Järvetuul. Juri Vella

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vöö. Püksid ligunesid läbi, muutusid raskeks ja jäid jõkke. Lepa karjub. Eljava naerab. Ent püksid viis vool sügisese jää alla. Suure vaevaga saadi nad kasepuust konksu abil hiljem kätte…

      Kui keegi sõidab talvel põhjapõtrade või mootorsaaniga üle selle järve (aga üle selle järve läheb Suur Neenetsi Tee), tehakse peatus ja jutustatakse üksteisele seda lugu. Järve kutsuvad inimesed Lepa Järveks. Aga väikest jõge, mis järvest välja voolab, sedasama jõekest, kuhu Lepa oma püksid uputas – Lepa Jõeks.

      Nii jäigi Mälestus.

      Teleseanss

      Ükskord juhtus nii. Pere istus televiisori ees. Kašpirovski andis ekraanilt üle kogu Nõukogude Liidu seadistuse ravivaks hüpnootiliseks teleseansiks:

      „Lõdvestuge, teil on hea olla… kohe hakkab veel parem…” ja vaatas televaatajatele läbitungiva pilguga otse näkku, liikumatult, silmi pilgutamata.

      Püstkotta astus naaber, põhjapõdrakasvataja Auli:

      „Miks te kõik teleka külge naelutatud olete? Mis juhtus?”

      Rahvas sisistas:

      „Tasa, ära sega, venelaste šamaan loitsib, ravib inimesi!”

      „Kas… see või?” ja Auli torkas näpuga televiisorit. „Kohe vaatame… mis… šamaan ta on.”

      Auli suunas oma pilgu televiisorile ja nad sattusid Kašpirovskiga silmitsi. Kõik jäi vaikseks. Paus. Kõik vaikisid. Kašpirovski jäi samuti vait. Ta tõmbus kangeks ja hakkas higistama. Paus venis.

      Alguses muutus teleekraan liikumatuks fotoks. Seejärel ekraan võpatas ja triip jooksis üles-alla. Kašpirovski vasaku silma all välgatas pisar. Silm vabises. Kašpirovski sulges silmad ja pöördus kõrvale.

      Diktor teatas kiirustades, et tänaseks on teleseanss lõppenud.

      Javunko ja Särg

      (Sellest jutustas mulle Auli)

      Kui Javunko juba päris vanaks jäi, käskisid mehed perenaistel tal silma peal hoida, kui ise karjamaale põhjapõtrade järele läksid. Vahel sättis ta end tooma suuski, mis jäid lapsepõlves vanaisa metsalaagrisse. Teinekord tahtis ta minna korrastama mõrdu ja kalatõkkeid Pjaštšita ülemjooksule, kus ta ammustel aegadel koos oma vanaisaga kala oli püüdnud.

      Vanaema jutustas poolsosinal, et Javunko „läks tagasi lapsepõlve”, et meil lastel tuleb oma mängude ajal tema järele valvata.

      Aga ükskord kadus ta siiski ära. Nagu ta hiljem seletas, läks ta naaberlaagrisse muinasjutte kuulama.

      Tee peale jäi suur järv. Naftatöölised, kes siia vahel kalale lendavad, nimetavad seda Pasumi Kaheksaks. Meil nimetatakse seda Latt-totjaai. See järv koosneb kahest poolest – suuremast ja väiksemast, aga keskel on kaks teineteise poole küündivat neeme. Ühele neemele jõudiski vana Javunko. Väsinud vanamees istus järsule kaldaastangule. Päike küpsetas, järvetuul puhus sääski laiali, sookurvits narritas teda kalda ääres mättal, lennates veidike vee kohal ja maandudes seejärel uuesti mättale.

      Vanamees vaatas paremale – kaugel järve taga oli kitsas metsariba. Vasakule minnes oleks maa veelgi pikem. Aga otse vastas oli järve kallas lähedal ning kaldal paistsid püstkojad, oli kuulda naabrilaste mänguhääli, naeru ja koera rõõmsat haukumist. Vesi loksus rahulikult vastu vanamehe paljaid jalgu, aga järv oli sügav ja ujuda Javunko ei osanud.

      Vanamees istus niimoodi kaua.

      Javunko meenutas lapsepõlve, kui ta õppis esimest korda sõitma kerge, seedrist raiutud ühepuupaadiga, ja vanaisa häält: „Julgemalt! Julgemalt!”

