Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest. Thomas Sjöberg

Чтение книги онлайн.

      Ta kirjutas ka, et oli Stockholmi Natsionaalsotsialistliku Partei noorteosakonna sekretär ja kassiir ning tegi natsionaalsotsialistidele energilist propagandat. Tema koolis olid nad nüüd kaheksakesi, üks neist oli suvel «meie õpetuse omaks võtnud» proselüüt. Ta oli kirjale alla kirjutanud «Ema laps Dag» ja joonistanud kõrvale haakristi. Natside kurikuulsat sümbolit svastikat käis ta öösiti salaja ka linnas joonistamas, õe Margareta Bergmani sõnutsi oli politsei ta paar korda kinni võtnud. Ja Smådalarö asulas Stockholmist lõunas, kus Bergmanite perekond suvilat üüris, maalis ta haakristi ka mingi juudi rahvusest direktori eramule.

      Ingmar Bergman liigitas oma isa Erik Bergmani poliitilise kuuluvuse järgi ultraparempoolsete hulka ja too ei olnud Rootsi pastorkonnas omataoliste seas sugugi ainus. Paljudest tema kolleegidest said 1930. aastatel mitmesuguste natsionaalsotsialistlike ja paremäärmuslike organisatsioonide liikmed. Kaks tolleaegset kiriklikku võimukandjat, piiskop Manfred Björkquist ja peapiiskop Erling Eidem avaldasid poolehoidu natsidele ja mõlemad kuulusid ka Erik Bergmani suhtlusringkonda. Tema kodused kasvatusmeetodid tuginesid enamalt jaolt niisugustele mõistetele nagu patt, ülestunnistus, karistus, andeksand ja halastus – selles oli oma seesmine loogika, millega lapsed leppisid ja mida nad arvasid mõistvat, kirjutab Ingmar Bergman «Laterna magicas». «Võib-olla aitas see seik kaasa, et me natsismi pikemalt mõtlemata omaks võtsime.» Ta ise laskis end mõni aasta hiljem sinisilmselt kaasa haarata Hitleri esteetikast ja väärtuskriteeriumidest.

      Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks Dag Bergman Uppsalasse, et alustada filosoofiaõpinguid, ja seal leidis tema natsionaalsotsialistlik ind veelgi toitu. 1940 valiti ta Heimdali konservatiivse poliitilise üliõpilasühingu esimeheks. Ta pidas seda suurepäraseks võimaluseks, et anda «ürituse nimel oma panus», samas oli see samm edasises karjääris, sest «tegutsemine selle ühingu esimehena näikse Stockholmis olevat üpris hinnatud kogemus», kirjutas ta emale. Ta pani ka kokku küllaltki mahuka haldusõigust käsitleva kirjutise ja uuris põhjalikumalt välismaalaste komisjoni tegevust, mille ülesanne oli «kontrollida sisserännet Rootsi ja jälgida siin elutsevaid välismaalasi» – see valdkond muutus tema hinnangul järjest päevakajalisemaks.

      Dag Bergman saatis emale «väikese brošüüri, mis ilmus möödunud esmaspäeval ja on äratanud üpris suurt tähelepanu nii siin linnas kui ka üleriiklikus ajakirjanduses». Brošüür, mida ta mainis, kandis pealkirja «Rootsi liin» ja üks selle koostajatest oli parempoolsete vaadetega Arvid Fredborg, kes kuulus nii Heimdali ühingusse kui ka riiklikku üliõpilasklubisse, pronatsliku Rootsi Rahvusliidu allosakonda. Fredborg oli ühtlasi üks 1939. aasta veebruaris toimunud niinimetatud Bollhusmöteti initsiaatoritest. See oli Uppsala üliõpilasenamuse protestlik meeleavaldus vastuseks Rootsi otsusele vastu võtta kümme haritud juudi põgenikku natslikult Saksamaalt – neid arvati ohustavat üliõpilaste tulevast tööturgu.

      Dag Bergmanile jättis pamfleti sõnum sümpaatse mulje. See kritiseeris Rootsi kaitsejõudude relvastuse vähendamist ja nõudis kirjanikele vaba Põhjalat, mis tähendas seda, et Saksa okupatsioon Norras ja Venemaa surve Soomele tuli lõpetada. Kuid ehkki kirjutis astus välja nii natsismi kui ka kommunismi vastu, pooldasid selle koostajad rassihügieeni ja antisemitismi ideed. Nad tahtsid näha «arukat rassipoliitikat» ja selgeks klaarida «alaväärtuslike elementide soojätkamise probleemi, mis näitab end välja eeskätt meie vaimuhaiglates ja nõrgamõistuslike hooldusasutustes». «Katse tuua meie riiki tööjõuna suurel hulgal juudi põgenikke on põhjustanud tugevat ärritust ja see tekitaks ka tulevikus konflikte. Immigratsiooniprobleem sõltub täielikult rahvastikuküsimusest. Meie kohus on kanda hoolt, et vajadust immigratsiooni järele ei tekiks. [–] Kuid kas on võimalik muuta nii komplitseeritud protsessi, nagu seda on rahvastiku arendamine? Saksamaa näide silme ees, söandame sellele vastata jaatavalt,» kirjutati brošüüris.

      Isa ja venna poliitilisel meelsusel on tähtis osa, kui otsime seletust, miks Ingmar Bergman samuti natsismist vaimustus, kui ta 1936. aasta suvel Saksamaal käis.

