Igavesti sõbrad. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Helista meile siis kohe, kui midagi teada saad. Eks? Helista kindlasti!”

      „Ma helistan.” Ja mees katkestas kõne.

      „Kas issi tuleb koju?” küsis Kaisa otsekohe lootusrikkalt.

      „Veel mitte, aga natukese aja pärast küll,” pobisesin vastuseks. Märkasin, et õeke oli vahepeal oma vildikad ja paberid välja otsinud ning vedeles nende asjadega nüüd keset elutoa põrandat. Kadestasin teda sel hetkel täiega – kolmeaastastel on ikka imeline võime isegi kõige hullemas olukorras rahulikuks jääda ja oma asjadega tegeleda.Või no eks ta ehmatanud oli ikka, aga vähemalt mitte niimoodi paanikas nagu mina. Ema, ema, ainult ema keerles mul peas.Alles nüüd hakkas tema teo jubedus täielikult minuni jõudma.Ta oli tahtnud ennast ära tappa! Kuidas ta küll sai midagi sellist teha?! Kas ta siis üldse ei mõelnud minu ja Kaisa ja Marko ja vanaema ja üldse kõigi peale, kes temast hoolisid?

      Vajutasin teleka mängima ja vajusin tugitooli, aga ma ei näinud mitte midagi, mis ekraanil toimus, ega kuulnud, mida Kaisa seal põrandal joonistades omaette rääkis ja ümises. Kuidas oli ema saanud olla nii egoistlik, seda ei suutnud mu mõistus omaks võtta. Kas meie keegi talle siis enam absoluutselt korda ei läinud? Oli tal meist nii täielikult ükskõik?

      Arst oli mind kiitnud, et kohe abi kutsusin ja öelnud, et ilmselt jõudsid nad pärale õigel ajal.Aga kui ikkagi ei jõudnud? Mis siis, kui ema oli juba…? Seda õudset mõtet olin seni üritanud endast eemale tõrjuda, ent nüüd tikkus see lausa vägisi ligi. Mõelda, kui nad ikkagi ei saanud teda elustada, kui ta haiglasse jõudmise ajaks enam äkki üldse ei hinganud! Mis siis saab, kuidas me siis ilma temata edasi elame?

      „Stella, miks sa nutad?” Väike käsi katsus mu lahtisi ja sorakil ripnevaid juukseid. „Sest emme viidi ära?”

      „Jah, no üldse on kurb olla. Ära sina sellepärast muretse.” Ma tõmbasin kampsunivarrukaga üle näo ja luristasin ninaga. „Multikaid tahad vaadata?”

      „Okei.” Ma vajutasin Cartoon Networki peale ja Kaisa ronis jälle mu sülle, nagu enne köögis.Ainult et seekord ei peitnud ta oma pead mu kõhu vastu, vaid keskendus Tomi ja Jerry järjekordsele tobedale tagaajamisloole. Mina aga heitsin iga natukese aja tagant pilgu oma telefonile, mis vedeles klaasist laual teleka ees – miks see Marko juba ometi ei helista?

      Mingi aja pärast muutus Kaisa mu süles lõdvaks ja raskeks ja hakkas vaikselt nohisema. Kuidagi, hästi ettevaatlikult õnnestus mul ta enda kõrvale diivanile tõsta ja telefon laualt kätte saada.Valisin uuesti Marko numbri, aga kõne vajutati kohe kinni. Muidugi ajas see mu veel rohkem hirmule, kui ma juba olin. Midagi oli järelikult ikka väga hullusti! Jõudsin aga ennast just koos telefoniga uuesti diivanile kössi tõmmata, kui see helisema hakkas ning ekraanil vilkus Marko nimi.Viuhti, krabasin selle uuesti pihku. „Noh?” nõudsin, vaevumata tšaugi ütlema. „Kuidas emaga on?”

      „Nad tegid talle maoloputuse ja ütlesid, et kõik peaks korda saama. Aga ta peab veel mõneks ajaks haiglasse jääma ja siis… psühhiaater tuleb ka temaga rääkima, see on alati kohustuslik selliste juhtumite puhul.”

      Hingasin sügavalt ja kergendatult. „Nii et ema siis ikkagi ei pääse arstist?”

      „Ei pääse, aga iseasi muidugi, kuidas ta temaga koostööd on nõus tegema. Ma…” Marko vaikis korra ja ütles siis: „Rääkida ma Margitiga ei saanud, seda lubatakse alles homme. Öeldi, et ta magab praegu ja seisund on stabiilne. Aga juba see mõte, et ta seda üritas… Ma kartsin jah, et nii võib minna, aga et ta seda nüüd tõesti tegigi! Ja kui sa poleks teda avastanud, siis ilmselt oleks juba hilja olnud…”

      „Ma tean,” kostsin vaikselt. „Ma tean.”

