Igavesti sõbrad. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juures elanud. Sissetungijast oli saanud pereliige. Ja Kaisa saabumise üle oli mul algusest peale väga hea meel, mingit armukadedust küll ei tundnud, absoluutselt. Küllap sellepärast, et ema oli minu jaoks kogu aeg olemas – meie igapäevaseks traditsiooniks saanud õhtune lobisemisaeg oli selle kõige suuremaks tõestuseks.

      Ja nüüd oli see kõik läbi.

      Ema magas õhtusöögiaja maha. Marko käis teda äratamas, aga ema olevat üksnes läbi une ühmanud, et ei taha nagunii midagi süüa. Ega ma muud ei arvanudki, ema sõi viimasel ajal väga vähe ja tihtipeale jättis õhtuse söögikorra üldse vahele.

      Pärast sööki korjasin nõud kokku ja tõstsin kraanikaussi. „Ma pesen need pärastpoole ise ära,” lubasin Markole. Mitte et mulle mingit eriti agarat koduperenaist meeldiks mängida, aga mul oli lihtsalt Markost kahju.Ta nägi tõesti iga päevaga järjest väsinum, vanem ja murelikum välja. Pealegi olin ma ju piisavalt suur inimene juba, et mitte kõike ainult tema hooleks jätta.

      „Issi,” karjus Kaisa elutoast, „tule siia! Tule vaata, ma joonistasin veel!”

      Marko läks tüdrukut kantseldama, mina aga suundusin oma tuppa.Ajalooõpik vedeles endiselt voodil, aga mina istusin hoopis arvuti taha. Ma ei tahtnud tegelikult oma meili vaadata, kuna tundsin endiselt piinlikkust selle pika pihtimuse pärast, mille olin tollele võõrale tüdrukule saatnud. Sellegipoolest klõbistasid mu sõrmed justkui iseenesest kasutajanime ja parooli sisse. Oligi saabunud kaks uut kirja. Esimese neist kustutasin kohe ära, jälle mingisugune lollakas spämm.Teise kirja saatjaks oli keegi Saara Moonipõld. Saara! Kas see oli tõesti crazygirl12? Tema nimi oli Saara?! Nagu Sara „Väikese printsessi” raamatus?

      Mõelda, see oligi tema! Tükk aega ei suutnud ma tema kirja lugedagi, sest olin hirmus ärevil nüüd juba kahel põhjusel: 1) et mida ta minu pikast-laiast heietusest küll arvata võis; ja 2) et tema nimi oli peaaegu täpselt sama, mis mu lemmikraamatu tegelasel. Milline juhus!

      Saara kirjutas: „Tere Stella!

      Tänx nii pika ja laheda kirja eest. Mulle polegi vist keegi varem niimoodi kirjutanud. Jube õudne, et su emaga nii juhtus.Aga kindlasti saab midagi teha, et ta jälle endiseks saaks, ma usun küll ja hoian kõvasti pöialt! Minul läheb oma emaga see asi ikka järjest hullemaks, täna karjusime jälle teineteise peale nagu pöörased :(

      Kuule, mis sa arvad, kui saaks kokku millalgi? Tore oleks lobiseda. Ja ma nagunii ei taha praegu üldse kodus olla ka :( Mis sul muidu homme plaanis on ja mis kellani sul tunnid kestavad? Kus koolis sa käid üldse? Ja kas sul MSN ka on?

      Saara”

      See kiri tegi mul meele tohutult rõõmsaks.Ausalt öeldes ma isegi ei mäletanud enam, millal ma pärast seda suvist õnnetust üldse viimati õnnelik või heas tujus olin olnud, aga nüüd, Saara kirja lugedes oleks justkui päike jälle paistma hakanud. See tüdruk oli lugenud läbi kogu minu halaeepose kõikidest vastikutest asjadest, mis minuga viimasel ajal olid juhtunud, ja see mitte ei peletanud teda eemale, vaid ta tahtis kogunisti minuga kokku saada ja lobiseda! Kokku saada, nagu päris tõelise sõbraga… Ma kribasin talle kiiresti vastuse, kirjutasin, et mu tunnid kestavad poole kolmeni ja et kuna käin kesklinnas koolis, siis võiks pärast seda ka linnas kusagil kokku saada, näiteks Viru keskuse juures. Andsin Saarale ka oma MSNi aadressi, ehkki eriti sageli ma seal viimasel ajal ei käinud – polnud lihtsalt kellegagi rääkida. Mõnikord harva oli Berit online’is ja teinekord sai mõnelt klassikaaslaselt näiteks õppimise kohta küsida, aga üldiselt tundsin, et mul pole sinna väga asja.

      Saara vastus saabus ka seekord juba mõne minuti pärast. „Sobib! Näeme siis homme 14.45 Viruka ees, seal pargi pool. Lisasin su MSNi ka! Aa, ja jätan igaks juhuks oma numbri, kui üksteist üles ei leia vms – see on 5274381. Oki, homseni siis! S.”

