Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest. Thomas Sjöberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajal kirjutas ta Eriku kahtlustuste ja haiglaste ettekujutuste kohta oma salajasse päevikusse:

      Tänavu kevadel on olnud päevi, kus olen tundnud, et meie kodu sarnaneb mõnega neist, mida Strindberg oma näidendites kirjeldab. Kusagil valitseb õel, tige ja tugev võim, mis tahab purustada, hävitada, piinata ja haavata, see naerab minu katsete üle, minu alaliste püüdluste üle temast võitu saada. Ma võin näha vaeva, nii et hing veritseb, kuid olen jõuetu – selline tunne on. Siis olen ma meeleheite piiril. Üksinda on kohutavalt raske kodu päästmiseks võidelda. Ja ma püüan iga hetk elu sees hoida mõttel, et Erik on haige; et ta ei tule eluga toime, ei tule iseendaga toime, ja sellepärast ongi kõik need kurjad jõud niiviisi võimust võtnud. [–] Arstid ja sõbrad, kes meid tunnevad, ütlevad, et ta on vaimuhaige. On hetki ja vahel vist isegi tunde, kus see tundub lausa kergendusena. [–] Viimased päevad pärast seda, kui Leksandist tagasi jõudsin, on olnud kohutavad, minu enda vaikivat ahastust Stockholmi naasmise üle on suurendanud Dagi hirm tulla tagasi «koju» ja isa juurde. See küsimus muutub minu jaoks järjest kõrvetavamaks – küsimus, kas rebida katki sidemed ja üritada luua uus kodu, kodu endale ja lastele, kelle endaga kaasa võtta võin. [–] Ja siis veel Thomasest. Ta tuli mu ellu mitu aastat tagasi ja ajapikku on ta saanud selle osaks.

      Thomas? Jah, Karin Bergman mainib teda juba kirjas Anna Åker-blomile, mille ta saatis Duvnäsist juunis 1924. Karin oli lastega seal ja Ingmar joonistas vanaema 60. sünnipäevaks pildi. Tagumisele küljele kirjutas ema selgituseks, et laps kujutas, kuidas kõik põleb; et see on niisiis omalaadsel viisil esitatud viimne kohtupäev, mida poeg väitis end unes näinud olevat. Ja ta lisas:

      Eile õhtul tuli Thomas N., et mõne päeva siin olla! Juba mullu talvel lubasin talle korra, et kui me millalgi aasta kestel Duvnäsis viibime, võib ta mõne nädala meil veeta. Aga kui Erik siia tuleb, siis tulevad ehk tädi Emma ja Anna von Sydow ka, Erik on kindlasti Einari samuti kutsunud ja see tähendab, et siis mul Thomase jaoks aega ei jää. Sedaviisi pean ma täitma oma lubadust ja talle praegu nädala andma, ehkki Erikut ei ole siin.

      Karin Bergman oli 35-aastane, olnud kaksteist aastat abielus, pealegi veel pastoriga, ja kolme lapse ema. Ometi oli ta armunud. Ja ta võttis oma armastatu vastu Våromsi suvemajas. Mõistagi ei olnud nad omaette: lapsed olid ju seal, majas oli kaks teenijat ja ta suhtles ka paari oma sõbrannaga. Aga sellegipoolest. Karin Bergman ei armastanud enam oma meest, ta piinles ja igatses midagi muud ning nüüd võis ta suunata kogu oma emotsionaalse ahvatluste kokteili noorele teoloogile Uppsalast. Tollele Thomasele. Kuidas nad kohtusid, ei ole selge, teada on vaid, et nad mingil moel tutvusid. Karin ei maini kunagi tema perekonnanime.

      Ingmar Bergman jutustab «Laterna magicas» lapsepõlvest Sophiahemmeti kiriklas – argipäevade rütmist, sünnipäevadest, kiriklikest pühadest, pühapäevadest. Ta kirjutab kohustustest, mängudest, vabadusest, korrapärasusest ja turvalisusest. Talvisest pikast pimedast kooliteest, kevadistest kuulimängudest ja jalgrattaretkedest, sügisestest pühapäevaõhtutest ettelugemistega kamina juures. Kuid ta jätkab: «Me ei teadnud, et ema oli kirglikult armunud ja et isa tabas raske depressioon. Ema valmistus abielusuhteid katkestama, isa ähvardas endalt elu võtta, aga nad leppisid ära ja otsustasid koos edasi elada – «laste pärast», nagu seda tollal nimetati. Meie ei märganud midagi või siis õige vähe.»

      Kuid ta mäletab sügisõhtut, kui vanemad ägedalt tülitsesid ja mis lõppes sellega, et pastor ja tema naine läksid esikus kaklema. Karin Bergman tõmbus tagasi oma tuppa, ta istus sohval, nina verd jooksmas, ja üritas ärganud Margaretat rahustada. Ingmar palus jumalat, et isa ja ema ära lepiksid. «Minu palvet võeti kuulda. Hedvig Eleonora koguduse kirikhärra (isa ülemus) sekkus asjasse. Mu vanemad lepitati ära ja üüratult rikas tädi Anna võttis nad endaga kaasa pikale puhkusereisile läbi kogu Itaalia. Kohale saabus vanaema, kord ja illusoorne turvalisus olid taastatud.»

