Igavesti sõbrad. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tööl natuke kauem minema. Aga me näeme ju ikka veel?”

      „Muidugi,” naeratas Saara. „Jube kurb, et juba minema pead!”

      Kurb jah, aga midagi ei olnud parata. Me kallistasime kergelt, lubasime kirjutada ja helistada, ja lahkusime siis Hesburgerist üks ühele, teine teisele poole.

      Bussiga Kaisa lasteaia poole sõites oli mul üle pika aja tõeliselt hea tuju ja kerge olemine. Ma poleks eluilmaski osanud arvata, et Saaraga koos nii tore võib olla. Kogu koolijama oli peast läinud ja kodused mured tundusid kah hoopis pisemad kui enne, nüüd kus olin saanud neid kellegagi jagada. Mul oli nüüd järsku sõbranna! Sõbranna, kellega oli nii huvitav ja lahe rääkida ja kes tahtis just minuga veel kokku saada, ehkki ta suhtles ise ka nende kolme keskkoolitüdrukuga, kes ilmselt olid sada korda põnevamad inimesed kui mina…

      Bussiakna vastu krabistas järjest kõvemini vihma, aga mina olin rõõmus ja rahul.Tol hetkel oli mul tunne, et kõik jamad võivad nüüd, pärast Saaraga tutvumist kuidagi iseenesest ära laheneda. Paraku nägin juba samal õhtul, kui rumal ja lapsik selline mõtlemine oli olnud.

      5

      Olin hommikul jätnud emale köögilaua peale kirja, et saan pärast kooli sõbrannaga kokku ja tulen seega natukene hiljem, aga toon Kaisa kindlasti ilusti lasteaiast ära, nii et ärgu ta üldse muretsegu. Kui õega koju jõudsime, polnud ema kuskil näha ja magamistoa uks oli kinni, sellest järeldasin, et ega ta muretsenudki, vaid küllap magas päeva jälle lihtsalt maha.Tegin Kaisale ja endale mõned võileivad, mis said üsna hädised selle tõttu, et külmikus polnud peale mõne kuivanud juustuviilu, pooliku mahla, paari tomati, munade ja või mitte midagi söödavat. Saia vähemalt jätkus ja ma mõtlesin, et seda võib ju ka munaga praadida, kui kõht natukese aja pärast tühjemaks peaks minema. Ja ehk tuleb ka Marko varsti koju ja toob poest midagi head.

      Magamistoa suletud ust vaadates muutusin jälle kurvemaks. Nii oleks tahtnud emaga rääkida sellest, kui toreda tüdrukuga ma täna tuttavaks olin saanud. Äkki on ta siiski ärkvel ja loeb näiteks midagi? Võib-olla saaksime siis ikka natuke juttu ajada? Ettevaatlikult paotasin ust. „Emps? Kas sa magad?”

      Ei mingit vastust. Ma pistsin pea ukse vahelt sisse. Ema lebas kõhuli voodil päevateki peal ja näis esmapilgul lihtsalt kõige tavalisemat und magavat, nii et ma oleksin äärepealt ukse uuesti kinni tõmmanud, kui poleks märganud väikest sinist tabletipurki, mis poolenisti tema padja alla oli peitunud. Paar valget tabletti vedeles ka teki peal. Külm paaniline hirm uhtus must üle, sest ema polnud kunagi mingeid rohtusid tarvitanud, see purk ei saanud seal lihtsalt niisama olla. „Emme?” Ma tormasin ta juurde ja hakkasin kõigest jõust raputama. „Emme, mis sa tegid? Mida sa nüüd ometi tegid?!”

      Isegi oma täielikus paanikas sain ma aru, et ema siiski ei ole surnud, vaid hingab raskelt. Kiirabi! Just sinna tuli mul nüüd kohe helistada, ehk saavad nad midagi teha… midagi teha, et ta ellu jääks. Selle peale ei suutnud ma sel hetkel mõelda, pea tuli nüüd kuidagi selge hoida, vähemalt seniks, kuni abi sai kohale kutsutud. Ma haarasin tabletipurgi endale pihku, see oli tühi. Mul polnud aimugi, kui palju ta seda endale sisse oli söönud, aga vähemalt sain nii palju targemaks, et tegemist oli mingisuguste unetablettidega. Pillasin purgi voodile tagasi.Telefon, appi, kus mu telefon oli? Tormasin toast ülepeakaela välja ja hakkasin mööda kööki ringi tuuseldama. Kuhu ma selle olin toppinud?!

      „Mis sa otsid, Stella?” Kaisa seisis ukselävel ja vaatas mind imestunult.

