Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest. Thomas Sjöberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastukajaks artikli, milles väitis, et tema mäletamist mööda ei olnud Bergman õpetajaskonnaga pingelistes suhetes.

      Härra Bergmani väide, et kogu ta kooliaeg oli üksnes põrgu, üllatab mind. Ma mäletan hästi, et nii ta ise, tema vend kui ka isa olid kooliga väga rahul. Pärast kooli lõpetamist on ka Ingmar Bergman käinud kooli jõulupidudel rõõmsa ja reipana, kõige järgi otsustades tundmata vähimatki vaenu ei kooli ega õpetajate vastu. Küllap on lood siiski vastupidi. Hea Ingmar oli probleemne poiss, laisk, kuid üpris andekas, ja on mõistetav, et sellise loomusega lapsel on raske end igapäevaselt korraldatud õppetööga kohandada. Niisugune kool ei pruugi sobida unistavatele boheemlastele, vaid pigem normaalseks loodud tööinimestele.

      Bergman vastas mõni päev hiljem samas ajalehes:

      Kõigepealt sellest «12-aastasest põrgust» (muide, see on jube väljend. Seda ei kasutanud mina, vaid see, kes mind intervjueeris. Ma ütlesin oma mäletamist mööda lihtsalt kurat ja see on hoopis midagi muud). Jah! Ma olin väga laisk poiss ja oma laiskuse pärast ülimalt hirmul, sest tegelesin kooli asemel teatriga; seepärast, et vihkasin kellaaegadest kinnipidamist, hommikuti tõusmist, koduste ülesannete tegemist, vaikselt paigalistumist, kooliasjade tassimist, vahetunde, kontrolltööde kirjutamist, ränki küsitlusi… lühidalt ja keerutamata öeldes: ma vihkasin kooli põhimõtteliselt, vihkasin kooli kui süsteemi ja asutust. Mulle polnud niisiis vastumeelne mitte lihtsalt mu enda kool, vaid kool kui selline. Nagu ma selles õnnetus intervjuus selgelt märkisin, ei olnud see kool minu arusaamist mööda halvem ega parem teistest samaks otstarbeks ette nähtud asutustest. Minu austatud koolidirektor kirjutab ka (üpris teravalt): «Kool ei pruugi sobida unistavatele boheemlastele, vaid pigem normaalseks loodud tööinimestele.» Kuhu need vaesed boheemlased siis minema peavad? «Kas õpilaskond tuleks ära jagada: sina oled boheemlane, sina tööinimene, sina boheemlane jne? Jätame boheemlased välja.» On õpetajaid, kes jäävad igavesti meelde. Õpetajaid, kellest peetakse lugu, ja õpetajaid, keda ei sallita. Minu austatud direktor kuulus ja kuulub (minu puhul) jätkuvalt esimesse kategooriasse. Ja mul on aimdus, et mu armastatud direktor ei ole filmi veel näinud. Me peaksime seda ehk koos vaatama minema!»

      Võib-olla kasvas Bergmani vimm Håkanssoni vastu sedamööda, kuidas ta ise vanemaks jäi. Direktor pole «Laterna magicas» mitte ainult pugejalik võimuahne inimene ja tuntud šlikerdaja, vaid ta peab ka meeleldi hommikupalvusi, «tema ilane jutlus koosnes sentimentaalsest halinast, kuidas Jeesus küll kurvastaks, kui ta just täna Palmgreni segakooli külastaks, või pildus tuld ja tõrva poliitika, liikluse ja džässikultuuri epideemilise leviku aadressil.»

      Seda, kuidas Bergman oma kooliaega suhtus, saab välja lugeda kirjadest, mida ta emale kirjutas. 1932, üks päev enne ema nimepäeva 2. augustil kirjutab poeg ülevaatlikult, kuidas tal läheb. Ta käis kontserdil Hedvig Eleonora kirikus, «kus esinesid Marianne Mörner, onu Erling ja kapellmeister, kellel oli mingisugune vene nimi, mulle meelde ei jäänud, ja kirikukoor Gustav Adolfi juhtimisel (mitte selle, kes surnud on – tema perekonnanimi on hoopis Eriksson)». Ta jutustas, et tsirkus Palmgrenis, nagu «kooli õigusega kutsutakse», toimub järgmisel päeval pidu, ja et tal on kavas minna kinno mõnd «põnevat ja head filmi» vaatama.

      Ja ta kirjutas koolitööst: «Mõtle, täna oli meil seitse (7) tundi, see on ju lausa kohutav, aga viimase tunni ajal, kella 3 ja 4 vahel, magasid kõik magusasti pärast päevaseid vaimseid pingutusi.» Järgmisel leheküljel oli joonistus, mis kandis nime «Minu koolipäev kuues pildis. Joonistanud tsirkus Palmgreni jünger.» Esimene pilt kujutab äratuskella tekstiga «Kell seitse. Unenäo lõpp.» Teine pilt: poiss on teel kooli – «Kohutavad südametunnistuse piinad tegemata kodutööde pärast Sibyllegatanil.» Kolmas pilt kujutab klassiruumi, õpetaja Norman puurib pilguga poissi: «Katastroof enne söögivahetundi.» Pilt neli: söögivahetunni ajal loetakse ajalehte, toimub arutelu. Õpetaja on natsionaalsotsialist ja väidab, et «Rohetavad aasad» on halb näidend, mille peale õpilane Ingmar vastab «EI ole!» Viies pilt, pärast söögivahetundi – maruilm, sähvivad välgud ja sõna KOHUTAV! Viimane pilt: poiss tuubib, suur küsimärk pea kohal, ja tekst «Kodutööd!!! Kodutööd!!! Töörohke päeva lõpp» inimesekõrguse raamatuvirna kõrval.

