Igavesti sõbrad. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Kui poleks sõpru ja kui poleks arvutit ja raamatuid, siis ma ei kujutaks üldse ette, kuidas ma sellise ema kõrval normaalseks saaks jääda.”

      „Aga miks su ema su sõpru kahtlaseks peab?” uurisin ma. „Kiusu pärast?”

      „Nojah.” Saara näis mõttesse vajuvat. „Kui vana su ema on, Stella?”

      See oli küll ootamatu küsimus. „Ee… kolmkümmend neli.”

      „No vat. Minu ema on viiskümmend kaheksa ja mina ise saan varsti kolmteist, eks.”

      Olin sõnatu. Mu Haapsalus elav vanaema oli viiskümmend viis, kolm aastat noorem kui Saara ema. Ma muidugi teadsin, et minu enda ema on üsna noor ja paljude teiste vanemad olid üsna palju vanemad, aga… nii palju?

      „Mu ema arvas väga kaua aega, et ta ei saa lapsi, arstid olid talle ka seda öelnud,” jätkas Saara. „Aga siis ühel hetkel ma ikkagi tulin, kui ta enam poleks üldse osanud lootagi. Mu isaga läksid nad lahku üsna kohe pärast seda, kui ma olin sündinud. Ma põhjuseid ei tea ja ma pole oma isa kunagi näinud ka. Ema ei taha temast eriti rääkida, ütleb, et saame kahekesi väga hästi hakkama ja polegi meil rohkem kedagi tarvis.”

      Ma noogutasin. „Mina elasin oma emaga ka päris kaua kahekesi, enne seda kui Marko tuli. Minu ema ja isa lahutasid, kui olin kahene ja ega ma ka teda eriti mäleta. Ma olen emaga temast ikka rääkinud küll ja tean, et ta elab Pärnus, aga ega ta meie vastu huvi pole tundnud.”

      „Tead, mul on tunne, et meil on asi vastupidi – ema saatis ta ilmselt mingil hetkel pikalt ja ütleski talle, et meil pole teda vaja,” seletas Saara ning pistis viimased friikartulitükid omale suhu. „See oleks täpselt tema moodi. Ütleb, et ilma meesteta on elu palju lihtsam ja et tema on otsustanud oma elu minule pühendada. Kui ma väike olin, siis oli nagu okei, aga praegu ta lausa ahistab mind, kuskil ma ei või käia ega midagi teha.”

      Saara oli jutuhoogu sattunud ja nähtavasti tuli talle alles nüüd meelde, et olin enne ju ta sõprade kohta küsinud. „Aa, ühesõnaga nüüd ongi see teema, et ma sain suvel ühe laheda kambaga tuttavaks. Klassis on meil nõmedad ja igavad inimesed, enamik mingid lollid tatikad, kes ainult karjuvad ja läbustavad ja millestki nendega rääkida ei ole. Paar normaalsemat tüdrukut on, aga see on ka kõik. Aga nende kolme tüdrukuga ma sain tuttavaks punkluule õhtul, kus ühe klassiõega koos suvel mingi kord käisime. Nad on natuke vanemad, kaks tükki on kuusteist ja üks saab kohe viisteist, aga kõik ütlevad, et ma oleks täpselt nagu nendevanune, et pole mingit vahet.”

      „Ja mis su emal siis nende vastu on?”

      „No ma olen ju nüüd palju vähem kodus tänu neile. Pole enam see pisitilluke tubli lapsuke, mul on oma elu, omad sõbrad. Emale see ei meeldigi, et ma enam kogu aeg tema juures kodus ei passi. Halab, et ma hakkavat temast kaugenema, et me pole enam nii lähedased kui varem. No mis asja? Peangi jääma ainult tema sabas sörkima või? Tema tahaks jah, et me samamoodi pidevalt koos jalutamas käiksime ja õhtuti telekat vaataksime nagu siis, kui ma väiksem olin. Ja kui ma selle asemel Eeva, Merilini ja Dagnega välja lähen, on ta kurb ja pahane.”

      Olin natuke kade, et Saara omale nii lähedased sõbrad on leidnud.Teadsin küll juba foorumist, et tal on sõpru – ta oli mitu korda maininud, kus ta nendega koos käis või mida tegi. Ja ometi olin vist kuskil südamepõhjas ikkagi lootnud, et ta on peaaegu sama üksildane kui mina. „Räägi nendest tüdrukutest,” palusin kerget pettumust alla surudes. „Millised nad on?”

      „Nad on ägedad. Näevad head välja, nad on julged ja nendega on lõbus. Käivad igasugustel huvitavatel üritustel ja pidudel… Kutsuvad vahel mind ka kaasa, aga no mu lollakas ema ei luba ju.Tema arust olen ma liiga noor. Kuigi…” Saara tegi kavala näo pähe. „Ühe korra olen ma välja hiilinud. Ema läheb nii varakult magama, mingi nats pärast kümmet juba. Ja uni on tal sügav. Korra ma siis tegingi, nagu läheks tubli lapse kombel vara magama, ja siis kui ema toas kõik vaikseks jäi, panin ennast valmis ja hiilisin salaja uksest välja.Ta ei kuulnud mitte midagi!”