      Meenutas, kui uhkelt ja vallatult vaatas Tema nooruses meest, kui mehe arkaan4 enne teisi silmustas põikpäise ja väleda emase põhjapõdra Tšatši-iki metsalaagris.

      Meenutas, millise umbusuga juhtis ta oma viimast rakendit (kaht vana rahulikku kohitsetut) Kolhoosi. Tundmatu sõna tegi ärevaks, ent vastuvaidlemiseks oli keel sõlmes.

      Meenutas Esimest sõda, kui venelased sõdisid venelastega, aga tema sattus juhuse tahtel kord ühele, kord teisele poole ega tundnud usaldust kummagi vastu.

      Meenutas Viimast sõda… aga seda on parem mitte meelde tuletada – kõigil oli raske… esimesel sõjajärgsel aastal suri piinarikkalt Tema.

      Javunko ohkas. Nälg tuletas juba ennast meelde. Ta vaatles veel kord järve paremat poolt, kuigi teadis, et ei suuda sellest enam kunagi ringiga mööda minna. Vasakule ta isegi ei vaadanud – see järveosa oli suur. Järve taga laagripaigas mürasid lapsed ja naise hääl palus koera rahule jätta.

      „Je-ho-ho-hov! Punased räägivad, et Jumalat ei ole ning et šamaane ei tohi samuti olla. Hea küll, olgu nii, nemad teavad paremini. Aga üleloomulikud jõud, kes on alati olemas olnud, mis nendega peale hakata? Nemad ju ei allu seadustele ega inimestele. Räägitakse, et ammustel aegadel kandis Särg mere peal inimest. Aga minul, pika elu jooksul väsinud inimesel, pole vaja jõuda üle mere, vaid kõigest järve teisele kaldale…”

      Javunko jõudis vaevalt seda öelda, kui veepinnale tõusis hiigelsuure kala selg. Hetkegi kõhklemata, istus vanamees Särje (see ta kahtlemata oli) selga ja jõudis õnnelikult järve teisele kaldale.

      Saabunud naabrite laagripaika, jutustas Javunko sellest teejoomise ajal. Kõik naersid ja asusid oma asjadega tegelema. Külalise jätsid nad laste seltsi, et ta neile oma muinasjutte jutustaks…

      Ükskord, mõned aastad hiljem, kuulsin ma juhuslikult täiskasvanute vestlust. Põhjapõdrakasvatajatest naabrid jõid meie juures teed. Nad rääkisid poolsosinal sellest, et kui Javunko nende laagripaika ilmus, ei leidnud nad vanamehe jälgi ei Latttotjaai järve vasakult ega paremalt kaldalt. Vanamehe jäljed katkesid järve ühel neemel ja jätkusid teisel, justkui oleks Javunko tõepoolest ületanud järve keskpaigast.

      Vana Valjuma tõestisündinud lugu

      Kui võideti Kõige Tähtsam Valge Tsaar, toodi ta hukkamiseks Surgutti.

      Ümber laua istusid Kõige Targemad Punased ja mõtlesid, kuidas hukata Kõige Tähtsam Valge Tsaar. Ta oli ju kõige-kõige tähtsam tsaar, järelikult ka kõige-kõige visama hingega.

      Mõtlesid, mõtlesid… seitse päeva mõtlesid ja välja mõtlesid. Kutsusid Kõige Tähtsama Valge Tsaari enda juurde ja teatasid talle:

      „Me otsustasime su hukata, aga enne seda tahaksime täita sinu kõige viimase soovi. Mida sa soovid?”

      Ja Kõige Tähtsam Valge Tsaar vastas:

      „Mis siin enam soovida, mul oli ju kõike küllalt! Kurku võiks ju kasta, hinge mälestuseks pitsi viina alla lasta.”

      Veeretati kohale vaaditäis samagonni. Tsaar võttis ühe käega vaadi, kallas samagonni suhu nagu pitsi viina ja pühkis käisega üle vuntside.

      Veeretati kohale teine vaaditäis samagonni. Tema võttis sellegi vaadi kätte, kallas samagonni suhu nagu pitsi viina (siinkohal limpsas jutustaja keelt) ja pühkis käisega üle vuntside.

      Veeretati kohale ka kolmas vaaditäis samagonni. Kõige Tähtsam Valge Tsaar jõi sellegi vaadi tühjaks. Seejärel nuusutas tükikest leiba СКАЧАТЬ