      „Telefoni, telefoni on mul vaja,” pomisesin. Mu süda peksis jubedalt ja silme ette olid mingid imelikud mustad täpid tekkinud, aga ometi üritasin sundida ennast rahulikult hingama. Emaga saab kõik korda, emaga saab kõik korda…

      Leidsin telefoni, see vedeles köögikapi peal. Mis oli kiirabi number? Issand, mis see number ometi oli?! 112, tuli õnneks üsna kohe meelde. Sain selle kuidagi ära valitud ja kuidagi sain ka kiirabi kohale kutsutud.Taheti teada selle rohu nime, mis ema oli võtnud, ja ma pidin minema vaatama, ehkki parema meelega oleksin tahtnud magamistoast eemale hoida – mul oli nii õudne ja nii hirmus ema vaadata. Kartsin, et äkki ta ei hingagi enam, aga hingas õnneks siiski… Kiirabist küsiti muidugi ka aadressi ja kästi mul rahulik olla – nad jõudvat kohale juba mõne minuti pärast.

      Kaisa ei öelnud ega küsinud enam midagi, kui ma pärast kõne lõpetamist uuesti kööki läksin ja laua äärde taburetile istuma potsatasin.Ta tuli hoopis minu juurde, ronis sülle ja surus oma pea vastu mu kõhtu. Niimoodi kägarasse ta jäigi ja sel kombel istusime kahekesi seal laua taga, kuni lõpuks, täiesti igavikuna tunduva aja pärast käis uksekell ja kiirabi oli kohal.

      Ma piilusin ukse pealt, kui nad teda üle vaatasid, ja nägin, et ema ei hinga enam niimoodi raskelt nagu enne, vaid et õieti ei saagi enam aru, kas ta üldse hingab või mitte.

      „Kas me kaasa ei või sõita?” mangusin hirmunult, kui nad ema raamile tõstsid. Kuid seda ei lubatud. „Autos ei ole praegu nii palju ruumi,” ütles suurt kasvu ja kogukas hallipäine naisarst. „Oleks parem, kui jääksid oma õekesega praegu koju, ema heaks ei saa te niikuinii seal midagi teha.Ta ei ole teadvusel.”

      „Aga ta ju saab ikka terveks, saab ju?!”

      „Loodame.Tundub, et jõudsime õigel ajal. Sa oled tubli tüdruk, et kohe abi kutsusid. Kas sa ka isale teatasid juba?”

      Marko oli mul sootuks meelest läinud.Tema ei teadnud kogu loost ju veel midagi, oli pahaaimamatult tööl… Raputasin pead.

      „Siis tee seda kohe, ja hiljem võite üheskoos haiglasse tulla. Arstidel on su isaga kindlasti tarvis rääkida ja juhtunu kohta informatsiooni saada.”

      „Ma tean, miks ta seda tegi.” Nutt nööris mu kõri, rääkida oli valus ja raske. „Oma jala pärast.Ta jäi autoõnnetuses jalast ilma ja pidas ennast mõttetuks sandiks.”

      Arst noogutas mõtlikult. „Selge. Me püüame talle abi anda, nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Kuidas see õnnestub, sõltub aga paljuski temast endast.” Ja vaid mõned minutid hiljem oli ema juba kanderaami peal minema viidud. Jäime Kaisaga üksi.

      „Tahan, et emme terveks saaks,” poetas Kaisa nutuselt. „Ma ei taha, et ta haiglas on.”

      „Ma ka ei taha, aga ta peabki seal selleks olema, et terveks saada.” Praegu oli viimane aeg, kus ma mingit lohutajat mängida oleks tahtnud, aga midagi polnud ju parata.Ainus, mida praegu teha sain, oli helistada Markole.

      Ta võttis peaaegu kohe vastu. „Stella! Kuidas teil läheb, said Kaisa ilusti kätte?”

      „Jah, aga… emaga on pahasti.” Ma ei olnud kindel, kas ta mind kuulis, sest mu hääl oli nii nõrk ja nutune, jube raske oli pisaraid tagasi hoida.

      „Mis mõttes, juhtus midagi?” Mees teisel pool toru muutus otsekohe ärevaks, tema toonist oli kuulda samasugust paanikat, nagu ma ise hetkel tundsin. „Räägi rahulikult!”

      „Ta neelas hunniku mingeid unetablette. Ma kutsusin kiirabi, nad viisid ta Mustamäe haiglasse…”

      Hetkeks oli kuulda ainult Marko hingamist. Seejärel ütles ta peaaegu rahulikult: „Selge. Ma sõidan otsekohe sinna.”

      „Aga me Kaisaga tahame ka tulla! Võta meid ka peale!”

      „Ma töötan ju Mustamäel, ma ei hakka vahepeal selleks koju Õismäele sõitma. Helistan sulle kohe, kui midagi kuulen, senikaua katsu sina rahulik olla.”

      „Sa polegi nii väga üllatunud? Kas arvasid, et ta võib midagi sellist teha?”

СКАЧАТЬ