      „Lahe,” ahhetasin. „Kus te käisite siis? Ja kuidas sa tagasi said?”

      „Merilinil olid vanemad paariks päevaks ära sõitnud ja tema juures oli väike pralle. Mitte midagi suurt, lihtsalt mõned nende sõbrad olid seal. Niisama chill. Aga nad kogunesid alles pärast kümmet sinna ja ma teadsin nagunii, et emale pole mõtet rääkidagi – see minestaks ära, mis sest et oli reede õhtu. No ja tagasi tulin jala, Merilin ei ela minust üldse nii väga kaugel.Ta vend saatis mu koju, et oleks julgem minna.” Viimase lause peale tõmbus Saara näost punaseks ja jäi vait. Ma ei öelnud viisakusest midagi, ootasin, et ta ise jätkaks.

      „Tal on lahe vend,” ohkas Saara lõpuks. „Rasmus on nimi, tal on tume siilipea ja hästi tumedad suured silmad. Selline vaiksem poiss.Aga ta on peaaegu kaheksateist ja tal on oma tüdruk olemas, nii et minul pole siin loota midagi.”Ta naeratas mõrult.

      „Hmm. Nojah, aga ikkagi sul veab, et sul on nii lahedad sõbrad.”

      „Seda küll. Ehkki, jah, päris kõigest ma nendega ikkagi rääkida ei saa.” Saara ohkas, kägardas tühja friikatepaki burgerikarbi sisse ja lükkas sinise kandiku endast eemale. „Emast näiteks. Sa ei kujuta ette, kui häbi mul sellise iidvana kanaema pärast on! Ma pole kellelegi julgenud rääkida, milline ta on, kuidas ma kuskile minna ega midagi teha ei tohi. Mul oleks tüdrukute ees nii piinlik… Sellepärast ma seal foorumis käingi, et seal keegi ju ei tea, kes ma olen, ja saab vabalt kõik ära rääkida.”

      „Mul samamoodi,” kostsin ohates. „See on ainuke koht, kus saab asju arutada, kuigi ega ma oma emast seal väga rääkima ei kipu.Aga näiteks raamatutest on seal väga mõnus teistega rääkida, nendega, kes ka loevad.”

      Saara noogutas. „Nojah, vat see on teine asi, millest ma nende kolmega väga rääkida ei saa. Nad pole erilised lugejad, sinna luuleõhtule sattusid ka ainult sellepärast, et üks nende klassiõde esines seal ja nad tulid lihtsalt vaatama, mis värk on. Sellepärast ma mõtlesingi, et oleks tore sinuga kokku saada. Et meil oleks nii paljust rääkida. Sinuga on nagu teistmoodi, sul on endal ka emaga jamad ja ma ei pea enda oma pärast nii palju põdema. Sa saad aru.”

      „Muidugi saan,” tunnistasin. „Ja mulle väga meeldib sinuga rääkida.”

      „Mulle ka,” kinnitas Saara õhinal. „Kuidagi kergem hakkab… Kuule, aga räägi nüüd sina, ma olen nii palju laterdanud juba. Kuidas sul emaga on nüüd?”

      Olin vahepeal Saara muresid kuulates enda omad peaaegu ära unustanud, nüüd aga tuli eelmisel õhtul ukse taga kuuldu valusalt meelde. „Emaga on ikka päris kehvasti,” laususin nukralt. „Eile küpsetas ta mulle pannkooke ja mõtlesin, et asi hakkab paremaks muutuma, aga siis…” Rääkisin Saarale lühidalt, mida olin kuulnud. Kui olin lõpetanud, vangutas ta kurvalt pead. „Oeh, ma ei oskagi sulle mingit nõu anda, see on nii jube lugu. Palju hullem tegelt, kui minu ema case. See võib ikka õudne olla küll, kui järsku jääd niimoodi vigaseks. Minu emal pole häda midagi, aga lihtsalt vingub ja viriseb, et ma „ei taha temaga enam üldse aega veeta”. Nagu see sundimine ja vingumine mind seda tahtma paneks!”

      Mõtlesin endamisi kurvalt, et mina oleks oma emaga suurima heameelega tahtnud igasuguseid asju koos teha, ainult et mul polnud see kuidagi võimalik.Välja ütlema ma seda aga ei hakanud, sest Saara oleks võinud solvuda. Selle asemel viisin jutu mujale ja küsisin, mida ta viimati oli lugenud. See oli hea lüke, sest Saara muutus otsekohe rõõmsamaks ja hakkas jutustama kolmest raamatust, mille ta eelmisel päeval oma kooli raamatukogust oli võtnud. Neist ühte, „Marley ja mina”, oli ta juba lugema hakanud ja rääkis, et see pidi olema üks naljakas ja äge raamat perest, kes endale kutsika võtavad. СКАЧАТЬ