      Nii et homsest ei pidanudki tulema järjekordne tüüpiline päev, kus ma pärast kooli koju tulen ja terve õhtu arvuti taga passides või siis raamatuga voodis vedeledes veedan. Mina, üksik ja sõpradeta Stella, pidin kokku saama tüdrukuga, kellest ehk võib mulle saada päris tõeline sõbranna! See uudis oli mulle justkui elu sisse tagasi toonud. Ma olin võimeline enne magamaminekut isegi natuke veel ajalugu vaatama, ehkki sinna aastaarvude ja lahingute sekka mõlkusid mu mõtted pidevalt homse päeva ja Saara ümber.Võib-olla ma ikkagi ei meeldi talle, äkki meeldis talle ainult kiri, aga mind ennast reaalselt nähes peab mind mingiks nõmedaks nohikuks? Ei võinud ju iial teada. Fakt oli see, et minu suhtlemisoskus polnud just eriliselt kiita, egas ma muidu koolis selliseks erakuks poleks jäänud. Samas olin ju Saarale ka sellest kõigest juba kirjutanud ja tundus, et tal pole sellest midagi…

      Õhtul hiljem, kui Kaisa oli juba tükk aega tagasi magama pandud, kuulsin ma teisest toast Marko tasast häält. Järelikult oli ema ärganud. Olin juba pidžaamas ja valmis voodisse pugema, aga korraga tuli veel kange tahtmine vetsu minna.

      Teel tagasi oma tuppa kostsid ema ja Marko hääled magamistoast juba sootuks valjemini ja oli aru saada, et nad vaidlesid millegi üle. Kõhklesin natuke, aga jäin oma toa ukse juures siiski seisma ja kuulatama.Tahtsin kangesti teada, milles asi.

      „Aga see ei ole ju normaalne,” kuulsin Markot tuliselt väitmas. „Ka lapsed kannatavad praegu sinu pärast! Palun, Margit, saa ometi aru, et see asi ei saa niimoodi edasi kesta. Mõlemad tüdrukud vajavad sind, katsu juba nende pärastki tugevam olla. Ma ju soovitasin sulle…”

      „Lõpeta ära, palun jäta mind rahule,” nähvas ema. „Kas sellest on veel vähe, et ma invaliidiks jäin, nüüd pead sa mu kallal veel õiendama ka? Sa tahad mind psühhiaatri juurde vedada – lollakas oled või? Ma olen vigane, mitte hull!”

      „Ma pole väitnudki, et sa hull oled! Aga sul on tõsine depressioon, sa ei saa seda ju eitada. Psühhiaater pole ainult hullude jaoks, sa saaksid sealt abi, et normaalset elu elama hakata…”

      „Abi? Normaalset elu?!” Ema peaaegu karjus neid sõnu, mispeale Marko ehmunult „tss, tasa-tasa,” sosistas. Kuid ema ei teinud teda kuulmagi. „Kas psühhiaater kasvatab mulle jala otsa tagasi, nii et ma saaks jälle tööle minna ja ennast inimesena tunda? Teeb ta seda? Ei? Siis missugust normaalset elu ta sinu arust mulle pakkuda võiks?”

      „No aga kuidagi pead sa sellest masendusest ju välja rabelema!” Marko hääl kõlas lausa nutuselt. „Arst saaks vähemalt mingitki nõu sulle anda, kuidas eluga edasi minna. Ja edaspidi… sulle ju öeldi, et ehk saab kunagi mingi proteesi panna, nii et saad ise kõndima hakata.”

      „Mingi ja ehk ja kunagi, just nimelt!” Ka ema nuttis nüüd. „Invaliid ma olen ja selleks ma ka jään, sa tead seda ise ka väga hästi! Mitte ükski psühhiaater ega muu arst ei saa seda muuta.”

      „Aga Margit…”

      „Jää palun vait, ma tahan magama minna,” katkestas ema. „See jutt ei vii meid mitte kusagile. Ma olen sada korda öelnud, et mingit arsti pole mulle tarvis. Pean lihtsalt leppima sellega, et olen nüüd üks kasutu, mõttetu sant.”

      „Sa ei ole seda! Sa saaksid kõigega hakkama, kui ainult sellest masendusest välja tuleksid…”

      „Aa, sinu arust ma siis lihtsalt vingun mingi tühja-tähja pärast? Muidugi, mis see jalast ilmajäämine siis ära ei ole, eks? Rõõmsam nägu pähe ja kõik on korras, on ju.”

      Marko ei vastanud. Küllap ta ei osanud enam midagi öelda. Ma ei imestanud sugugi, ma ise poleks osanud ka emaga vaielda. Ta ju ei tahtnudki millestki aru saada ega midagi muuta.

      „Head ööd,” kuulsin ema häält vaikselt lausumas. Seejärel jäi kõik vaikseks ja ma libistasin end tasakesi oma toa ukse vahelt СКАЧАТЬ