Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest. Thomas Sjöberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ «Ma ei keela teda ka siis, kui see inimene ei ole mina,» tunnistab ta oma salajases päevikus. Ja ta kirjutas Thomasele detsembris 1932:

      Kui sinu Helen kunagi kõigest hoolimata tahab teada, kes ma olin, ütle talle siis minu poolt, et soovin olla ja jääda nimetuks, kes siiski palvetab tema, sinu ja kodu eest, mille te ühiselt loote ja mida ühiselt pidama hakkate. Nii et ma tänan sind, Thomas, kõige eest, mis on sinu kaudu mu ellu tulnud. Ma usun, et meenutan oma viimsel hetkel teise suvistepüha hommikupoolikut, kui sa mulle Matteuse passiooni psalme mängisid. Võib-olla ei ole ma sinult kunagi saanud rohkem kui siis.

      Nii kaunilt ja suuremeelselt loobus Karin Bergman lõpuks lootusest alata uut ja võimalik, et ka paremat elu.

      Tsirkus Palmgren

      «Mitte kellegagi teist, lastest, ei ole meil olnud nii palju vaeva ja muret kui Ingmariga,» kirjutas Erik Bergman tütrele Margaretale tema 19. sünnipäeval 1941. See kirjeldab tabavalt, millised olid vanemate suhted algul teismeeas ja pärast täiskasvanud pojaga. Pastori karmid sõnad neutraliseerivad veidi ka seda, mida ta ütles Ingmari kohta samas kirjas mõned read eespool. Ta räägib seal temast kui armsast, rõõmsast ja sõbralikust lapsest, keda kõik armastavad ja kelle vastu ei ole võimalik range olla.

      Nüüd aga niisiis vaev ja mure. Ingmar Bergman oli kergesti mõjutatav ja ägeda loomuga, ta hingeline tasakaal oli häiritud. Ta võis mingil hetkel olla karm ja tundetu ning kohe seejärel leebe, õrn ja abitu nagu lapsuke.

      Optimistlikku pilti on kerge mõista. Ingmar Bergman oli kõige järgi otsustades võluv, ehkki küll pisut iseäralik laps. Ta mängis õe nukkudega ja koos ehitasid nad midagi nukuteatri sarnast, kuhu olid võetud tegelased Margareta nukumajast. Ingmar Bergman võttis õelt peaaegu et vägisi üle väikese näitelava – see oli hilisemale maailmakuulsale režissöörile esimene. Nad lavastasid ise näidendeid ja Ingmar Bergman saatis vanaemale kinkekaardi, mis andis õiguse sissepääsuks Selma Lagerlöfi näidendi «Udusulis linnupoeg» esietendusele, kasutades ühtlasi juhust ning tänades teda ka diaskoobi eest. «Olen avastanud, et sellest saab välja võluda lausa hämmastavaid efekte,» kirjutas ta Anna Åkerblomile 1928. aasta jõulude ajal. Palju aastaid hiljem kirjutas Erik Bergman tütrele: «Kas mäletate, kuidas te kahekesi teatrit mängisite ja Poisu oli lavastaja? Te alustasite vist nukuteatriga, kui ma õigesti mäletan. Kas te ei etendanud mitte «Linnupoega»? Ja kui toredad stseenid teil olid!» Nostalgia koduse idüllilise pildi järele on täiesti äratuntav.

      Kui pastor oli koos poegadega Stockholmis üksi, kirjutas ta abikaasale: «Poiste käsi käib hästi, nad on head ja korralikud lapsed. Ma püüan leida nende jaoks nii palju aega kui vähegi võimalik.» Ta jutustab Verner von Heidenstami «Karoliinide» ettelugemisest, kinos ja kondiitriäris käimisest.

      Ingmar Bergman oli juba väiksest peast tundnud huvi klaverimängu vastu ja vanemad pidasid nüüd aru, kas mitte hakata talle tunde võtma. «Akadeemias on pooletunnise muusikatunni hind 75 ööri. Ma rääkisin Erikuga, et peaksime laskma Poisul proovida. Kui ta teeb edusamme ja on visa, siis võib ju edaspidi jätkata juba kõrgema kvalifikatsiooniga õpetaja juures. [–] Eks näis, kas Poisul jätkub entusiasmi,» kirjutas Karin Bergman emale.

      Entusiasmi ei jätkunud. Poja huvi jahtus, kui asi muutus tõsiseks. Ta õppis küll partituuri lugema ja 1932. aasta kirjast ema Karinile ilmneb, et 14-aastane Ingmar Bergman oli temalt saanud klaverinoote. « … see oli toredaim sünnipäevakink, mis ma kunagi saanud olen. Kas ema kujutab ette, et olen ära õppinud juba kaks rasket pala: koori Weberi «Preciosast» ja jahimeeste koori Weberi «Nõidkütist» (kohutavalt raske tükk)? Ja praegu õpin ma pulmakoori «Lohengrinist» (hiiglama raske).»

