt võimalikult harva teha uusi. Aga vanu tarvitamiskõlblikke, ajaga kulunud hälle hoitakse sugukonnas kaua. Neid kasutavad paljud järglaste põlvkonnad.

      Juhtudes mööda sõitma, külastasin ma eile Aipinite sugukonna kalmistut. Mis seal toimub! Suurem osa haudu on lahti kaevatud. Need pole loomaküüniste jäljed, need on inimese labida jäljed. Mida siit otsiti? Kes? Aardeid, mida ei leitud Püha Männiku aitadest? Kuldnaise jäänuseid, mida hant hoidis rüvetamise eest mitte kuskil mujal kui oma hinges…?

      Siin lebab minema visatuna laulik Štšimka pehkinud põhjapõdranahkne saabas. Sellest paistab välja kont, ilmselt endine jalg? Kas mitte see, mida ta vigastas, vedades kord pärast sõda teismelisena kalakoormat Surgutti?

      Mis toimub kõrvalolevas Aisõri hauas, mis on samuti tühjaks röövitud? Lõkke jäänused. Kaks kiiruga tehtud harkjalga. Keskel katkilöödud katel, mis pendlina kiigub. Katlas on valge pealuu. Mis küll toimub, inimesed…?

      Sulgesin tahtmatult silmad ja kujutasin ette.

      Leban kuskil küla servas mingi uudishimuliku huligaani poolt väljakaevatuna. Ning läbikuivatatud kolpa mööda ronib kohmakas lõpetamata mõte: „Ikkagi, mille eest…?”

      IV

      Varased jutud

      Ümberringi oli puhas ja vaikne. Taevas hõõgusid viimased tähed. Vasakul seisis tumeda seinana vana mets. Tihnikus huikasid nuttes hämmeldunud punnsilmsed öökullid. Eespool laotus ääretu soo ühtlane kangas. Kuid soo polnud siiski ääretu – kauguses, eretava taeva taustal paistis kuuskede väikesehambuline sein. Jõelt hoovas jahedust ja toomingaõite uimastavat lõhna. Tundus, et kõik ümberringi alles magas, ainult konnad krooksusid kaldaäärses rohus.

      Kusagil kaugel kluugutas kurg. Lehtedelt pudenesid rasked külmad kastetilgad. Tõusev päike laotas üle sügava taevakupli laiali pikkade, ebaloomulikult eredate, kuid veel uniste kiirte lehviku. Kahisevate haabade ladvad lahvatasid kirendava leegina. Jõe kohal kajasid kirde-tõmmukajakate kähisevad karjed. Metsatihnikus hakkas kukkuma kägu, justkui köhides kurku puhtaks…

      Äkitselt kostis idast vaikne kõmin, justkui oleks kusagil kaugel alanud äikese kanonaad. Ärevate karjetega kandusid mööda haned ja pardid. Hiired sagisid pelglikult rohus. Karu mörises pahaselt metsatihnikus. Oksi ragistades kihutas mööda värskete sarvedega põder. Katkestades naksutamise, lipsas punakas orav pessa vana männi tüves. Kägu jäi justkui poole sõna pealt vait.

      Metsa tagant vilksatanud ereda päikesekiirega koos tulid nähtavale roomavate põrnikate sarnased roomiktransportöörid, mis täitsid ümbritseva maastiku roomikute lõgina ja mootorite mürinaga.

      Masinad tungisid rahulikult elavasse ümbruskonda, tõstes roomikute terasest lülidega üles sookailuõite õrnvalged peaparukad. Nad peatusid jõe kaldal haabade sirgete tüvede ja tihedate toomingapõõsaste vahel, puutüvele löödud mõistatuslike märkidega tahvli juures. Selle tahvlikese jätsid geoloogid siia eelmisel suvel. Nad ütlesid, et sellele kohale ehitatakse naftatööliste asula.

      „Jõudsime kohale!” hüüdis noormees, hüpates välja esimesest masinast ja tõrjudes kätega vehkides sääskede raevukat rünnakut. Ta oli lühikest kasvu, ent laiaõlgne. Tema heasüdamlik, naeratav, nöbinina ja tedretähnidega nägu oli tuulest pargitud. Roomiktransportööridest ronisid välja samasugused päevitunud, tuulest pargitud, ent lahke näoga inimesed.

      „Vasja, sääsed pole meie saabumisega rahul, vaata, kuidas ründavad,” ütles nahktagis noormees, kelle pükste tagataskul paistis metallist märk. Ta nõidus fotoaparaadi nuppude ja hoovakestega, suunates СКАЧАТЬ