      „Sina ja Kaisa pole seda kõike ära teeninud.Te olete lapsed, teil peaks olema turvaline ja normaalne kodu. Ükski laps ei peaks avastama, et ta ema on tahtnud ennast ära tappa!” Viimaste sõnade juures tundus mees lausa ahastuses, vihane ja endast väljas. „Kurat võtaks küll,” oigas ta siis. „Mida me temaga teeme?”

      „Ehk ikka on ta nõus seal haiglas kellegagi rääkima,” avaldasin arglikult lootust. „Midagi tuleb ju ette võtta, et ta rohkem sihukest asja teha ei üritaks.”

      „Loomulikult. Sa oled hea tüdruk, Stella.”

      „Mis mul muud üle jääb.Tuled sa varsti koju?”

      „Mm, jah. Mingi aja pärast.” Selle ebamäärase lubadusega meie vestlus lõppeski.

      Üritasin veel natuke telekat vaadata, klõpsisin kanaleid, aga kuskilt ei tulnud midagi huvitavat ja ega ma nagunii poleks olnud suuteline keskenduma kah. Kaisa ärkas ka varsti üles ja hakkas uniselt virisema, nõudes küll emmet ja küll issit.Tegin talle selgeks, et kumbagi pole hetkel kuskilt võtta ja seepärast tuleb tal minuga läbi ajada. Eriti õnnelik ta selle üle ei paistnud olevat, aga päris jonnima ja kisendama õnneks ka ei hakanud. Nõudis hoopiski veel süüa ja nii ma praadisingi meile mõlemale munaga saiu – muud polnud ju midagi võtta. Mul olid tegelikult oma taskurahast veel mõned mündid alles, aga poodi poleks nagunii viitsinud minna. Pealegi olin päris kindel, et Marko tuleb varsti ja toob miskit.

      Aeg läks, Markot polnud paraku aga kuskil. Ma pesin nõud ära, aitasin Kaisal kleepsuraamatusse taluloomade pilte kleepida ja kui kell sai üheksa, ajasin ta pesema ja voodisse. „Kus issi on?” nõudis ta, kui olin talle teki peale pannud. „Miks ta ei tule?”

      „Ju tal siis oli vaja kuskile veel minna.” Mida muud ma talle öelda oleksin osanudki? Mul polnud aimugi, kus Marko on, ja helistama ei tahtnud ka hakata – võib-olla ta mõtleski, et nüüd kus ema kodus pole, on hea aeg omale üks vaba õhtu võtta ja sõpradega välja minna. Mis see üldse minu asi oli? Ega ma ta naine või päristütar ei olnud.Tehku, mis tahab, mina saan üksi ka väga hästi hakkama. Kuigi, jah, Kaisast muidugi oli kahju. Kõigepealt viidi ema ära, nüüd on isa kah kadunud…

      Ega ma salata ei saa, et mures ma tegelikult ikka olin. Mõtlesin, et järsku juhtus nüüd temaga ka mingisugune õnnetus, sõitis emaga juhtunust vapustatuna autoga kuskile hunnikusse või keeras kellelegi ette või mis kõik veel võis olla… Filmides juhtus ju selliseid asju tihtipeale inimestega, kes äsja mingi koleda uudise olid saanud. Ei suutnud enam keskenduda, ja oligi kõik. Marko oli ka alati rääkinud, kui tähtis on autoroolis kõike tähelepanelikult jälgida. Oli ta seda praegu võimeline tegema? Kahtlane.

      Oma toas voodil lebades ja järgmise päeva ühiskonnaõpetuse tööks õppida üritades kujutasin juba ette, kuidas me Kaisaga kahekesi elama hakkame, kui Markoga peaks midagi juhtunud olema, ja mõtlesin, kaua me minu umbkaudu kolme euro eest süüa saaksime osta. Õppimisest kui sellisest ei tulnud muidugi jälle midagi välja. Olin kindel, et see töö läheb samuti aia taha.

      Kell oli üksteist läbi, kui mu silmad lausa vägisi kinni hakkasid tikkuma ja pea iga natukese aja tagant õpiku peale vajus. Seepärast leidsin, et oleks tark tegu ära magama minna, nagunii ei saanud ma ju hetkel midagi ei ema ega Marko heaks ära teha.

      Tulin parajasti vannitoast, kui Marko sisse astus. Õigem oleks vist siiski öelda – vaarus.Ta oli totaalselt juua täis, see oli kohe näha, sest ta ei seisnud ju õieti püstigi. Seinast tuge otsides tiris ta omal suure vaevaga jope seljast ja kingad jalast ning tema ümber hõljus vastik terav alkoholihais.Terve esik oli seda nüüd täis.

      „Tere, Stella,” pobises ta mulle ebamääraselt. „Sa ei magagi veel.”

      Ma seisin oma roosas kassidega pidžaamas keset esikut ja vaatasin Markot, oma haisvat ja kohmakalt lahtiriietuvat kasuisa. „Sa oled täis.”

      „Mis СКАЧАТЬ