      1930. aastate algul, kui Karin Bergman tundis rõõmu vanema poja huumorimeelest ja südamesoojusest, kuid muretses samas tema järsu ja kinnise välise külje pärast, oli noorem poeg puhas silmarõõm. Ingmar avab maailmale oma süle, ta suhtleb kõikidega päikseliselt ja rõõmsalt, kirjutas ta Thomasele.

      Ta armastab muusikat rohkem kui ükskõik mida muud maailmas ja kui vähegi võimalik, püüab ta aega leida, et käia ooperiteatris või kontserdil. Tal on rikas sisemine maailm ja ta hoiab seda kõigele kaunile alati avatuna. Mõnikord tuleb ta minu juurde ja küsib: «Ema, kas me ei võiks korraks maha istuda ja rääkida kõigest sellest, mis meile meeldib?» Ja kui meil siis aega on, räägib ta kaua muusikast, teatrist, maalidest, raamatutest, inimestest – jah, kõigest! Thomas, ta on sinu moodi, see on imetlusväärne!

      Ja tütar Margareta, tema on «heledate juustega, pikk, sale ja säravate siniste silmadega, unistav ja vahel südamlik, muidu aga elav ja vilgas». Karin Bergmani sõnutsi oli see kümneaastane tüdruk suuteline andma rohkem armastust ja õrnust kui ükskõik kes teine. Tütrel oli ustav ja puhas süda, millest oli emale rasketel hetkedel abi. «See on minu maailm,» kirjutas ta, «kauneim, mis selles on.»

      Tundus, et kiriklas valitses lõpuks ometi idüll. Erik ja Karin Bergman olid külalislahked, laste sõbrad olid alati teretulnud. Nad küpsetasid kaminas õunu, mängisid teatrit, jõid teed, lugesid valjult ette. Suviti viibis perekond vaheldumisi Duvnäsis, kuhu Karin Bergman alati igatses, ning Smådalarös keset merd ja meretuuli, kus meeldis kõige rohkem mehele.

      Nii püüdsid nad säilitada pilti õnnelikust kodust, nii paistab see välja perekonnaliikmete kirjavahetusest. Milline õnnistus, kui see oleks tõesti nii olnud. Kuid pastori perekonda mõjutasid keskkond ja sotsiaalne surve ning sellesse kujutluspilti hakkasid pikkamisi seestpoolt tekkima mõrad.

      Palmgreni segakool Skeppargatani ja Kommendörsgatani nurgal oli Põhjalas omataoliste hulgas esimene. Kooli asutaja Karl Edvard Palmgreni koolielu korralduspõhimõtteid peeti moodsaks. Poisid ja tüdrukud elasid kodus koos, neid kasvatati koos ja järelikult pidid nad koos ka koolis käima, arvas ta. Palmgren teadis, et see võib mõistagi tekitada soovimatuid olukordi, ja kuna vooruslikkust väärtustati kõrgelt, oli kurtisaanlus igas vormis keelatud.

      Koolikohustusse suhtuti seal ka demokraatlikumalt, teisisõnu tasusid vähem jõukad õpilased väiksemat õppemaksu. Käsitöö moraalset mõju peeti tugevaks ja iseloomu kujundavaks. Palmgren püüdis laste andeid igakülgselt ja harmooniliselt arendada, kasutades selleks kõige sobivamaid koolitusvõtteid. Ta oli sihiks võtnud vabaneda tavapärasest keskendumisest tuupimisele ning pööras suurt rõhku joonistamisele, käsitööle, voolimisele, raamatuköitmisele, paberivoltimisele ja korvipunumisele – tegevustele, mis pidid õpilastes arendama hoolikust ning «harjutama kätt, teritama silma ja tugevdama keha». Käsitöö õpetas tema arvates lastele ja noortele korra- ja kodutunnet.

      Lühidalt öeldes oli Palmgreni segakool paljuski teistmoodi kui muud õppeasutused. Ingmar Bergman pandi sellesse kooli aastal 1928 ja võib ette kujutada, et tunniplaan oli niisuguse loominguliste kalduvustega poisi jaoks nagu loodud. Kuid seda, mida kooli juhtkond pidas nüüdisaegseks pedagoogikaks, koges Bergman hoopis teisiti ja «Laterna magicas» ei anna ta koolile armu. Akende taga sadas alatasa. Klassiruumis valitses poolhämarus. Oli tunda märgade kingade, musta aluspesu, higi ja uriini lõhna. Kool oli järelevalveasutus ja klass oli sõjaeelse ühiskonna miniatuurpeegel. Seal valitsesid laiskus, ükskõiksus, oportunism, pugemine ja ülbitsemine. Õpetamismeetodid ei olnud moodsad, nagu kujutas endale ette Palmgren, vaid need rajanesid põhiliselt karistamisel, premeerimisel ja musta südametunnistuse kivistamisel. Trööstitut argipäeva iseloomustasid õppimata jäänud koolitükid, petmine, spikerdamine, pugemine, allasurutud raev ja kõikvõimalik sigatsemine. Paljud õpetajad olid natsionaalsotsialistid ning direktor Henning Håkanson oli «pugejalik võimuahne inimene ja tuntud šlikerdaja misjoniühingus». Ta suri 93-aastasena 1985, pääsedes äärepealt sellest, СКАЧАТЬ