      Teine kord räägib ta, et ei saa kahjuks pikalt kirjutada, ehkki vihma sajab, sest klassis oli nüüd alanud geograafia tund ja tal on vaja läbi võtta 7–8 lehekülge Väike-Aasiat. «Eile tegi Nilsson minuga harjutusi, aga ma ei leidnud, et selles midagi eriti meeldivat oleks. [–] Täna ei saa ju ujuma minna ka. Kurb, aga tõsi. Nii et mul ei jää muud üle, kui aga taimi kleepida.»

      Pastorikodus hoidis Erik Bergman poja õppimisel rangelt silma peal, tema lugemisvarasse kuulusid muu hulgas sellised raamatud nagu Elisabeth Kuylenstierna-Wensteri koolitüdrukutejutt «Üheksa kaaslast», millel Ingmar Bergmani arvates ei olnud viga, Sigfrid Siwertzi «Mälari piraadid», mis talle meeldis, ja Stormor i Dalomi teosed, mida ta pidas suurepärasteks. «Ja me kirjutame geograafilisi nimesid – see on mu meelest väga vahva.»

      1933. aasta sügissemestri ajal kirjutab Ingmar Bergman vanaemale: «Jah, nüüd oleme taas linnas, käin tuuplas, kinos ja ooperiteatris ning teen kõike toredat. Õhtud muutuvad nüüd järjest pimedamaks ja igal sellisel õhtul läbi pargi kõndides mõtlen, kui kentsakas, et sügissemester on taas alanud. Mis siis terve suve jooksul õieti tehtud sai? Kuhu see suvi kadus?» paneb ta imeks, kuid arvab, et kool on kõigest hoolimata üpris meeldiv asutus: «Seal saame sõpradega kokku, tundide ajal on lõbus, teeme õpetajate arvel nalja jne.» Ta kirjutas, et kodus läheb kõik oma tavalist rada, «ainult siis, kui millegagi hakkama saan, võib vahel tekkida pahandusi».

      Perekond oli soetanud akvaariumi kuldkaladega. Kuid poiss ei söandanud kalu juurde osta, sest kartis, et need võivad «otsad anda ja siis tuleb korraga välja, et olen nad ära keetnud või praadinud või külmutanud või uputanud või jumal teab, mismoodi veel neile lõpu peale teinud. Ja ema eksimatute dogmade vastu on ohtlik patustada, sest siis võin põlu alla sattuda.»

      Karin Bergmani arusaamist mööda pühendas poeg koolile aega nii vähe kui võimalik ja ta kavatses proovida uut võtet, selle asemel et teda pidevalt õppima sundida. Ema laskis poisil «lõpuni endale kindlaks jääda», et näha, mis juhtub, kirjutas ta Anna Åkerblomile jaanuaris 1934. Ingmar Bergman oli ergas, elav ja tundis kõige vastu huvi. «Praegu on tal raadiomaania ja ta tõmbab juhtmeid oma toast Nitti tuppa, et seal saaks tema aparaadist raadiosaateid kuulata. Kaks korda nädalas peab ta oma rehkendusi ette näitama, ma olen selle niiviisi sättinud, ja siis on tal ju muidugi lugemine, aga muidu elab ta oma elu vabalt ja ilma koduse õppimise kohustuseta. Eks näis, mis sellest välja tuleb! Noorele inimesele on kasulik ise tagajärgede eest vastutada!»

      Palmgreni segakooli argipäev oli täis tegevust. Õpilased käisid muuseumides, reisisid Ojamaale ja Uppsalasse, kuulasid külla kutsutud kõnemeeste esinemisi, pidasid vehklemisvõistlusi ja meisterdasid metallitöötundides valgusteid, mis auditooriumisaali üles riputati. Nad suusatasid Dalarnas ja elasid spordibaasis, käisid Sundbornis, Tällbergis ja Korsnäsis. Nad asutasid aruteluklubi, et pidada väitlusi teaduslikel ja üldkultuurilistel teemadel. Kool võitis jäähokiturniiri, mille korraldas Rootsi Jäähokiliit.

      Kooli Margareta seltsis toimusid iga 14 päeva järel õmblusõhtud, «tüdrukud olid õhinas ja täis tööindu, nad valmistasid rõivaid, mis anti üle Margareta korjandusele kuninglikus lossis. Seejärel jagavad diakonissid neid rõivaid Stockholmi koguduste vaestele», nagu kirjutatakse ühes aastaaruandes. Suviti elasid tüdrukud Västra Edsviki aedlinnas kosutavat elu värskes õhus – nad suplesid, õppisid ujuma, mängisid, tegid sporti, jalutasid ja käisid paadiga sõitmas. Nad olid abiks koristamisel, lauakatmisel, toidu serveerimisel ja köögitöödel. Nad lõid kaasa õmblustöödel, pesu pesemisel ja triikimisel.

      Poisid aga sõitsid kevadel kooli iga-aastasele tundramatkale. Nad asusid laagrisse kaunis Åredaleni orus, kust avanes vaade hiigelkõrgele Åreskutani mäele, millele nad järgmisel päeval tõusid. СКАЧАТЬ