      Kord oli aga taastatud vaid selles mõttes, et Karin Bergman jätkas abielu. Ta rääkis abikaasale ära kõik iseenda ja oma tundmuste kohta ning kirjavahetus Thomasega kestis edasi, nii et too sai täpse ülevaate, kuidas pastoriperes lood on. See, mida Ingmar Bergman nimetab lepitamiseks, tähendas tegelikult üksnes vaherahu jaluleseadmist. Algul näis, nagu oleks pastor oma naise kõrvalehüppega leppinud. Ta tundus olevat mõistev, ta oli rahulik ja ergutas naist isegi oma uue armastuse juurde minema. Näis, et ta on valmis pidulikult ohverdama kõik, kirjutas Karin Bergman Thomasele.

      Kuid siis tuli tagasilöök. Erik Bergman vihastas äkitselt. Ta mõistis oma abikaasa tunded rivaali vastu hukka, ta mõnitas, naeruvääristas ja sajatas. Ta tuhnis naise palveraamatutes, jahtides pisimaidki märke kõigest, mis võis olla Thomasega seotud. Ta tembeldas nende suhte «religioosseks erootikaks». Karin Bergman kirjutas Thomasele, et tema kooselu pastoriga oli nüüd muutunud põrguks. «Ta on minu vastu kiuslik, tõre ja pretensioonikas. Ta muudkui nõuab ja võtab ühe käega ära kõik, mida teisega poolenisti visates mulle annab. Täielikus teadmatuses, mis edasi saab, lähen mõne nädala pärast Stockholmi tagasi. Võib juhtuda, et mind sunnitakse isegi lastest loobuma.»

      Erik Bergmani närvid olid kaua korrast ära olnud. Juba 1926. aasta sügisel, pärast seda kui Karin Bergman oma romansi Thomasega avalikustas, läks ta ravile Uppsala samariitlaste koju. Ta lamas kaks kuud voodis ning kannatas unetuse ja hingepiinade all. Kevadel 1930 haigestus ta taas ja viibis Mössebergi talisanatooriumis Falköpingi lähistel. Siin oli olemas kõik, mida üks nõudlik hing soovida võis: ühiskorterid suurejooneliste salongidega sviitides, suitsetamisruum, piljardisaal, söögisaal ja täielik vesiravikompleks; igal pool oli elekter, keskküte ja vesiklosetid, sisustus oli juugendstiilis.

      Pastor oskas valida kohta, kus stiilselt tervist turgutada. Siin kosutasid end Västergötlandi hertsogipaar, prints Carl ja printsess Ingeborg, skald Verner von Heidenstam, kunstnikust prints Eugen, Norra kroonprintsess Märtha, kunstnik ja kirjanik Albert Engström.

      Siin oli olemas ka psühhiaater, kellelt pastor abi võis otsida, ja näis, et ta jõudis lõpuks mingisugusele selgusele. Ta kirjutas abikaasale ning palus temalt andeks oma südametuse ja läbematuse pärast, püüdes säilitada kõike seda head, mis neil kõigest hoolimata on olnud. Ja ta jutustas, et on elus armastanud vaid kaht naist: ema ja abikaasat. «See on nii veider ja ma ei ole sulle seda kunagi rääkinud – unes ajan ma teid sageli omavahel segamini. Ja pean üht teiseks.» Oletatavasti ei olnud see päris see, mida Karin Bergman tol hetkel kuulda tahtis. Kirjas sõbrannale rääkis ta oma kinnisideest pastor maha jätta ja seda tolle aja kohta üllatavalt edumeelsel moel: «Ma soovin lahkuda vähimagi võitluseta selle üle, mis minu ja mis tema oma, nõuan vaid ühe grammi oma osa; lapsed võivad valida, kelle juurde jäävad, ning nad võivad tulla, kui saavad ja tahavad. Erik ei ole sugugi halb isa, vastupidi, ja nii toimides oleks laste elu küllap vähem vaevarikas.»

      Tema ja Thomase kirjavahetus jätkus ning Karin kirjutas temast oma salajases päevikus. Nad kohtusid mõne korra, näiteks 1930. aasta lihavõtete ajal Engelbrekti kiriku ees, enam-vähem turvalises kauguses abikaasa kogudusest Hedvig Eleonora kirikus. See jäi Karinile meelde iseäralikult valuliku, kuid ometi helge hetkena, kui nende käed ja pilgud suure neljapäeva õhtul kohtusid. «Ma olen enne seda silmapilku pisut kõhklev. Kas söandan uskuda, et kuulume südamesopis ikka veel kokku? Kas söandan uskuda, et see, mida sel hetkel adun, on õigem ja tõelisem kogu meid ümbritsevast karmist tegelikkusest?»

      Olukord oli mõistagi kriitiline. Karin Bergman pidi langetama lõpliku otsuse – kas jääda oma pastori juurde ja taluda edasi tema «rahulolematust, mida tilgub minu peale hommikust õhtuni kibedate, haavavate ja piinavate sõnadena,» või temast lahkuda.

      1930. aastate algul oli Karin raskelt haige ning vaakus aeg-ajalt elu ja surma vahel. Sophiahemmetis tehti talle alakeha operatsioon ja seejärel haigestus ta kopsukelmepõletikku. Kirjas Thomasele teatas ta, et oli mitu korda arvanud oma maise teekonna lõpule jõudnud olevat, et ta on nüüd selgusele jõudnud, et peab Jumala tahtel läbi käima selle raske tee, teisisõnu abielu jätkama, ja Jumal annab talle selleks ka jõudu.

      Otsust СКАЧАТЬ