      Vanemas eas meenutab ta aga klaveritunde kui «lõputult tüütuid, üksluiseid, pealesunnitud ja tolmuseid.» Talle olid tõeliselt südamelähedased hoopis teater, ooper ja kino – see oli vähenõudlik vaba aja veetmise viis, mida tema eakaaslaste seas harva esines. Kümneaastaselt käis ta korrapäraselt kuninglikus ooperiteatris. Selleks ergutas teda isa Erik, kes talle pileteid hankis, ja ta käis kuninglikus draamateatris «Suur-Klasi ja Väike-Klasi» vaatamas.

      Ingmar Bergman püüdis emale meeldida. Ta kirjutas, kui palavalt ta soovib, et ema oleks taas terve, sest igatsus tema järele oli tohutu. Kirjas, mida kaunistas vähemalt üheksa punast «Musi!», kirjutab ta: «Palun emalt armu, et ma varem ei kirjutanud, aga mul kulus ju aega, et see tore kiri emale valmis nokitseda. PS. Poisu mõtleb sageli emast.»

      Ja kes saaks jätta kiitmata kümneaastast poissi, kes kirjutab oma isale nii:

      Armas Isa! Kuidas Isa käsi käib? Kas pole tore lastest eemal olla? Ma kuulsin, et olete üürinud paadi ja käite Botnia lahel sõudmas. Ma oleksin väga tahtnud kaasas olla. Kas Isal midagi õnge otsa ka on jäänud? Ehk on Isa püüdnud mõne suure hai? Allveelaev oli väga vahva. Aga «80 päevaga ümber maailma» on mul veel lugemata, sest ma ei tea, kuhu Ema selle pani. Ma oskan nüüd jalgrattaga sõita. Ja ma olen juba mitu korda jaamateel sõitmas käinud.

      Ühel kevadel elasid Erik ja Ingmar Bergman koos Söderhamni linnahotellis. Neil oli seal tore, nad õppisid saksa keelt ja matemaatikat, käisid huvireisidel ja kinos, vaatasid taani koomikute duot Majakas ja Järelhaagis. «Mida võiks Poisu veel tahta,» kirjutas Erik Karin Bergmanile.

      1930. aasta suvel olid kõik lapsed Duvnäsis vanaema juures. Samal ajal korraldati Djurgårdsbrunnsvikeni lahe põhjakaldal suur Stockholmi näitus. Seal oli väljas parim, mida Rootsis moodsa disaini, kodukäsitöö ja tarbekunsti vallas leida võis, ning 12-aastane Ingmar Bergman igatses näitusele minna. Seda oodates lõbustas ta end grammofoni ja filmirullidega, mida ta oma lihtsa projektoriga vaatas.

      Õe Margareta sünnipäevaks korraldas Ingmar Bergman üllatuse. Anna Åkerblom oli lapselapsest vaimustatud ja tema üle uhke, ta kirjutas tütrele:

      Poisu kirjutab sulle üllatusest, mille ta Nitti sünnipäevaks korraldas. Nukkudega lavastatud stseenid! Kulissid joonistas ja värvis I. Bergman. Suurejoonelised valgusefektid ja päikesetõusud lavastas I. Bergman kodus leiduvate lampide abil. Haldjate, päkapikkude ja kuradite kostüümid on valmistatud M. Hellgreni ateljees.

      Kui näis, et Ingmar Bergman pakub oma vanematele lugematuid rõõmuhetki, siis vennaga olid lood nii ja naa. Dag käis viimases klassis ja tuli korralikult toime ainetega, millele jaksas energiat kulutada. Ema Karini sõnutsi oli ta usaldusväärse ja siira loomusega, kuid väliselt range ja reserveeritud. Ja poiss oli nats või nagu ema kirjas Thomasele põgusalt mainib – ta suhtles temaga ikka veel aeg-ajalt –, «natsionaalsotsialismi lastehaigusest nakatunud».

      Dag Bergmani käitumine oli ninakas. Enne oma 18. sünnipäeva 23. oktoobril 1932 kirjutas Dag emale, kui väga ta ärritus, kui luges Svenska Dagbladetist isa ülemuse, kirikhärra Josef Källanderi kirjutist. Kuninglikus draamateatris oli äsja toimunud Pulizeri preemia laureaadi, Ameerika dramatisti Marc Connelly näidendi «The Green Pastures» («Rohetavad aasad») esietendus. See tekitas ägedaid diskussioone ajakirjanduses ja väiksema massirahutuse kuninglikus teatris. Kui džässihelide saatel etendati stseeni patusest Babülonist ja lavale ilmus näitleja Håkan Westergren, loopis kümmekond noort natsi lava poole mängukuule ja mädasid tomateid ning heitsid saali publiku hulka lendlehti. Tekkis suur mürgel ja kohale kutsuti politsei.

      Protest oli suunatud peamiselt näidendi religioonikriitiliste torgete ja selle vastu, et etendus, mis õigupoolest oli vanast testamendist pärinev stseenide jada, lähtus eeskätt sünnipäraste afroameeriklaste perspektiivist. Broadwayl mängisid kõiki rolle mustanahalised ja Rootsis olid mõned näitlejad meigitud mustaks. Dag Bergman vappus vihast:

      Mind ärritas praegu väga etendust «Rohetavad aasad» käsitlev kirikhärra Källanderi kirjutis Svenska Dagbladetis. Pärast seda epistlit ei taha ma temaga enam tegemist teha. Tal СКАЧАТЬ